Semiootika ja metodoloogia

 

 

Peeter Linnap

Semiootika: arutlus meetodi(te)st

 

 

Tulnud semiootika juurde hiljuti ja suur(t)e ringi(de)ga, saan ma sedavõrd täpses küsimuses esialgu väljendada vaid semi-semiootiku seisukohti, millest ei puudu ebamäärasus, distantsitunne - isegi diletantsus mitte. Sellele vaatamata on suhteliselt eemalseisjate seisukohtadel oma võlu – pole välistatud, et aeg-ajalt isegi täiendav roll tõsiteaduslikule teadmisele. Niisiis selle asemel, et avada Sebeoki “Semiootika Entsüklopeedia” 2kd.,lk.901 – ja refereerida garanteeritult korrektseid seisukohti, annan ma esmalt vaba voli pigem pähetulevatele mõtetele ning teen sedagi suht suvalises järjekorras. Alles seejärel avaksin ma nimetatud raamatu – kuid hoopis leheküljel 907.

 

Ainuüksi mõte kirjutada kogu semiootika metoodilisest kõiksusest tundub mulle üritusena, mis meenutab üldkompositsiooni kirjutamist üldklaverile mõnes muusikakoolis. Pean totaalsusele kalduvaid üldistusi – kui mitte muuks – siis vähemasti surmigavateks. Seevastu pean ma semiootikaga suhtestumisel esmaoluliseks just isiklikku (isegi emotsionaalse) suhte loomist valdkonnaga – läbigu see teekond siis esmalt ükskõik kui palju “vigu”, profaansust või möödarääkimisi.

 

“Horror semiotica”

 

“Semiootilistes vestlustes”, nii nendes, mis toimuvad erialainimeste keskel kui ka dispuutides, mis leiavad aset kokkupuutes mittesemiootikutega viibib alaliselt kohal spetsiifiline foobia – nimetagem see nt. horror semiotica´ks – teatav “kangestus-kramptõbi”, mis oluliselt pärsib normaalset, elavat keskustelu. Oletan, et Eestis levib teatav väikekodanlik arusaam semiootikast kui peenest ja intellektuaalsest teadusest – ja samas kaasneb sellega hirm mitte olla tasemel, kartus teha vigu e. näida ebaintellektuaalsena. Veelgi hullemaks lähevad aga asjad siis kui vestlus toimub semiootikas võõraste inimestega. Tagajärjeks pikantne paradoks: olles teadus kommunikatsioonist(vähemalt osaliselt), on semiootika praegu üheks kõige halvemini kommunikeeruvaks valdkonnaks humanitaarias üldse. Me ei tohi selle ees silmi kinni pigistada, sest adekvaatne enesehinnang on teadusharu käekäigule kindlasti parem kui hermeetiline “pimesikumäng”. Vähemasti osa sellisest hermeetilisusest johtub eesti keele (üha suurenevast) mahajäämusest uute nähtuste ja mõistete sõnastamisel/tõlkimisel. Millist entusiasmi ja huvi peaksid küll sisendama emakeelses semiootikas kasutatavad mõisted nagu “krossreferentsiaalsus” ja “prepositiivsus” ? Ning kas representatsiooni ei saa mitte kuidagi tõlkida “esituseks” või “taasesituseks”? Mida teha heterarhiaga ja inskriptsiooniga, rääkimata kõikvõimalikest juba tautoloogiliseks muutunud internaalsustest ja eksternaalsustest; implitsiitsustest ja eksplitsiitsustest ?? Olen niisiis arvamusel, et semiootilisi mõisteid tuleb pidevalt omakeelsena läbi töötada: muidu juhtubki (loodetavasti) soovimatu paradoks, et on olemas mingid “semiootilised” sõnad ja mingid “mittesemiootilised”. Ehkki pole põhjust kahelda, et KÕIK sõnad on justnimelt semiootilised, vähemalt laiemas tähenduses. Ja et minu jaoks algab tõeliselt hea suhe semiootikaga juba nendest väga väikestest küsimustest, siis siit tuleneb ka praegune emotsionaalne, isegi pisut ründav alatoon. Alustaksin ÜLDSE (!) semiootilise mõtte õppimist/ õpetamist/ tutvustamist ja eritlemist kindlasti korralikust eestikeelsest leksikast ja leksikonist. Muide segadusi, mis tulenevad isegi koodi jmt. semiootika põhimõistete kümnetest erinevatest definitsioonidest on niigi piisavalt palju. (!!!) Taas paradoks: püüeldes selguse ja struktuursuse suunas, tekitab semiootika omakorda täiendavat segadust humanitaarsetes teadmistes.

 

 

I

 

Strukturalistilik semiootika meenutab mulle kohati positivistlikku distsipliini: taotlust luua selgete piiride- ning “selgete juhtumidega” korrastatud/ korrapärane maailm, kus reegleid on igal juhul määratult rohkem kui erandeid. Seda seletab ehk Saussure pärandi tekkimislugu, millele eelnes terve rea positivistliku süstemaatika valdkonda kuuluvate, nii loodus- kui tähendusteaduslike konstruktsioonide väljatöötamine: Mendelejevi perioodilisuse tabel, Darwini evolutsiooniteooria (ja sellega seoses ka nn.sotsiaaldarwinism), eriti aga Melvil Dewey “universaalne teadmiste kümnendliigitus” e. UDC. Sääraste süsteemide – hierarhiate/ heterarhiate üldiseks sihiks oli maailma lahterdamine/ tüpologiseerimine/ kataloogimime jne. – maailmaterviku raamatupidamist meenutavad toimingud. Ja just säärastest süsteemidest kasvas välja ka kõrgendatud huvi ühikute-terviku; osa-kontinuumi jmt. vahekordade suhtes. Teine faktor, mis sellele mõttele viib, on ilmselt Barthes´i märkus raamatus „Elements of Semiology“, kus ta pooldab strukturalismi depsühhologiseerimist ja lähendamist koguni (sic!) majandusteadustele. Siit juba järgmine samm on kaudselt Baudrillardi „visuaalökonoomia“ mõiste. Ometi on selge, et kommunikatsiooniaktides pole meil tegemist mitte kodeerimise-dekodeerimise masinatega vaid siiski inimestega. Kui nii, siis kas poleks juba a priori effektiivsem ühendada semiootika ja psühholoogia (psühhoanalüütika)?

 

Tulles tagasi strukturalistliku „kastisüsteemi“ juurde - meenutan Argentiina kirjanikku J.L.Borges´t, kes on niisugusi süsteeme vaimukalt parodeerinud oma loomade klassifikatsioonis: 1.Loomad, keda saab maalida kaamelikarvast pintsli abil, 2. loomad, kes kuuluvad imperaatorile jne. kuni ta jõuab kategoorias nr. 10. “kõigi ülejäänud loomadeni”. Varem või hiljem pidi tuldama arusaamisele, et säärane ühikute-maania, maailma diskretiseerimine on omajagu vägivaldne tegevus, mis viib vaid näilise lihtsuse ja illusoorse korrapära juurde. See, mis aga meid võiks siinkohal huvitada, on ennekõike asjaolu, et strukturalistlik semiootika, eriti oma algusperioodil – kehtestas tegelikult keeleteaduse ülemvõimu näiteks kõigi teiste kunstivaldkondade suhtes. Pole ebakohane meenutada kõiki neid tobedaid katseid, mille käigus püüti leida piltide diskreetseid “ühikuid”, omalaadseid visuaalmaailma “foneeme”, “morfeeme” ja defineerida nt. pildi kompositsiooni üsna otseselt süntaksist lähtuvalt.

 

Seik, mis ehk semiootika metoodikas eristub, on tema meetodite kvalitatiivne ent mitte kuigivõrd kvantitatiivne iseloom. See on omamoodi paradoksaalne, sest kohe meenuvad rohked kriitilised noodid semiootika aadressil (eriti strukturalismi), et see teadus püüdvat humanoria´t “matematiseerida”. Ehk on siin tegemist humanitaarteaduste üldise kallakuga arbitraarsusele ja institutsionaalset laadi defineerimistendentsidele, mille vaatenurgast on igasugune korra- ja seaduspärade otsimine/ leidmine taunitav; või koguni paranoilise iseloomuga tegevus? Samal ajal võiks aga kainema pilguga aluseks võtta kõige üldisemad meetodid ja väita, et semiootika asub mingis mõttes humanitaar-, tähendus- ja loodusteaduste (matemaatika, süsteemiteooria, küberneetika jmt.) vahel, või ristumiskohas.

 

SAMAS... Kui edukalt eksisteerivad nii grammatika kui selle rakendusvaldkond ortograafia – miks peaksime siis niiväga imestama raamatupealkirjade üle, a la “The Grammar of Visual Design”?(Kress & van Leeuwen); või Pierre Bourdieu poolt populariseeritud ortomeetria mõiste üle, mida rakendatakse vaatamisviiside suhtes ? Olen isiklikult arvamusel, et kui ühe teadmisvaldkonna metoodikaid ei kanta teise valdkonda üle laus-mehhaaniliselt, võivad tulemused olla huvitavad. Spekulatiivsusmoment, mis sellisest toimingust on mõistagi lahutamatu – pole tingimata halvaloomuline – arvestama peab vaid seda, et säärastel ülekandmisvõtetel on omad piirid.

 

 

II Ad hoc: visuaalsemiootika meetoditest

 

Et siinkirjutaja alles hakkab hoomama semiootika olemust; selle tugevaid ja nõrku külgi, siis on loomulik, et ta klammerdub esialgu just nn. Ad hoc semiootika külge. Olles oma biograafilise tausta poolest läbinud rea: visuaalkunstnik-kunstiajaloolane-semiotiseeruv kunstitõlgendaja; on loomulik, et praeguses olukorras pean ma tegema valiku visuaalsemiootika kasuks ja jätma ülejäänu pisut tagaplaanile.

 

Esmalt valdab mind paar olulist (muide „prepositiivset“!) „metoodilist“ aimust. Esiteks: visuaalkultuuri uurijatest enamik otsest semiootilist süvaterminoloogiat – teadlikult või ebateadlikult – ei kasuta. Samas tegelevad needsamad uurijad aga tihti üsna semiootiliste probleemidega: tekst ja kontekst; süsteemi piirid; märgisüsteemide analüüs jpmt. See on õigupoolest meeldiv, sest just nõnda ei sega lugejat teatav akadeemiline kipspäisus – pole saladus, et ainuüksi mõistete „tähistaja-tähistatav“ kuulmisel tõmbavad meie lugejad-kuulujad automaatselt krampi ja sõnumid ei pruugi kohale jõuda. Teiseks: on palju sääraseid käsitusi, mis on n.ö. „vaikimisi“ semiootiliselt informeeritud, kuid olemuselt interdistsiplinaarsed. Kolmandaks: semiootiline tõlgendus on eri pildi-interpreteerimis-metodoloogiate vahel üks paljudest. Võtame paar näidet. Oma raamatus „Visual Methodologies“ eristab Ameerika teadlane Gillian Rose: kompositsioonianalüüsi (formaalne); sisuanalüüsi, semioloogilist analüüsi,psühhoanalüüsi ja kahte liiki diskursuseanalüüsi. Samas võtmes leiame Terry Barrett´i raamatust „Criticizing photographs“: formalistlikke, semiootilisi, marksistlikke,psühhoanalüütilisi, religioosseid, biograafilisi jne. meetodeid. Ja lõpuks verivärskes, sellel aastal ilmunud mahukas kogumikus: „The Photography Reader“ eristatakse fotograafias 9-t tüüpi uurimisvaldkonda: varajased tõlgendused/ fotograafiline nägemine/koodid-retoorika/ postmodern/ digitaalfotograafia-fotograafia ning pilk(gaze)/ pilt ja identiteet/ institutsioonid-kontekst. Ja neljandaks – kui palju millise määrani me saame ikkagi ikoonilistest märgisüsteemidest, ja piltidest rääkida kui „keelest“? Kas me mitte ei lihtsusta uurimisobjekti seejuures ohtliku määrani ?? Paraku peaks sellele vastamiseks tundma suuremat hulka keele tunnuseid; millega siinkirjutaja hetkel ei hiilga.

 

On avaldatud mõtet, et muu kõrvale jättes tegeleb semiootiline meetod vähemalt 3 operatsiooniga: 1) Formaliseerimine; 2) Keele analüüs; 3) Mittemärgilise tõlgendamisega märgilisena. (Encyclopedia of semiotics, Ed. by T.Sebeok, vol. 2, p.907).

 

Loomulikult ei jäta selline skeem eriti ruumi fantaasiale ega vabale arutelule. Formaliseerimine – ehk „tühja“ semantika- ja pragmaatikavaba struktuuri loomine, õigemini uuritava taandamine seesugusele „skeletile“ peaks olema hea ses mõttes, et see avab tee interdistsiplinaarsusele. Niisuguste karkass-süsteemidena nimetatakse näiteks aksiomaatilisi/ formaliseeritud süsteeme. Ja nendes süsteemides toimuvaid/ toimetatavaid protsesse nimetatakse seetõttu operatsionaalseteks, kuivõrd nendes toimivad vaid süntaktilised funktsioonid. Kuigi Umberto Eco on oma vastuolulistes mõttekäikudes väitnud a la, ...et pole olemas mingeid a priori „tühje struktuure“; millesse „täidisena“ sobib siis (hiljem) meloodia muusikas või kompositsiooni elemendid visuaalses kunstis – saab siinkohal ilmselt oponeerida sellega, et semiootikale pole oluline kas objekt on „olemas“. Teisiti ilmneb siitsamast, et semiootika valdkonnas toimub tihti objekti konstitueerimine. Viimasel uskumusel on omakorda oht külgneda skisoidse – „vaid näiva“ objekt´suse ja samavõrd „valehäirelise“ tähendusmehhaanikaga. Jne.          

 

Keele analüüs saab mulle kui visuaalsemiootika uurijale olla kasulik ainult juhul – kui piltide puhul on tegemist „keelega“. Kui JAH, siis tundub mulle, et selles valdkonnas on tegemist üsna suurte tühimikega. Ükskõik kui head poleks Kressi & van Leeuweni „pildigrammatika“ eri mudelid/ analüüsid, lähevad need autorid laia kaarega mööda visuaalsusteooriate eluliselt vajalikest mõistetest: nagu kasvõi skoopilised reziimid ja –positsioonid jmt., mis kuuluvad John Bergeri-järgsesse; post-„The-ways-of-Seeing“ maailma. Üldistest lihtsustavatest konstanteeringutest, ...a la et vaatamine-pildilugemine on kiirenenud, jääb siin väheks, sest ka verbaalkeeles näitab järjest rohekemate ühesilbiliste sõnade/ väljendite jm. moodustiste kasutuselevõtt sedasama tendentsi. Ja selle taga on pigem ühiskonna AJApoliitika. Kui juba räägitakse nn. „paralingvistilistest“ märgisüsteemidest verbaalses keeles; siis hoopis olulised on sarnased süsteemid visuaalide maailmas. Selle asemel inkorporeerivad need autorid oma pildigrammatikasse pigem terve rea kineesika, prokseemika ja parimalgi juhul okuleesika ja haptika elemente. Teisiti öeldes – analüüsides justkui pilti (kujutist), jõutakse sisuliselt tagasi „pildi-kui-akna“ kontsepti juurde: jääb mulje, et me ei vaatagi pilti vaid (otse) selle referenti – pilt ise on aga „läbipaistev“ nagu maali ja foto varasemas (lausa moderni-eelses) ajaloos ikka.           

 

 

Mittemärgilise tõlgendamine märgilisena

 

...on paranolise luulu erijuhtum ja selle kommenteerimine oleks pikema omaette arutluse teema, mis kuuluks pigem psühhoanalüüsi kui semiootika valdkonda...

 

Loomulikult peaks ideaalsel juhul nüüd järgnema mingi(gi) resümee, kuid peab tunnistama, et hetkel – dekonstruktiivses staadiumis on see raskem kui võib arvata. Mudelid, mida semiootika oma formaliseerimistegevuse käigus on visuaalide uurimisel universaalsena luua püüdnud, näivad enam-vähem kõik üsna arbitraarsed ja haavatavad – täpsemalt need vajavad verifitseerimise metoodika puudumise tõttu semiootikas autori pidevat kohalolu ja advokatuuri. Lihtsalt formaliseerimist-abstrahheerimist vaevalt, et semiootika specifica´ks pidada saab, sest isegi kõige tavalisemad „joone“, „pinna“, „mahu“ ja „proportsiooni“ mõisted on samuti abstrahheeringud. Järelikult tuleb „formaliseerimist“ semiootika meetodina tublisti täpsustada, sest muidu on kerge „puhast struktuuri“ pidada sarnaseks formalismiga visuaalkunstides enestes. Ent see selleks. Pigem jääb praeguses arutluses pooleli ja seega kripeldama küsimus, mis asub ajateljel – kas struktuur kui distsiplinaarsus on ikkagi olemas a priori oma üksikjuhtumide suhtes; või on ikkagi nii, et primaarseks osutub  objektide/ fenomenide kui individuaalsuste tervik-maailm, mille suhtes struktuurid, mudelid jmt. osutuvad vaid osaliselt rakendatavateks ?

 

 

Allikad, mis otseselt-või-kaudselt mõjutasid (kreoliseerisid/ nigreerisid)seda teksti:

 

Sebeoki „Semiootika Entsüklopeedia“ teine köide (rohkem lk.907 kui lk.901)

Gillian Rose´i raamat „Visul Methodolgies“

G.Kressi/ Th.van Leeuweni 3 visuaalgrammatika kõigile tuntud raamatut

Terry Barrett´i „Criticizing Photographs“

Liz Wells´i „The Photography Reader“

Kalevi Kulli loengud ja seminarid

Muud huvitavad vestlused ja vaidlused TÜ semiootika osakonnas

...alalisest ületöötamisest tingitud üleväsimus...

...isiklikus peas toimuv tohuvabohu, mis alles struktuuriloome algstaadiumis on...

 

ja arvutiprogrammi keelekorrektor – mis enamiku semiootilisi termineid ja mõisteid PUNASEGA alla joonib !