Marju Randlane

Semiootika ja kulturoloogia osakond

Tartu Ülikool

Semiootika meetod

Kuidas leida ühele teadusele sobiv meetod? Meetod peab lähtuma sellest, mida teadus uurib. Semiootika on märgiteadus.[1] Minu meelest on probleem semiootika meetodiga seotud märgi probleemiga. Aja jooksul on märk kaotanud oma täpse, konkreetse tähenduse, märgi mõiste on muutunud liiga laialivalguvaks ja seega on sarnased raskused täheldatavad ka semiootika meetodiga seoses.[2]

Kui püüda jagada semiootikat eraldi suundadeks, võib eristada (ühe võimaliku eristusena teiste sarnaste eristuste seas) lingvistilist, kirjandusteaduslikku ja puhast semiootikat. Lingvistiline semiootika (süntaktika, semantika, pragmaatika) on käegahaaratav, lingvistiline aines pakub välja ka teatava konkreetsuse. Sama võib öelda kirjandusteadusliku semiootika kohta. Kuid kui püüda mõista kõike muud semiootikat, eriti moodsal (k.a. postmodernistliku diskursuse) ajal, tekivad minul raskused. Nii lingvistilisel kui ka kirjandusteaduslikul semiootikal on aines, mida uurida (sarnaselt näiteks loodusteadustega). Puhta semiootika (minu poolt kasutatav üldine termin) puhul aga võib öelda, et kõik on märk ja kõik on tekst. Selline väide, et iga ese, mõiste, asi, tervik või selle osa on märgiks, on väga üldine.

Kui lähtuda Saussure’i märgi definitsioonist, mis on tähistaja ja tähistatava kombinatsioon[3], siis jääb mulje, et märk haarab endasse nii tähistatava kui ka tähistaja (ehk märgi enda, mis muudab märgi mõiste defineerituks läbi iseenda, s.t. märk on tähistatav ja märk). Tähistaja ja tähistatava koostegutsemine hõlmab kõiki neid uduseid sõnu nagu “tähendus”, “sisu”, “mõte” kui ka asja või tähistatavat kontseptsiooni ennast.

Kui aga vaadelda diskursust, mille raames kõik on märk, siis võib tekkida arvamus, et laualamp on märk, mõte on märk, raamat on märk ja nende kõigi taga on veel kusagil peidus sisu. Raamatu puhul toimiks taoline lähenemine järgmiselt: raamat ise on märk, kõik raamatus sisalduvad kirjamärgid on kokku tekst, kuid teksti taga on raamatu sisu. Tekst ja märk ei hõlma enam Saussure’i sarnaselt tähistatavat ja tähistajat, vaid märk ise on millegi märk. Raamatu sisu või mõte on raamatust kuidagi eraldi, sellest kõrgemal ja raamatuvälised. Jääb mulje, et sisu või tähendus on eraldi raamatust ja nad ei sisaldu raamatus.

Puhta semiootika puhul on uuritavaks aineseks kogu ümbritsev maailm, mis muudab ka mõisted “märk” ja “tekst” sama laiadeks, kui maailm ise on. Märgil pole enam head, konkreetset pidepunkti maailmas ehk uuritavas aineses (mis on olemas lingvistilisel ja kirjandusteaduslikul semiootikal).

Nimetatud probleem (märk¹ ja märk², millest esimene hõlmab tähistajat ja tähistatavat, teine aga on küll märk, kuid sellel märgil on veel eraldi tähendus või sisu) on sarnane subjekti ja objekti suhte probleemiga. Kes või mis on subjekt ja objekt? Kui subjektideks pidada inimesi, siis on objektideks ümbritseva maailma esemed. Sarnaselt on igal inimesel oma subjektiivne arvamus, kuid objektide puhul on olemas objektiivne ehk paratamatu olukord, mida subjektiivsed arvamused ei mõjuta (näit. loodusseadused). Kuid tekib küsimus sellest, et kuidas on võimalik objektiivne olukord, kui objekt tekib vaid suhtes subjektiga.[4]

Juri Lotmani teoorias, mis sisaldas primaarse modelleeriva süsteemina loomulikku keelt ja sekundaarsete modelleerivate süsteemidena loomulikule keelele konstrueeritud pealisstruktuure, näiteks kunsti, on toodud esile objektiga seoses kaks järgmist asjaolu: “1.3.1. Modelleeriv süsteem on elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur, mis on tunnetamise, teadvustamise või korrastamise objekti koguvaldkonna fikseeritud analoogia seisundis. Seetõttu võib modelleerivat süsteemi vaadata kui keelt.”; “2.0. Järelikult on kunst alati tegelikkuse (objekti) analoog, mis on tõlgitud antud süsteemi keelde.”[5] Kaks eelnevat viidet on illustratsiooniks eeltoodud subjekti-objekti paradoksile, mille järgi objekt tekib vaid läbi subjekti olemasolu: kunsti pidamine objektiivsuse analoogiks välistab subjektiivse momendi kunsti puhul.

Subjekti-objekti suhtega sarnane paradoks kehtib märgi puhul. Kas semiootika uurib märki, tähistajat, tähistatavat, sisu või hoopis midagi muud? Arvamus, et märgi või teksti taga on veel midagi, et märk ei ole endaga kõike öelnud, et kuskil on mingi tagamõte, on ekslik. Märk ei taha ise midagi öelda. Märk sisaldab endas kõike öeldut. Tekst, kirjamärgid ei ole midagi enamat kui kirjamärgid, mis nad on. Sisu või tähendus ei ripu õhus, et saada kinnipüütuks märgi kuulaja, kõneleja, nägija poolt. Kui adressant ütleb ühe sõna, siis adressaat kuuleb seda sõna. Märk öeldi ja märk võeti vastu. Öeldud sõna ei ole märk selle kohta, mida adressant öelda tahtis, vaid adressant ütleski selle märgi. Sõna tähendus ei olnud adressandi ja adressaadi vahel õhus. Adressaat kuulis märki. Mittemärgiline suhtlemine ei ole võimalik. Pole võimalik puhta sisu või tähenduse abil suhelda. Inimesed suhtlevad märkide abil, nad elavad märkides ja märkidest, kuid nende märkide sisu pole olemas.

Mõistete hajususe tulemusena pakun välja sõnalise mutandi - sobjekti, mis sisaldab nii subjekti kui ka objekti (taoline sõnamoodustis peaks olema eriti populaarne just postmodernistliku ja dekonstruktiivse diskursuse raames, kui nimetatud stiilide viljelejad näevad vaeva just uute sõnade väljamõtlemisega (erinevus vs. erinewus[6], simulaakrumid vs. simulatsioonid[7])). Sobjekt on kaotanud vastuolu subjekti ja objekti vahel, mille puhul objektiivsus saab võimalikuks vaid tänu subjekti olemasolule. Sobjekt on subjekti ja objekti kombinatsioon, sisaldades teatud määral subjektiivsust ja teatud määral objektiivsust. Seega Juri Lotmani kunsti defineerimise puhul pakun välja võimaluse, et kunst on sobjekt (mitte tegelikkuse ehk objekti analoog), mis tõlgitakse antud süsteemi keelde.

Eestis on olnud keskkoolis traditsioon, et raamatutes toodud sündmusi kirjeldatakse ja õpitakse ära. Tuntud näide on A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”. Kooliskäijad peavad teadma, mis juhtus “Tõe ja õiguse” esimeses ja, näiteks, neljandas köites. Taolist tegevust nimetatakse sisu ümberjutustamiseks: “Kui tegelane X sai 30-aastaseks, tegi ta Y, Y tagajärjel tappis end Z jne.” Tundub, et raamat koosneb erinevate tegevuste jadast, mis ongi raamatu sisuks. Kuid raamatu puhul ei ole hoopiski oluline õige ja täpne tegevuste jada, vaid on oluline raamat märgina ja ka tekstina. Raamatu mõtet ja sisu antakse edasi tegevuste üleslugemisega, kuid raamatul polegi mõtet ega sisu, mida saaks mingil viisil edasi anda. “Tõde ja õigus” on tervik, on üks tekst, mille sisu ei ole Andrese ja Pearu võitlus, täpsemalt: sellel ei olegi sisu.

Raamatute salapärase sisu otsimise teel pakun välja veel ühe suurepärase uuenduse: raamatutest otsitakse nende konnotaati. Denotatsioon kui otsese denotaadi esiletoomine lausa kutsub looma mõistet konnotaat, et konnotatsioonil oleks olemas denotaadile vaste. Samas, kui nõustuda traditsiooniga, et konnotatsioon küll eksisteerib, aga konnotaati kui niisugust ei ole olemas, olen ma veidikene nõus väitega, et konnotaadi loomine on absurdne. Kuid konnotaadi loomise absurdsus on tõesti võrdeline raamatutest sisu otsimisega tegelaste poolt sooritatud tegevuste jadas ehk konnotaadi loomine vastab täiesti salapärase sisu otsingutele “Tõe ja õiguse” tegevustikust. Edasiseks mõtlemiseks püstitan järgneva küsimuse: mis on Andrese ja Pearu vahelise võitluse ja kaikavedamise konnotaat?

Tulles tagasi subjekti-objekti vastuolu juurde, on võimalik kujutada maailma järgneval skaalal:

subjekt - märk - objekt,

mis tekitab küsimuse, milleks on vajalik objekt, kui märk tähistab ta tervikuna “ära”. Maailm, mis koosneks subjektist ja märgist on piisav, et kujutada inimest koos teda ümbritsevate märkidega ning puudub vajadus tõelisuse, reaalsuse, tegelikkuse, objektiivsuse järele. Inimene suhtleb märkide abil, inimese maailm koosneb märkidest ning tegelikkust pole olemas. Siinkohal on olemas kahtlemata teatav oht suunduda solipsistlikku maailma, kuid kõiki maailmavaateid ja veendumusi on võimalik äärmusteni viia ja nende rakendamisel liialdada.

Samas kui kujutada maailma skaalal:

subjekt - kahepoolne tähistajast ja tähistatavast koosnev märk - objekt,

siis tekib küsimus, et milleks on vajalik olukorras, kus objekt on haaratud märki ja märk on haaratud märki, märgi taga veel mõtte või sisu otsimine. Eeltoodud skaalaga seotud argumentatsioon kehtib ka antud skaala puhul.

Semiootika meetodiga kaasnevad küsimused on seotud märk¹ ja märk²-ga. Kui lähtuda märk¹-st, siis on minu meelest sobilik märgi uurimine osade kaupa, eristades tähistaja ja tähistatav. Kui aga lähtuda globaalsest märk²-st (ehk kõik on märk), siis minu meelest ei ole võimalik mingisuguseid meetodeid kasutada, kuna semiootika on selline teadus, mille puhul märgiuurijale ei saa anda ülesannet: “Mine kogu 10 märki ja klassifitseeri need hiljem ära!” Märki kui kahepoolset tervikut tuleb vaadelda märgina, mis ei oma eraldiseisvat sisu või tähendust. Märk kannab endas kõike endaga seotut. Semiootika kui märgiteadus peab uurima, kuidas märgid funktsioneerivad, tekivad, toimivad, kaovad, kuid semiootika ei saa öelda, mida märgid tähendavad.

Märgi kahepalgelisus subjekti ja objekti vahel ning märgi denotatsiooni ja konnotatsiooni eristamine toovad esile asjaolu, et täpsete definitsioonide leidmine on äärmiselt keerukas, eriti arvestades individuaalse keelekasutuse faktorit. Kuid siiski on võimalik üldiste printsiipide esiletoomine, mille puhul ebamäärasuse ja mitmetimõistmise probleemid viivad nii uute sõnamoodustiste loomiseni kui ka idiosünkraatilise sõnakasutuse juurde. Kahte viimast väljapääsu kunstlikuks pidades, pean mina oluliseks just kasutuselolevate terminite puhul traditsiooni meenutamist ja täpsustamist, et oleks taas võimalik kasutada sõna “märk” ilma, et peaks kasutama sõnu “märk¹” ja märk²”.