Evelin Silgo
Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond, skandinavistika magistrant
FRAGMENTAARNE MÕTISKLUS SEMIOOTIKA MEETODIST
Mittesemiootikuna olen ma õnneks enamasti pääsenud tuttavate-sugulaste
küsimusest “mis see semiootika on?” (seevastu filoloogina pean ma alatasa
vastama küsimusele “mis sinust siis saab?”, kuid see on teine jutt). See, et
mul semiootikaga juba aastaid meeldiv kõrvalsuhe on olnud, ei tähenda aga, et
ma ei tunneks mõnikord vajadust ise seda küsimust esitada. Parim semiootika
definitsioon, mida olen kuulnud, pärineb minu mäletamist mööda semiootiku suust
(kahjuks täpset allikat ei mäleta):
semiootika on see, millega tegelevad semiootikud.
See küllaltki ebateaduslik definitsioon meeldib mulle ausalt öeldes, kuid
käesoleval hetkel, olles vastamisi seatud vajadusega mõtiskleda semiootika
meetodi üle, pole mul sellest eriti abi. Loogiliselt järeldub, et:
semiootika meetod on viis, kuidas semiootikud
semiootikaga tegelevad.
Niisiis – eelduseks on, et semiootikaga tegeldakse. Avaldatakse teadustöid
ja ajakirju, õpetetakse ja õpitakse iseseisva distsipliinina, korraldatakse
konverentse jne. Ning kui juba millelegi semiootiliselt lähenetakse, järeldub
sellest, et peab eksisteerima mingi viis seda teha, mingi meetod, olgu see siis
kvantitatiivselt neutraalsusele pretendeeriv või empiiriline, kirjeldav,
“puhtale” semiootikale või teadlikult interdistsiplinaarsusele viitav.
John Deely osutab oma artiklis “Semiotics as a postmodern
recovery of the cultural unconscious” (Sign Systems Studies nr 28, Tartu
2000, lk 27) sellele, et ka enne, kui keegi oli isegi mõelnud semiootikale või
märgi üldisele käsitlusele (tema sõnul oli selle ala pioneeriks, kuigi
ebateadlikult, Augustinus), oli igal teaduslikul uurimusel paratamatult
semiootiline dimensioon. Semiootika defineerimiseks peame kõigepealt piiritlema
selle tegevusala – Deely sõnul on seisneb see märgi käsitlemises mitte
eksemplarina (token), vaid tüübina (type). Märgi niivõrd üldine
käsitlus võimaldab üleüldse märgiteaduse tekke ja “semiootilise teadvuse”
kujunemise.
Rääkides teaduste piiridest, metodoloogiatest,
teaduste funktsionaalsetest eesmärkidest, ei saa me sageli rääkida ainsuses,
langemata liigse üldistamise lõksu. Suund interdistsiplinaarsuse poole
põhjustab nii kiireid arenguid ja uute vägagi tulemuslike interdistsplinaarsete
teadusharude tekkimist (arvutuslingvistika ja inimgeograafia, kui tuua vaid
paar näidet) kui kahtlemata ka tagasilööke – segadusse aetud inimvaimus tekib
küsimus sellest, mis kuulub käsitletava teaduse alla ja mis mitte, mis on üldse
teaduslik ja mis mitte. Pilt muutub liiga kirjuks, tekib vaistlik soov
korrastada, puhastada teadus või teine võimalus - lülitada kõik teadused
ühtsesse süsteemi.
1984. aastal ilmus ajakirjas Semiotica (52-1/2) M. Andersoni jt.
programmiline artikkel “A semiotic perspective on the sciences: Steps towards a
new paradigm”. Selles väidetakse, et laienev “intellektuaalne universum” nõuab
teaduste interdistsiplinaarset ühtsust ning just semiootika oleks kõige sobivam
siduma seda uut paradigmat. Seda väidet illustreeritakse mitmete veenvate
näidetega eelkõige bioloogia edukatest semiootilisest käsitlustest. Keskseks
piiranguks selle uue paradigma juures on aga väike, võimalik, et kergesti kahe
silma vahele jääv vahemärkus: “Inexcusable, however, is the glottocentric,
or any unqualified logocentric, bias” (lk.9).
Ühest küljest on idee
semiootikast kui kõigi teaduste patroonist mõistetav. Semiootika on oma
uurimisteemade poolest äärmiselt laiaulatuslik teadus; tunneme mõisteid nagu
biosemiootika ja füsiosemiootika; on väidetud, et semioosis on vanem kui elu
Maal (järelikult kuuluvad ka elueelsed nähtused semiootika uurimisvaldkonda);
teisest küljest uurib semiootika ka ülitänapäevaseid ja inimesele eriomaseid
kommunikatsiooniviise nagu kirjandus, kunst, arvutite kasutamise lugematud
aspektid jne. Loomulik oleks arvata, et semiootika on potentsiaalselt võimeline
integreerima kõiki teadusi. Samas kutsub selline seisukoht esile ka põhjendatud
vastuseisu (juba artikli autorid osutavad sellele, et semiootikat on nimetatud
“a colonizer of well-established academic disciplines” (lk. 8).
Floyd Merrell on oma
raamatu Sign, Textuality, World (Indiana University Press, 1992)
sissejuhatuses kritiseerinud just eelpoolmainitud artiklit kui näidet
utoopilisest fundamentalismist, mis ohustab teaduse vabadust, võrreldes seda
Viini ringi “ühendatud teaduse” ideega – see idee nimelt keskendus
positivismile, seades ohtu inimteaduste hermeneutilise lähenemismeetodi. Enne,
kui hakata rääkima mingist teaduse ühtsusest, tuleks semiootikaski ületada
koolkondlikud piirid (Põhja-Ameerika Peirce’i-kultus, Tartu-Moskva koolkonna
“sekundaarsed modelleerivad süsteemid”, Prantsusmaa Saussure’i ja strukturalismi
traditsioon, slaavi formalism jt.) (lk. xvi). Samas, lk. 32-33 osutab ta
teadusliku mõtlemise piiratusele vastavale kultuurile omase mõttemaailma ja
üldse inimmõtlemise piiride poolt. “Teaduslikkusele” peetakse lahutamatult
omaseks objektiivsust ja neutraalsust, samas rõhutab Merrell (lk. 180)
teaduslikule mõtlemisele omast metafoorsust. Emotsioonid, arvamused,
eelarvamused jne. mängivad olulist rolli, samuti esteetiline maitse – Merrell
viitab siin nii Kopernikule, Keplerile, Einsteinile kui ka Diraci väitele, et
ta eelistavat “elegantset”, kuid empiiriliselt tõestamata teooriat korrektsele,
kuid “ebaelegantsele”. Teaduse areng mõjutab keelekasutust, sõnad omandavad uue
tähenduse või kaotavad oma referentsi, muutub maailmapilt (lk. 180).
Tänapäevase semiootika
areng on kuidagi loomulikult vältinud takerdumist logotsentrismi, kui vaadata
näiteks biosemiootika jõudsat arengut; samas pole põlu alla pandud ka
traditsioonilised semiootilised teooriad, mis asetavad keele (traditsioonilises
mõistes) esikohale. Saussure ja Jakobson on endiselt aukohal, isegi
hoiatussildita, mis manitseks nende teooriaid võtma cum grano salis –
see peaks ilmselt olema enesestmõistetav ja üldkehtiv.
Semiootika tegeleb
teadusena märgisüsteemidega üleüldse, hõlmates nii biosemiootika kui
visuaalsemiootika, rääkimata muudest olemasolevatest ja potentsiaalselt
võimalikest käsitlustest. Semiootika hõlmab Roman Jakobsoni sõnul ka
keeleteaduse, mis tegeleb verbaalsete sõnumitega; kommunikatsiooniteadused
omakorda hõlmavad semiootika kui märgilist kommunikatsiooni uuriva teaduse. See
semiootika, kommunikatsiooniteaduste ja keeleteaduse omavaheline hierarhia on
loogiline, kuid samas on keel Jakobsoni järgi inimkonna primaarne
kommunikatsioonivahend; teised märgisüsteemid on sekundaarsed (R. Jakobson, Selected
Writings, Vol. II, lk 698) ja keelest sõltuvad. Ka Derrida märgib, viidates
Saussure’ile, et Saussure “tegi” keeleteadusest semioloogia patrooni, kuigi
keeleteadus on vaid semioloogia üks osa (Derrida, Positsioonid, lk 27).
Eelnev mõtisklus ei vii meid ikkagi semiootika meetodile lähemale.
Loomulikult ei arva ma, et semiootika metodoloogia oleks mingi püha maa, kuid
seevastu arvan, et pühadustteotav meetodite paljusus on tänapäevani osutunud
efektiivsemaks kui oleks katse välja mõelda üldkehtivat semiootika meetodit.
Mida see peaks sisaldama ja kuidas funktsioneerima? Kas see peaks olema
ühtviisi mingite reeglite järgi kohandatav nii graffiti kui taimedevahelise
kommunikatsiooni uurimiseks? Ja kui meetod on vastavalt uurimisobjektile modifitseeritav,
siis missuguse piirini? Kas võtta aluseks märgi binaarne või trinaarne
käsitlus, püüelda eetilise või eemilise käsitluse poole? Kui rääkida
meetoditest mitmuses, siis kas neid tohiks olla kaks, kolm või “leegion”?
Roman Jakobson annab artiklis “Linguistics in
relation to other sciences” (Selected Writings II, lk 655 jj)
kokkuvõtliku pildi keeleteaduse ja teiste teaduste arenevatest suhetest. Esile
on tõstetud semiootika kui kõike märgisüsteeme, sealhulgas keelt, uuriv teadus.
Metodoloogilisest seisukohast võib aga tekkida kahtlus, kas nii globaalne
käsitlus on efektiivne. Jakobson vastab sellele küsimusele üheselt:
keeleteaduse ja teiste teaduste koostöö on edukas siis, kui iga teadus kasutab
küll oma metodoloogiat, kuid eri teadusharude saavutused ja teooriad osutuvad
üksteisele suureks abiks. Selline komplementaarsuse printsiip peaks kehtima ka
semiootikas, kusjuures semiootika “oma” meetod peaks tulenema keskendumisest
märgile kui tüübile, nagu Deely on seda sõnastanud. Kuidas seda põhimõtet
praktikas rakendada, võiks juba sõltuda “teaduslikkuse” kriteeriumist, mis
iseenesest pole ka just kergesti defineeritav mõiste.
Siinkohal arutlema hakata,
mis “tegelikult” on märk, tähendus, tähistatav ja tähistaja, oleks vast liigne.
Peatuksin vahest ainult ühel filoloogilisel tähelepanekul, mis võib-olla
seletab minu relativistlikku hoiakut antud küsimuses.
Niisiis, mida õigupoolest
tähendab sõna “tähistatav”? Tav-kesksõna võib eesti keeles tähistada
midagi, millega (parajasti) midagi tehakse (vrd väljend “õpetatav aine”), aga
samas ka seda, millega on võimalik midagi teha (vrd. “pestav tapeet”).
(Ingliskeelne signified väljendaks sellest vaatenurgast nagu midagi
lõplikku, tähistamine on juba toimunud.) Kas tähistatavat on niisiis võimalik
tähistada? (Ja kelle poolt?) See viib meid juba eetika valdkonda.
Leksikograafias tuntakse mõistet “tähenduse
diskrimineerimine”. See märgib sõnaraamatute koostamisel toimuvat keskendumist
sõna ühtedele tähendusvarjunditele ja teiste, perifeersete ignoreerimist või puudulikku
esitamist. Ning seda teevad autoriteedid – need, keda sõnaraamatu tulevane
kasutaja on sunnitud usaldama. Kas on võimalik semiootikas toimuv tähenduse
diskrimineerimine?
Kui
objekt on tuvastatud, meetod valitud, objekt uuritud, uurimistulemused on must
valgel kirja pandud ja avaldatud, on sellel käsitlusel meie kultuuris juba
teatud staatus, reeglina saab sellele osaks rohkem või vähem kriitikat, kuid
alati on võimalus, et antud käsitlus osutub – õigeks? Pigem aktsepteerituks.
Kui rangelt me ka ei püüaks meeles pidada, et käsitlus on üks kõigist
võimalikest - teaduslikkuse mõiste implitseerib alateadlikult teatud
lõplikkuse. Üle jääb aga tohutult palju võimalikkusi, marginaalseid jooni.
Semiootika on iseenesest küllalt tolerantne teadus, kuid seevastu puudutab ta
inimesele väga “lähedasi” teemasid – keelt, kultuuri, keskkonda, kõike seda,
milles me elame. Minu arvates osutub tähenduse diskrimineerimine siin
paratamatuks – eks proovigem mõnda kultuurinähtust ja tema tähendust/tähendusi
karpi toppida (kui suur see karp ka ei ole), ilma et selle mõni kombits kaane
vahelt välja ei turritaks. Metodoloogiliseks küsimuseks võib pidada ka seda,
kas uurija a) hakkab kombitsat meeleheitlikult karpi toppima, b) väidab uhkelt,
et see tal ka õnnestus, c) osutab õlgu kehitades kaane vahelt väljarippuvale,
d) püüab seda maha raiuda või e) väidab, et seda pole olemas…
Kui
vaadelda tähendust tähendusefektina, mis sisaldab alati teadmise
aktualiseerimata potentsiaale, siis tuleb vääramatult esile tõlgendaja roll
tähistusprotsessis. Tõlgendaja, tema kultuuriline taust, haridus, teadmiste
tase antud alal jne. mängivad suuremat rolli kui me “teaduslikkusele “
keskendudes tahaksime uskuda. Me võime “ekslikult märki hooneks pidada” (John
Deely, “A sign is what?” Sign Systems Studies 29.2, Tartu, 2001, lk.
708) või juba tuvastatud märki “üle” interpreteerida, võib-olla polegi meil
võimalik oma teadmiste abil tuvastada antud objekti olulisi tähenduslikke
omadusi. Meid võib segadusse viia Peirce’i “vahetu” ja “dünaamiline” objekt,
virtuaalses reaalsuses ei aita meid traditsiooniline representatsioonile
keskenduv käsitlus.
Veelgi
kaugemale minnes: kasutatav (kelle poolt?) meetod peab olema aktsepteeritav
(kelle poolt?). Siin võime loetleda lõputult mõjutavaid tegureid, alates semiootiku
ajastust ja geograafilisest asukohast ja lõpetades tema soo, vanuse,
diplomi(te), juhendaja(te), akadeemilise staatuse, sotsiaalse staatusega… ma ei
nimetaks neid metodoloogiat mõjutavate teguritena sugugi võimatuteks.
Tundub, et eelnev kirjutis pärineb sündinud ja ravimatu relativisti sulest;
selle enesediagnoosiga pean ma vähemalt käesoleval eluperioodil leppima ja
seepärast lõpetaksin südamelähedase tsitaadiga Floyd Merrellilt, mida ma isegi
emakeelde ümber panna ei raatsinud (Sign, Textuality, World, lk 171):
Rather, I take my leave with the somewhat uncomfortable suggestion that the most we can do is do what we do and hope for the best, all things considered.