semiootikast ja meetodist
Pea igaühe jaoks, kel elus tulnud enam- või vähemametlikult märgiõpetusega
kokku puutuda, päädib selline tutvus tõdemusega, et semiootika puudutab kõike
ja kõiki. Seetõttu on tõesti paslik küsida, milline on siis ikkagi see lähenemine,
mille kohta saaks rahumeeli öelda semiootiline, selline mis eristaks
semiootikat teistest teaduslikest praktikatest. Pealegi, veidi eneseanalüüsi
pole veel kellelegi kahjuks tulnud. Käesoleva kirjatöö jaoks mõtete kogumisel
otsisin abi Alan F. Chalmersi arutluskäikudest (Chalmers 1998), kiikasin
semiootika käsiraamatusse (Nöth 1995) ja “juhatusse semiootikasse” (Cobley
2002). Abiks oli ka pisiblyufi käsiraamat teadusest (Malpass 1997), mis juhtis
tähelepanu sellele, mis küsimusi taolise analüüsi puhul oleks mõttekas esitada.
Sõna ‘teadus’ ja selle derivaate kasutan võimalikult laias mõttes ja üsna
suvaliselt – seal, kus ei suuda enam ühtki eufemismi tuletada.
Alustuseks pean tunnistama, et viie aasta
jooksul, mil ma olen semiootikaga teadlikult kokku puutunud, ei ole ma
täheldanud mingit ühtset ega järjepidevat metodoloogiat, mille kohta saaks
rahumeeli ütelda, et vot, see just ongi nüüd see, kuidas aetakse semiootikat.
Pigem on tegu metoodikate paljususega (et mitte öelda virrvarriga). Küll aga
olen ajapikku teinud tähelepanekuid ja lasnud kujuneda hoiakuil – nii selles
osas, kuidas asjad paistavad olevat, kui selles, kuidas nad võiksid olla (ma
ise ei suuda neid kahte täpselt eristada). Minu vaatepunkt selles vaatluses on kahtlemata õpilase oma:
tähelepanekud ja järeldused tulenevad põhiliselt õppejõudude jälgimisest,
vaidlustest-vestlustest kaasüliõpilastega ja hõõrdumisest kahe eriala –
semiootika ja arheoloogia piirimail. Tehtud tähelepanekud on aga järgmised.
esimene tähelepanek – inimesed
Vaevalt ühegi
teise õpiharu puhul tuleb nii selgelt esile, et selle esindajad on kitsamalt
huvitatud mingist uurimislõigust väljaspool seda haru. Samas tundub loomulik,
et semiootik on oma hinge andnud mõnele muule erialale ning selle ala
lähenemised semiootikasse kaasa toonud. Oletades, et semiootika keskseks
objektiks on semioos, tekib kohe küsimus, kuida sa teda mõõdad või kaalud. Ja
nii ongi, et üks vaatab seda kui osadest koosnevat mehhanismi, teine kui
organismi, kolmas lahkab seda ja neljas arvutab, mis see kõik maksma läheb.
Tuletab vägisi meelde lugu inseneri, mehaaniku, arvutiinimese ja katkise
autoga. Sama pitserit kannab ka keelekasutus – muudkui laenavad igalt poolt
süüdimatult kokku ja algsetest metafooridest saavad ajapikku kinnismõisted (keelest
pisut allpool).
Muust
maailmast eristava joonena võiks siiski välja tuua subjektiivse tundmuse, et
keskmine semiootiliste kalduvustega inimene on talle täiesti tundmatut eluala
võimeline haarama pisut kiiremini kui ükskõik mis muu tegelane. Just tänu
sellele, et ta peab pidevalt orienteeruma ja kohanema küllaltki ebaühtlasel
intellektuaalsel maastikul. (Väga lihtne näide enamikus inimestes peituvast
semiootilisest algest on käitumine olukorras, kus mingist hulgast vastustest
tuleb selekteerida õiged, näiteks televiktoriinides. Kui teema on võõras,
hakatakse küsimuste lahendamisel abi otsima hoopis muudest seostest kui
teadmised antud teema kohta.)
teine tähelepanek – keel
Rääkides uurijatest, ei saa tähelepanuta
jätta keelt, mida nad kasutavad. 2002 aasta Sügiskoolis ütles Peeter Torop väga
tsiteerimisalti lause: “Semiootika pakub välja kirjelduskeele seal, kus
materjal seda ei dikteeri.”. Ja küllap ta nii ka on. Semiootikute kasutatav
metakeel paistab (hoolimata terminoloogiaga seotud probleemidest) silma
teisaldatavuse ja kohaldatavusega ükskõik mis muule alale. Vastassuunas –
ükskõik mis muu ala kes semiootika teenistuses – asi päris ei toimi, kui siis
vaid tõlkeprotsessina ja nagu öeldud metafooride kokkulaenamisega.
kolmas tähelepanek – mida uuritakse
Nagu juba mainitud, sugeneb
uuritav materjal semiootikasse koos nendega, kes uurivadja justkui väljastpoolt
semiootikat ennast. Veel iseloomulikum ona aga see, et semiootika konstrueerib
endale ise objekte oma näo järgi. Tegevus, mida iga endast lugupidav teadus
peaks justkui vältima või siis vähemalt häbenema ja salgama. Semiootika aga,
võta näpust, ei üritagi objektide tekitamist varjata. Taolist ‘mida me siis
täna uuriks’- lähenemist on raske mujalt leida; võibolla on see “tõsisemate”
teaduste puhul lihtsalt hoolikamalt peidetud või maskeeritud.
Joon, mille poolest semiootika
muude õpetuste seas samuti silma torkab, on see, et kõigi muude objektide
kõrval on semiootika silmnähtavalt oluliseks (igal juhul mitte vähem oluliseks
kui kõik muud) allikaks semiootika ise. Niisiis, olles nagu üks tavalistest
teadusega tegelevatest suundadest, on semiootika samaaegselt ka metadistsipliin
ja seda täiesti teadlikult. Sellega seoses hakkas mulle silma suhteliselt juhuslik fraas
võrkuriputatud semiootikaalasest loengust, kus kõneldakse Derrida
seisukohtadest, antud lõigus vapustuse (rupture) mõistest: “Derrida
is talking about the moment when philosophers began to see their philosophical
systems, not as absolute truth, but as systems, as constructs, as structures.”
(Klages 2003). Ma ei kahtle, et
semiootika on distsipliin, kus selline nihe on toimunud. Samas võib tegu olla lihtsalt
ajastu märgiga. Näiteks arheoloogias on samuti käimas usin eneseanalüüs – muu
hulgas on seal küsimuse alla seatud baas-sõnavara koos selle soovimatute
tähendus- ja lähenemisnüanssidega. (Õigupoolest – arheoloogiale lähedalseisva
isikuna olen ka mina üks neist, kes terminoloogia kallal irisema kipub.)
neljas tähelepanek – suhe
tegelikkusse
Pole
oluline, kas miski on olemas või mitte, niikaua kui teda saab analüüsida. (Ka
siin tundub asjakohane ülaltoodud Derrida-tõlgendus.)
Semiootika
paistab, võrreldes teiste õpetustega, laskavat end üsna vähe häirida sellest,
kuidas asjad siis ikkagi tegelikult on. Ma ei väida, et tõe probleemi
semiootikas polegi, aga see tundub olevat küllalt irrelevantne– niipalju kui ma
olen aru saanud, ei ole semiootikal mingit pistmist tõe otsinguga. Igatahes
tundub jabur rääkida tõesematest ja vähem tõesematest tõlgendustest; olulised
on hoopis asjakohasus, loetavus, sidusus. Ja miks ka mitte – mängulisus.
Peaasi, et lõbus on. Siinkohal meenub üks loeng, kus õppejõud heitis
Tartu-Moskva koolkonna esindajatele ette tekste, mis on kirjutatud lihtsalt selleks, et
demonstreerida oma elegantseid mõttekäike. On see siis nii halb, tekkis kohe
trotslik mõte.
Seda enam, et igasugust teaduslikku tegevust on ennekõike vaja teadlasele endale – intellektuaalseks eneserahulduseks, kui nii võib öelda. Arvan, et just sellisel (ja võibolla et ainult sellisel) kujul teadus ka õigustab iseend. Elukvaliteedi paranemine ja progress, sõnakõlksud ja illusoorsed nähtused või mitte, pole siinkohal kuigi adekvaatsed argumendid (koduplaneedi ja võibolla ka inimloomade tervis oleks nendeta küllap võrratult parem – et oleks viidatud, siis Ponting 2002).
kokkuvõtteks
Ei
tea, kas väljatoodud neli punkti on iseloomulikud ainuüksi semiootikale või on
tegu lihtsalt üldinimlike joontega, mis oma hariduslõigu puhul eredamalt silma
paistavad. Kui alguses ütlesin, et semiootika puudutab kõike ja kõiki, siis
tegelikult on ka vastupidi – igaühes on üksjagu õigust semiootilistes
küsimustes sõna sekks öelda (ja tegelikult ju polegi olemas küsimust, mis
poleks kuidagi semiootiline ja nõnda edasi). Võrdluseks sobib Margus Tamme ja
Sandra Jõgeva pilt “Avangard or Death”, kus näod rahva seast on
haaranud pintslid, ja pildi all tekst: “you said that everybody is an
artist. In that case, who needs you.” Sama sündroom paistab kohati kehtivat
ka märgiõpetuse puhul – on siis veel eraldi õpetlasi vaja.
Tegelikult kipun ma ise arvama, et semiootika
iseseisva teadusena, õpetusena, usuna, distsipliinina (loetelu võiks jätkata,
ma ei mõista seda ühe tabava sõnaga kokku võtta) võttes ei kujuta endast midagi
ülearu viljakat – umbes nagu mustmuld kõrbes. Samas ilmavaatena, meetodina,
lähenemisena kombineeritud mõne muu intellektuaalse praktikaga moodustab ta
väga võimsa kokteili.
Kirjandus
Chalmers 1998 = Alan F. Chalmers. Mis asi see on,
mida nimetatakse teaduseks. Arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning
teaduslikest meetoditest. Inglise keelest tõlkinud Kristin Sarv. Ilmamaa,
Tartu, 1998.
Cobley 2002 = Paul Cobley, Litza Jansz. Juhatus
semiootikasse. Inglise keelest tõlkinud Lennart Sundja. Tallinn, 2002.
Klages 2003 = Mary Klages. Structure, Sign, and
Play in the Discourse of the Human Sciences. a reading guide. kättesadav
aadressil:
http://www.colorado.edu/English/ENGL2012Klages/2001derridaB.html
Malpass 1997 = Brian Malpass. Pisiblufi
käsiraamat: Teadus. Inglise keelest tõlkinud Tiit Kändler. TEA, Tallinn, 1997.
Nöth 1995 = Winfried Nöth. Handbook of Semiotics.
Indiana University Press, Bloomington and Indianapolis, 1995.
Ponting 2002 = Clive Ponting. Maailma roheline
ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine. Inglise keelest
tõlkinud Ehte Puhang. Varrak, 2002.