| Klass: Vähid (Crustacea) |
| Alamklass: Kõrgemad vähid (Malacostraca) |
 Selts: Kirpvähilised (Amphipoda) |
Kirpvähk Hippomedon denticulatus Austraalia lõunarannikult. Toitub surnud kaladest,
puhastades korjuse üsna kiiresti skeletini.
Foto: G. Poore
Kirpvähk Ipimedia sp. Austraalia lõunarannikult elab tõusu ja mõõna piiril punavetikate hulgas.
Foto: G. Poore
|
SELTS: KIRPVÄHILISED(AMPHIPODA). Üldiseloomustus
Kirpvähiliste seltsi kuulub üle 6000 erineva liigi, kellest enamus elutseb meredes, kuid üsna paljud asustavad ka magevett. Eesti vetes on kirpvähilised tavalised asukad, kokku arvatakse neid meie alal elavat kuni 20 liiki, kusjuures merest on praeguseks leitud 14 ja siseveekogudest on kindlalt teada 4 liigi esinemine.
Kirpvähilised on tillukesed, enamasti 5-15 mm pikkused vähid, kellele on iseloomulik külgedelt lapik ja kõverdunud keha. Veekogus liiguvad nad edasi kas ujudes, hüpates või roomates-ronides. Väga tüüpiline on kirpvähilistele küljeli ujumine ja järsud hüpped (siit ka nimi), küljeli ujuvad nad eelkõige madalates veekogudes ja kaldaäärses vees, sügavamal toimub ujumine selg ülespoole. Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hõljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid võivad ka roomata veekogu põhjal või ronida veetaimedel 5 paari rindmikujalgade abil. Rindmikujalgade kaks esimest paari on muutunud haardejalgadeks, nad lõppevad küüniste ehk ebasõrgadega ja nende abil haarab kirpvähk saaki.
Kirpvähiliste kehakatted on õhukesed ja tihti isegi läbipaistvad, neil puudub tugev kilp, nagu see esineb tüüpilistel kõrgematel vähkidel. Värvuselt on nad reeglina hallikad, pruunikad või rohekad, ning maa-aluste ja sügavate vete asukad on värvusetud. Meie magevetes tavalise kirpvähi (Gammarus) rohekas värvus on tingitud keemilistest ühenditest karotinoididest, mis tekivad toiduks kasutatavates taimedes leiduvatest ühenditest karotiinidest.
Pea külgedel paiknevad kirpvähilistel varretud silmad, maa-alustes ja sügavates vetes elavatel liikidel silmad puuduvad. Kirpvähilistel on kaks paari tundlaid, mis on tavaliselt mõlemad pikad ja varustatud meeleharjastega.
Paljud kirpvähilised kaevuvad meeleldi ja kiiresti põhjasetetesse või tuhnivad seal toitu otsides. Mõned liigid kaevavad veekogu põhja tõelisi urge, näiteks Läänemeres elutsev kootvähk (Corophium) uuristab U-kujulisi tunneleid, kasutades tööriistadena oma võimsaid, kujult kooti meenutavaid tagatundlaid. Mitmed liigid valmistavad varjepaigaks tuppesid. Need põhjalähedase eluviisiga kirpvähilised, kes ei kaevu ega ehita urge või muid elamuid, varjavad end harilikult vetikate vahel, kivide all jm.
Kirpvähilistel on veekogudes tähtis sanitaarne roll, kuna nad hävitavad jõudumööda surnud kalu ja muid veeloomi, hoides sellega vett roiskumise eest. Kirpvähilised moodustavad ka olulise kalade toiduvaru, jõeforellile ja mõnedele teistele liikidele on nad koguni põhitoiduks.
| Kirjandus: |
| Järvekülg, A. 1995. Eesti loodus. (toim. A.Raukas) Veeselgrootud. Tallinn |
| Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn |
| Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn |
| Ruppert/Barnes. 1994. Invertabrate Zoology. Saunders College Publishing |
| Voore, V. 1956. Magevete loomastik. Tartu |
| Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn |
|