4. Eesti soontaimede nimestiku ülesehitus ja taksonite valiku printsiibid

Eesti soontaimede nimestikus püütakse anda võimalikult täielik loend Eesti alal leiduvatest pärismaistest, naturaliseerunud, metsistunud ja tulnuk-soontaimede liikidest ja alamliikidest. Nimekirjas sisalduvad ka herbaarselt tõendamata taksonid või publitseeritud valemäärangud, mõlemal juhul on taksoni nimetuse ees tärnid (***). Taolisi Eesti taimestikku tegelikult mittekuuluvaid taksoneid on kahesuguseid.

1. Kaheldava herbaarse tõendusega taksonid. Herbaarmaterjal on kogutud kas liiga vara või hilja või see on ebatäielik, s.t. puuduvad määramiseks vajalikud tunnused. Leidub ka herbaarlehti, mille puhul võib kahtlustada eksitust etiketi vormistamisel (nt. Hans Hiire kogutud Ophrys fuciflora). Mõnikord saab kindlalt väita, et trükisõnas ilmunud teade taime esinemisest Eestis põhineb valemäärangul (nt. Festuca rupicola, Pork 1964c: 113). Käesoleva nimestiku koostamisel kontrolliti herbaareksemplaride määranguid peamiselt alamliikide leviku täpsustamiseks.

2. Üksnes kirjanduses mainitud liigid, mille Eestist pärit herbaareksemplare pole teada (kunagine herbaareksemplar võib olla hävinud). Osa liike on kirjandusallikatesse sattunud ilmselt eksikombel - autor on kasutanud sarnase taksoni nimetust, mis tegelikult aga Eestis ei esine. Paraku pole herbaarmaterjali puudumisel võimalik üheselt öelda, millist taksonit tegelikult on mõeldud. Identifitseerimatuid, autorinimeta taksoneid leidub iseäranis rohkesti J. W. L. v. Luce Saaremaa "Flooras" (Luce 1823, 1829b). Hilisemas kirjanduses on varasemaid vigaseid või kahtlasi andmeid tihtipeale korratud, kusjuures mõned vead on kirjanduses edasi kandunud väga pikka aega. Käesolevas nimekirjas on märgitud üksnes esmakordne vale mainimine. Osa taksoneid võis ebatäpsete leiukohaandmete tõttu tegelikult esineda Liivimaal või Narva-tagusel alal väljaspool Eesti piire.

Siin kasutatud liigimaht on laiem kui viimaste aastakümnete Eesti botaanilises kirjanduses tavaks. Seetõttu on mitmed varasemate käsitluste liigid "alandatud" alamliigi staatusesse. Leidub ka taksoneid, mille käsitlemine kas liigi või alamliigina sõltub põhiliselt uurija eelistustest. Kõrvuti "heade" alamliikidega on nimestikus sääraseid, mida oleks võib-olla põhjendatum vaadelda madalamat järku taksonina. Siinkohal peeti olulisemaks nimetuse kehtivust, vähemtähtsaks aga taksoni järku.

Hübriidsetest taksonitest võeti nimekirja generatiivselt ja/või vegetatiivselt iseseisvalt levivad hübriidid. Kaaluti ka kõikide teadaolevate hübriidide lisamist liigiloendisse, ent see oleks muutnud nimestiku tunduvalt pikemaks ning töömahu liialt suureks.

Hõimkondade piires on sugukonnad järjestatud tähestikuliselt, kusjuures õistaimedel on eraldi ühe- ja kaheiduleheliste klassi kuuluvad sugukonnad. Sugukondades on tähestikuliselt järjestatud perekonnad, liigid ja alamliigid, üksikjuhtudel ka varieteedid (kui varieteeti on varasemas Eesti floristilises kirjanduses käsitletud iseseisva liigina). Kaaluti võimalust järjestada kõik sugukonnad tähestikuliselt ning jätta kõrvale hõimkondadeks ja klassideks jaotamine. Siiski tundus praegune variant põhjendatum, sest niimoodi järjestatakse ka herbaareksemplare meie suuremates taimekogudes.

Kehtivad ladinakeelsed nimetused on paksus kaldkirjas, sünonüümsed tavalises kaldkirjas. Nimestikus leidub ka kehtivaid perekonnanimetusi, mille all pole ühtki kehtivat liiginimetust - sel juhul puuduvad perekonna valiidsed liigid Eesti floorast. Traditsioonidest erinevalt on botaanilises kirjanduses tavaks ladinakeelsed lühendid kirjutada püstkirjas.

Põhjalikumalt käsitletakse pärismaiseid liike. Alam- ja mikroliikide, hübriidsete ning sissetoodud või tõendamata taksonite andmestikus esineb lünki. Iga taksoni kohta on püütud minimaalselt anda punktides 4.1, 4.3, 4.4, 4.6, 4.7 kirjeldatud teavet. Mõnikord vastavad andmed lihtsalt puuduvad, näiteks taksoni eestikeelne nimetus.





4.1. Teaduslik nimetus ja sünonüümid



Sünonüümika korrastamisel juhinduti peamiselt järgmistest teostest:"Flora Europaea" 1963-1981 (samuti 1. köite uustrükk 1994), "Atlas Florae Europaeae" ilmunud vihikud 1-11 (1972-1998) ning 12. vihiku korrektuureksemplar; Wiersema et al. 1990; Brummitt 1992; Gunn et al. 1992; Hämet-Ahti et al. 1992, 1998; Greuter 1993, 1994. Kasutati ka uuemaid käsitlusi taksonoomiaalasest perioodikast või vastsetest monograafiatest. Vaieldavatel juhtumitel peeti paremaks traditsioonilist, meil aastakümneid levinud nimekasutust.

Taksonite autorinimede ortograafia ja lühendamine on valdavalt kooskõlas Brummitti ja Powelli (1992) koostatud käsiraamatuga, erandeid on Eesti autorite nimede õigekirjas, üksikutel juhtudel ka mujal (Juxip või Yuksip pro Üksip, Vilyasoo pro Viljasoo, Nenukow pro Nenjukov jmt.).

Autorinimede kasutuses on mõningaid erinevusi meil tavaks saanust, sest on järgitud rahvusvahelises taksonoomilises kirjanduses aktsepteeritud Brummitti ja Powelli (1992) soovitusi. Eesnimetäht ja järelliide (f. - filius) on kirjutatud autorinime või selle lühendiga kokku. Kui taksonit on kirjeldanud mitu autorit koos, on autorinimede või nende lühendite vahele kirjutatud &, erinevalt meil varem kasutatud ladinakeelsest sõnast et. Märkigem siinkohal, et mõlemad moodused on sisuliselt võrdväärsed.

Sünonüümide valikul on eelistatud Eestis viimastel aastakümnetel kasutatuid. Kui "Eesti NSV floora" või "Flora Europaea" köidetes on rakendatud kehtivana teistsugust nimetust kui siin, on see alati sünonüümina lisatud. Vanemaid, ammu kasutuselt kadunud nimetusi on esitatud enamasti üksnes esmakordse Eestist mainimise korral (vt. lähemalt ptk. 4.2). Koodeksi kohaselt säilitatavatele taksoninimetustele on lisatud vastav lühend (nom. cons.), kuid selle lühendi kasutamine pole kohustuslik. Kui alamliiki pole märgitud, esineb Eestis tüüpalamliik.





4.2. Esmakordne mainimine Eesti taimestikku käsitlevas trükisõnas



Esmakordset mainimist käsitletakse siin küllaltki laias mahus - kui "Floorades" viidatakse tavaliselt vaid kirjandusallikatele, kus lisaks taksoni nimetusele antakse ka selle kirjeldus või määramistabel, siis käesolevas nimestikus on loetud piisavaks liigi (resp. alamliigi, vormi vms.) teadusliku (ladinakeelse) nimetusega mainimist. Taoline ülevaade oli Eesti floora osas seni tegemata, leidus vaid üksikuid kirjandusallikaid või käsikirju, näiteks puittaimede kohta (Tänavots 1969; Pedaste 1994b).

Esmakordseid trükisõnas mainimisi otsiti üksnes teaduslikust ja aimekirjandusest; ilukirjandus, luule, kunst jms. jäeti kõrvale. Sageli oli raamatuid raske selliselt liigitada ning seetõttu osutus peamiseks kriteeriumiks ladinakeelse teadusliku nimetuse olemasolu. Esmamainimiseks ei loeta näiteks L. Laasimeri (1970d) artiklit, kus nimetatakse uute liikidena üksnes eestikeelse nimetusega sudeedi põisjalga ja rähk-litterheina.

Ladinakeelsed nimetused puuduvad harilikult eesti keele sõnastikes ja teistes filoloogilistes teostes. Kuid leidub ka ladinakeelsete taimenimetustega sõnastikke, näiteks J. W. L. v. Luce tööd (1813, 1818b). Viimati mainitud teostes ei esitata küll konkreetseid leiukohti, kuid aines pärineb Saaremaalt. Luce botaanilised teadmised olid oma aja kohta silmapaistvad, mistõttu võib neid sõnastikke pidada botaaniliselt korrektseteks. Ei viidata aga Stahli (1637) grammatikale, kuigi selles leiduvate taimede liigiline kuuluvus oleks teatava täpsusega tuvastatav saksa- ja eestikeelse nimetuse järgi (nt. kuhs, kuhsnepuh Picea abies, pillirohg Phragmites australis jmt.). Taimenimetusi sisaldava filoloogilise kirjanduse põhjalik ülevaade leidub Vilbaste (1993) koostatud eesti taimenimetuste monograafias. Võimalik, et soontaimede esmamainimisi leidub ka mükoloogilises kirjanduses (mikroseente peremeestaimed jms.), kuid käesoleva nimestiku koostamisel seda kirjandust läbi ei vaadatud.

Kui hilisemad autorid on varasemad andmed ekslikuks tunnistanud, on püütud viidata mõlematele allikatele. Esmakordseks mainimiseks ei loetud juhtumeid, kui trükises on eitatud mingi taksoni esinemist Eestis, mis hiljem siiski avastati. Kui esmakordne mainimine on ühtlasi uue taksoni kirjeldamine Eesti alalt kogutud materjalist, on kirjandusviide antud paksus kirjas.

Esmakordse trükisõnas mainimisega seonduvad olulisemad probleemid on järgmised.

1. Kirjanduses leidub sageli nimetusi, mida pole enam võimalik üheselt identifitseerida, iseäranis juhtudel, kui pole märgitud taksoni autorit. Eriti ohtralt leidub selliseid nimetusi 18. saj. esimese poole allikates, mis ilmusid enne K. Linné teost "Species plantarum..." (Linnaeus 1753). Kuna taimede ladinakeelsed nimetused polnud sel ajal veel stabiliseerunud, viidatakse varasematele töödele üksnes juhul, kui ei teki taksoni määramise õigsuses kahtlust (lisaks nimetusele tuuakse kas kirjeldus või joonis).

2. Kui esmamainimisel kasutatud nimetus erineb praegu kehtivast, on see lisatud. Kui selline nimetus on ammu kasutuselt kadunud, siis seda praegu kehtiva nimetuse järel täiendavalt sünonüümina ei anta. Nimetused esitatakse koos autorinimega (kui see on teada), sõltumata sellest, kas viidatavas teoses on kasutatud nimetust koos autorinimega või ilma (sine auct.). Kirjandusallikates leiduvaid ortograafiavigu, valesid käändelõppe ja kirjaviisi erinevusi (nt. Hupel 1777 kasutab kõikjal v-tähe asemel u, Conuoluulus pro Convolvulus) on püütud mitte korrata ning neid eraldi ära ei märgita, kui see ei sea kahtluse alla nimetuse õigsust. Ortograafiareeglid erinevad ka periooditi - näiteks selle sajandi alguseni kirjutati sageli Helodea pro Elodea, Heleocharis pro Eleocharis jne.

3. Rohkesti probleeme tekib liigimahu erineva käsitluse tõttu. Kui varem interpreteeriti taksonit laias mahus ning võimalikke liigisiseseid üksusi ei õnnestu tänapäevaste kitsamahuliste liikidega (resp. alamliikidega) ühildada, esitatakse enamasti (kuid mitte alati) kaks viidet - esmakordne mainimine nii laias kui kitsas mahus. Kui aga liigimaht on aja jooksul laiemaks muutunud, mõistetakse esmamainimise all praeguse koguliigi hulka kuuluva ühe pisiliigi nimetamist.

4. 18. ja 19. sajandi "Floorades" käsitletakse Eesti-, Liivi- ja Kuramaad tavaliselt koos. Mitmed autorid (Fischer, Fleischer, Grindel jt.) ei nimeta neid piirkondi eraldi ega esita ka kuigi palju konkreetseid leiukohti. Ometi on taolistele töödele viidatud, vaatamata võimalusele, et tegelikult polnud taim leitud Eestist. Selle teguviisi õigustuseks võib pidada mitut asjaolu: a) mainitud teostes käsitletud liigid on enamasti Eestis tavalised, ja vastasel korral jääks petlik mulje, et tavalisemad liigid on kirjasõnas hiljem mainitud kui haruldased, ning b) teoste autorid on elanud pikemat või lühemat aega Eestis ning teadaolevalt ekskurreerinud Tartu ümbruses, Saaremaal ja ka mujal. Kui eelmainitud teostes on märgitud leiukohti Eesti alalt, on viitele lisatud hüüumärk (!). Ingerimaa "Flooradest" viidatakse üksnes sellistele, kus on leiukohti ka Virumaalt või Narva ümbrusest.

5. Osa varasemates teostes viidatud kirjandusallikaid ei õnnestunud leida. Ilmselt on lünklikult teada ka esmamainimisi välismaisest Eesti ala käsitlevast kirjandusest.

6. Vanade "Floorade" siin viidatud ilmumisaasta erineb tiitellehel märgitust juhul, kui teos ilmus vihikutena eri aastatel (tuntumaks selliseks teoseks on Ledebouri "Flora Rossica").

7. Eesti alal kultiveeritavate liikide esmakordse kirjasõnas mainimise selgitamist ei seatud eesmärgiks, sest see eeldaks lisaks ulatusliku metsandust, dendroloogiat, aiandust ja põllundust käsitleva kirjanduse läbitöötamist. Kui kultuurtaime esmamainimise viide on esitatud, tuleb seda mõista kui esmakordset nimetamist Eesti ala käsitlevas botaanilises (floristilises) kirjanduses.





4.3. "Balti floora" ja "Eesti NSV floora" viited



Need viited esitatakse taksonitel, mida nimetatud teostes on käsitletud. "Eesti NSV floora" kahest esimesest köitest on ilmunud kordustrükk, mõlema trüki viited on lisatud (1/1 tähendab 1. köite 1. trükki, 1/2 sama raamatu kordustrükki jne.). Teosest "Balti floora" ("Flora of the Baltic Countries") on praeguseks ilmunud kaks köidet, ilmumata on üheidulehelisi, kellukalisi ja korvõielisi käsitlev kolmas köide. "Balti floora" köite- ja leheküljenumber on lisatud ainult sugukonna- ja perekonnanimetusele isegi siis, kui perekonda selles teoses omaette ei käsitleta (näiteks mainitakse liiki märkuses) või ei märgita taksoni esinemist Eestis (takson on leitud Eestist pärast "Balti floora" ilmumist).





4.4. Eestikeelne nimetus



Eestikeelne nimetus on esitatud taksonitel, millel see on olemas. Eestikeelsete nimetuste õigsust kontrolliti eestikeelsete taimenimetuste komisjoni andmebaasist (vt. ptk. 3.3.5). Eestikeelseid nimetusi käesoleva töö jaoks juurde ei loodud, küll aga muutis komisjon osa nimetuste õigekirja. Viimastel aastatel muudetud eestikeelsetele nimetustele on lisatud sulgudes ka varasem nimetus. Rahvapäraseid või varasemaid kirjakeelseid nimetusi kajastab põhjalikult G. Vilbaste (1993) monograafia, seetõttu pole tarvidust neid siinses nimestikus korrata. Eestikeelsed nimetused kirjutatakse harilikult väikese algustähega, erandina kasutatakse suurt algustähte isikunimedest tuletatud liigiepiteetides.





4.5. Flooraelement (geoelement)



Flooraelementi (geoelementi) mõistetakse käesolevas töös kui liikide rühma, millesse kuuluvate liikide areaal geograafiliselt enam-vähem kattub. Flooraelementide eristamise alused, samuti taksoni kuulumine ühte või teise flooraelementi on alati vaidlusi põhjustanud, sest liikide levilad on sarnased vaid teatava piirini. Lisaks sõltub taksonite flooraelementideks jaotamine suuresti liigimahust: kui eristada tsirkumpolaarselt levinud taksoni Ameerikas leiduv varieteet iseseisvaks liigiks, tuleb varasem takson liigitada Euraasia või Euroopa flooraelementi.

Levinud on kaks lähenemisviisi: kas püütakse eristada võimalikult rohkesti erinevaid flooraelemente või lepitakse väheste ülevaatlike, ent seetõttu ebatäpsete rühmadega. Kodumaises floristilises kirjanduses on viimastel aastakümnetel tavaks kasutada algmaterjalina Hulténi (1950, kordustrükk 1971) Põhja-Euroopa soontaimede levikuatlast, kus eristatakse 48 areaalitüüpi. Käesolevas töös on juhindutud samuti Hulténi flooraelementidest, ent siin eristatud rühmad erinevad varasemates Eesti floora analüüsides (Laasimer 1965a; Masing 1979) kasutatutest nii mahult kui sisult. Flooraelementide eristamisel arvestati peamiselt flooraelemendi massilisuse keskme kuju ja selle geograafilist paiknemist. Kui takson puudub Hulténi atlases või on seal rühmitatud vähetuntud areaaliga liikide hulka, kasutati flooraelemendi tuvastamisel teisi kirjandusallikaid, millest üks olulisemaid on Hulténi atlase viimane, ümbertöötatud trükk (Hultén, Fries 1986). Vaieldavad juhud on tähistatud küsimärgiga. Metsistunud ja tulnuktaimedel on märgitud taksoni päritolu (looduslik levila).



Arktiline ja arktomontaanne flooraelement (Hulténi rühmad 1-11): siia kuuluvad taksonid on levinud arktilis-tsirkumpolaarselt (Ameerika ja Euraasia polaaraladel), arktilises Euroopas või Euraasias. Arktomontaansetel liikidel on osaareaal soojamate kliimavöötmete mäestikes.

Tsirkumpolaarne flooraelement (sünonüümid: holarktiline, tsirkumboreaalne, Hulténi rühmad 16, 24, 29, 30): takson on levinud põhjapoolkera parasvöötmes, osa areaalist võib ulatuda ka teistesse taimestikuvöötmetesse. Katkestunult tsirkumpolaarse alltüübi (Hulténi grupid 17, 31-33, 41) taksonite kogulevila on jagunenud osaareaalideks, mille vahel on ulatuslikud alad, kus seda taksonit ei esine. Sagedamini on katkestunult tsirkumpolaarsete taksonite suuremad osaareaalid Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Kaug-Idas. Tsirkumpolaarsed rannikutaimed (Hulténil 21, 22) on levinud peamiselt Atlandi ja Vaikse ookeani põhjapoolkera parasvöötme rannikuil, vähemal määral ka sisemerede (Vahemeri, Must ja Kaspia meri) või suuremate järvede-jõgede kallastel.

Euraasia flooraelement: takson esineb peaaegu kõikjal Euraasia parasvöötmes (Hulténi rühmad 15, 23, 28, 38). Saab eristada Euraasia flooraelemendi kontinentaalset varianti, kui taksoni massilisuse kese on Ida- või Kagu-Euroopas ning läänepoolses Aasias, vähemal määral ulatub levila Lääne-Euroopasse ning Kaug-Itta (Hulténi jaotused 14, 37, 39, 40). Euraasia kontinentaalse alltüübi hulka kuulub valdavalt ka Lippmaa (1935b, c) pontiline ja pontosarmaatiline element.

Eurosiberi flooraelement: flooraelemendi massilisuse kese on Lääne- ja Kesk-Euroopas, areaal jätkub sealt kaugele Siberisse. Siia on arvatud Hulténi rühmadest 25-27, 35, 36. Ilmneb hulgaliselt erinevusi, kui võrrelda siinset ja Masingu (1979) Euraasia ja Eurosiberi flooraelemendi koosseisu. Käesolevas töös on Eurosiberi flooraelementi mõistetud laiemas mahus.

Euroopa flooraelement [Hulténil 12, 13, 19 (atlantiline), 20 (subatlantiline), 34, 42]: massilisuse kese on Lääne- ja Lõuna-Euroopas, areaal ulatub üksikute eraldi seisvate leiukohtadena Põhja- ja Ida-Euroopasse, osal taksonitel isegi Kesk-Aasiasse (paljud nn. subatlantilised taksonid). Laasimer (1965a) ja Masing (1979) liidavad Hulténi subatlantilise levikutüübi atlantilisega omaette flooraelemendiks. Areaali kuju poolest vastavad aga mõlemad levilad tegelikult Euroopa flooraelemendile. Siia kuulub ka Lippmaa (1935b, c) mediterraanne ja montaanne element. Euroopa rannikutaimed (Hulténil 18) on levinud enamasti Atlandi ookeani rannikul, aga ka Läänemere ja Vahemere ääres. Mõnel taksonil ulatub areaal põhjas Islandi ja Teravmägedeni, lõunas aga Kaspia ja Punase mereni. Masing (1979) loeb atlantilise flooraelemendi hulka kuuluvaiks ka rannikutaimed, kuid seda ei saa päris õigeks pidada. Kuigi atlantilise flooraelemendi levila massilisuse kese on Euroopa Atlandi ranniku lähedal pehme ja niiske kliimaga aladel - Inglismaal, Prantsusmaal jm., pole sellistel liikidel saliinse või subsaliinse vööndiga enamasti otsest seost, erinevalt rannikutaimedest, kelle levikut mõjutab otseselt soolase merevee lähedus. Atlantilist rühma ei vastandatud siin Euroopa kontinentaalsele, sest mõlema flooraelemendi massilisuse kese on Lääne-Euroopas, kus merelistel ja kontinentaalsetel piirkondadel pole märkimisväärset erinevust.

Aasia flooraelement: flooraelemendi loodusliku levila massilisuse kese on Aasia teatavas piirkonnas (nt. Kagu-Aasias, Hiinas jm.), väljaspool Aasiat on looduslikke leiukohti vähe. Siia kuuluvad Hulténi rühmad 43, 44.

Ameerika flooraelement (Hulténi 45. rühm): taksoni looduslik levila on Põhja- ja/või Lõuna-Ameerikas, tulnukana või naturaliseerunult leidub taksonit ka mujal.

Ainult kultuuris tuntud liigid (Hulténil 46): taksoni algset looduslikku päritolu on raske või võimatu öelda, kuigi oletusi on sageli mitmeid. See rühm ei vasta sisuliselt flooraelemendi mõistele, kuid seniste teadmiste alusel pole neid taksoneid võimalik liita teiste flooraelementidega.

Endeemne flooraelement (Hulténil 47): Baltikumi ja Eesti endeemsed liigid (vt. ka ptk. 4.8).

Viimased neli flooraelementi Lippmaal (1935a) puuduvad.





4.6. Seisund flooras



Soontaimede nimestikus on märgitud, kas liik esineb Eestis kultuurtaimena, tulnukana, metsistunult või naturaliseerunult. Ülejäänud on pärismaised liigid (sh. arheofüüdid). Arheofüüdid (ürgtulnukad) jõudsid Eestisse koos inimesega, enamasti juba eelajaloolisel ajal, aga vähemalt enne 18. saj. keskpaika. Kui "Flora Europaea" või "Atlas Florae Europaeae" käsitleb liigi staatust siin kirjeldatust erinevalt, siis on see ära märgitud. Erinevuse üheks põhjuseks on asjaolu, et mainitud teostes on tulnukate eristamise piir umbes sajand varasem. Käesolevas käsitluses otsustati jääda meie floristilises kirjanduses tavaks saanud rajajoone (18. saj.) juurde. Inimkaaslejaid liike on Eesti taimestikku lisandunud pidevalt inimasustuse algusest alates, kuid sissetoodud liikide esimesed teaduslikud dokumenteeringud pärinevad alles 18. saj. keskelt.

Kultuurtaimed on tahtlikult sissetoodud kultiveeritavad liigid ja alamliigid. Kui pärismaist taime kasvatatakse mõnel pool ka kultuuris, on seda mainitud.

Tulnukateks (adventiivtaimedeks) nimetatakse taimi, keda inimene on tahtmatult võõrsilt sisse toonud ning kes kasvavad raudteejaamades, sadamates, villavabrikute ja elevaatorite ümbruses, prahipaikadel jm. inimtekkelistes kasvukohtades. Käesolevas nimestikus ei eristata juhutulnukaid, kes pole võimelised Eesti kliimas seemneliselt ega vegetatiivselt paljunema, kasvades üksnes mujalt sissetoodud seemnetest (Gossypium, Citrullus jne.). Kas tegemist on juhutulnukaga, peaks selguma sagedushinnangust - kui adventiivliigi sageduseks on märgitud "väga haruldane" või "haruldane", ongi suure tõenäosusega tegu juhutulnukaga.

Metsistuvad taksonid on kultuurist "põgenenud" taimed, keda leitakse alati põldude ja aedade läheduses, prahipaikadel, jäätmaadel, teeservadel jm. mittelooduslikes kooslustes. On eristatud juhuslikku metsistumist, kui takson ei suuda vastavas kasvukohas inimese vahelesegamiseta paljuneda ega levida, ning püsivat metsistumist, kui liik paljuneb inimese kaasabita (vähemalt mingil määral) vegetatiivselt või generatiivselt. Eeskätt puittaimedele on lisatud metsistumise tüüp: seemneline (S), juurevõsudest või risoomidest (V) ja/või juurduvatest okstest (O). Seemneliselt metsistuvate liikide loend on püütud teha võimalikult täielik, kuigi välja on jäetud mõnes üksikus kollektsioonis kasvatatavad taimed, kelle metsistumine piirdub emataime lähema ümbruse või kompostihunnikuga. Seemnelist levimist on peetud kõige olulisemaks metsistumisviisiks. Seetõttu ei tarvitse seemneliselt levivate taksonite puhul igakord olla osutatud liigi võimele okstest juurduda või juurevõsusid anda.

Naturaliseerunuks on loetud sissetoodud taimi, kes on vähemal või rohkemal määral levinud ka looduslikesse kooslustesse, vajamata selleks inimese kaasabi (näiteks ei loeta naturaliseerumiseks võõrliikidest rajatud metsakultuure, kus puudub võõrliikide looduslik järelkasv). Siiski suudavad sissetoodud taimed edukamalt paljuneda ja levida antropogeensetes kooslustes. Osa naturaliseerunud taksoneid on algselt olnud tulnukad, suurem osa metsistunud kultuurtaimed. Sisuliselt on naturalisatsiooniga tegemist ka mitmete ainult umbrohu- ja prahitaimedena tuntud taksonite puhul, kes on Eestis arheofüütidega võrdselt hästi kodunenud. Eristamaks neid tegelikust naturaliseerumisest, levimisest looduslikesse kooslustesse, on niisuguseid liike nimetatud vastavalt kas kodunenud tulnukateks (püsitulnukateks) või püsivalt metsistuvateks.

Olgu siinkohal märgitud naturalisatsiooni mõiste mitmeti tõlgendatavus - on ju tänapäeval suur osa looduslikest kooslustest inimtegevusest rohkem või vähem mõjutatud. Paljud liigid on naturaliseerunud pehmema kliimaga läänesaartel, seevastu Ida-Eestis võivad sama taksoni esindajad kannatada tihti külmakahjustuste käes ning looduslikku järelkasvu neil ei esine.





4.7. Levik ja esinemissagedus Eestis



Sagedushinnang põhineb viimastel aastakümnetel avaldatud või käsikirjalistel floristilistel uurimustel, autori tähelepanekutel ja kolleegide hinnangutel. Eesti taimede levikuatlase käsikirjalised materjalid on seni põhjalikumalt läbi töötamata, seetõttu objektiivne alus taksonite sageduse hindamiseks puudub. Võib siiski väita, et sagedushinnang on küllaltki täpne haruldastel ning tavalistel liikidel. Harulduste leiukohti on registreeritud suure tähelepanuga, ka eriti sagedate taksonite puhul on eksimisvõimalusi vähem. Suhteliselt ebatäpsemad on sagedushinnangud "harva", "hajus" ja "paiguti".

Eristakse järgmisi sagedusklasse:

ebaselge - a) esinemine Eesti flooras on ebakindel puudulike või ebausaldusväärsete herbaar- ja kirjandusallikate tõttu ("esinemine ebaselge"); b) leiud viimasel 50 aastal puuduvad, kuid kõiki varasemaid leiukohti pole üle kontrollitud ("esinemine ebaselge"); c) takson on kirjeldatud suhteliselt hiljuti, selle nüüdisaegne esinemine Eestis on küll tõendatud, kuid täpsemat levikut pole jõutud piisava põhjalikkusega uurida ("levik ebaselge");

välja surnud - viimased tõendatud leiud (herbaareksemplari või noteeringuna) rohkem kui 50 aastat tagasi, kusjuures kõikidest varasematest leiukohtadest on taksonit otsitud;

väga haruldane - 1-3 kindlat leidu viimase 50 aasta jooksul, kuid takson ei tarvitse leiukohas esineda püsivalt (eriti iseloomulik tulnukatele või metsistuvatele liikidele);

haruldane - 4-10 leidu viimasel 50 aastal;

harva - leiukohti rohkem (umbes 11-30) ning enamasti asuvad need Eesti teatavas piirkonnas (nt. Saaremaa, Kagu-Eesti jne.);

hajus - levinud üle Eesti, kuid hõredalt, piirkondlikus levikus pole seaduspärasusi;

paiguti - taksoni sagedus samasugune kui eelmisel, ent levik piirdub teatavate Eesti piirkondadega, kus see takson on enam või vähem tavaline (nt. Kagu-Eesti, Saaremaa jne.);

tavaline - levinud sobivatel kasvukohtadel, enamasti vähearvukalt üle Eesti või mõnes Eesti piirkonnas eriti ohtralt (samas leidub ka alasid, kus takson puudub);

sage - sobivatel kasvukohtadel esineb takson enam-vähem kõikjal ja ohtralt.

Kaks viimast sagedushinnangut on üsna sarnased. Tulnukatel, harvem metsistuvatel liikidel, on lisatud esimese (säilinud) herbaareksemplari kogumise koht, aasta ja koguja nimi (või vähemalt teadaolevad andmed). Herbaareksemplar võib pärineda tunduvalt hilisemast ajast kui liigi esmakordne kirjanduses mainimine.

Esinemissagedused kehtivad ühtmoodi pärismaiste, kultiveeritavate, metsistuvate, tulnuk- ja naturaliseerunud liikide jaoks. Ühel taksonil võib seetõttu olla korraga mitu erinevat sagedushinnangut, näiteks pärismaistel liikidel: "tavaline, kultuuris ja metsistunult haruldane", või kultiveeritavatel taksonitel: "kultuuris hajusalt, metsistunult haruldane".





4.8. Areaalipiir



Eestis areaalipiiril või selle vahetus läheduses asuvatele taksonitele on lisatud, millise ilmakaare suhtes on taksonil Eestis areaalipiir. Mõnel juhul on mainitud ka esinemine osaareaali piiril või areaalipiiri läheduses, ent floora analüüsist (ptk. 4.3) jäid need juhtumid välja. Areaalipiiri väljendab kõige paremini taksoni levikukaart, selle kuitahes hästi läbimõeldud sõnaline kirjeldamine jätab alati võimalusi erinevateks käsitlusteks. Olulisemad probleemid areaali piiritlemisel on järgmised.

1. Kasutatud teoste ("Atlas Florae Europaeae" vihikud 1-12; Hultén 1950, 1971; Hultén, Fries 1986) levikukaardid kajastavad taimeliikide levikut Venemaal lünklikult. Peamine põhjus on Venemaa floora ebaühtlane uuritus: paremini on teada Peterburi ja Moskva ümbruse taimestik. Seetõttu võiks meist idapoolsete alade floora põhjalikumal uurimisel väheneda Eestis areaali ida- ja kagupiirile jõudvate liikide arv. Mikroliikide areaali põhjalikumal uurimisel võiks Eestis areaalipiirile jõudvate taksonite hulk aga mõnevõrra suureneda, eeskätt võilillede (Taraxacum) ja hunditubakate (Hieracium s.str.) arvel.

2. Harilikult on areaal katkendlik ning peaaegu alati leidub üksikuid leiukohti või osaareaale lausalisest levilast kaugemal, mis annab võimalusi mitmesugusteks tõlgendusteks. Areaalipiirile jõudmist arvestati põhilevila, mitte osaareaalide suhtes. Osaareaali piirile jõudmine on vahel eraldi märgitud, kui Eestis ja naaberaladel paikneb liigi selgelt eristatav osaareaal. Näiteks madal unilook (Sisymbrium supinum) on Eestis oma areaali kirdepiiril ning samaaegselt osaareaali ida-, kagu-, lõuna- ja põhjapiiril.

3. Taksoni levila võib Eestis saavutada piiri mitme ilmakaare suhtes korraga. Näiteks on suur hulk areaali kirdepiiril asuvaid liike samal ajal ka levila põhja- ja idapiiril. Sellisel juhul on märgitud ilmakaarte "keskmine".

4. Areaalipiir on märgitud ainult pärismaistel taksonitel. Mitmes olulises taimegeograafilises atlases (nt. Hultén 1950, 1971; Hultén, Fries 1986) pole suuremal osal taksonitest eristatud pärismaiseid ja adventiivseid leiukohti. Liigi pärismaist või adventiivset staatust väljendab "Atlas Florae Europaeae", ent selle ilmunud vihikud käsitlevad ainult umbes 1/5 Euroopa soontaimedest. Seetõttu olid taksoni staatuse hindamisel naabermaadel abiks ka teised kirjandusallikad (Hämet-Ahti et al. 1998 jt.).

5. Endeemiks peetakse taksonit, mille levik piirdub s u h t e l i s e l t väikese alaga (valdkonna, mäestiku, saarega). Eesti soontaimede nimestikus on endemismi käsitletud kitsalt: endeemideks loetakse üksnes Eesti ja Balti levilaga taksonid. Vahel nimetatakse endeemideks aga märksa ulatuslikuma areaaliga taksoneid - näiteks Euroopa floora atlases kirjutatakse Euroopa endeemidest. Kui suurem osa endeemi areaalist asub Eestis, siis pole areaalipiiril asumist eraldi märgitud.





4.9. Suhe inimtegevusse (kultuurisuhe)



Taimede suhtumist inimtegevusse ehk hemeroobsust saab määratleda mitmeti. Klassikaline on hemerofiilide (apofüüdid, antropofüüdid), hemerofoobide ja hemeradiafooride eristamine.

Hemerofoob (kultuuripageja) on takson, mida inimtegevus häirib, s.t. sellised taimed kaovad tavaliselt kultuurmaastikust või neil esinevad tugevad stressinähud (ei õitse, ei vilju jne.). Harilikult seostuvad hemerofoobsuse põhjused keskkonnatingimuste inimmõjust tingitud järsu muutumisega. Mõned hemerofoobid on obligaatsed mükotroofid.

Hemeradiafoor - inimtegevuse suhtes teatava piirini "ükskõikne" takson, kuid inimmõju suurenemisel muutuvad taimed kas hemerofoobiks või (harvem) apofüüdiks. Hemeradiafoore esineb tihtipeale vähese inimmõjuga kooslustes (rannikutel, paljanditel, luidetel jm.).

Apofüüt - pärismaine takson, mille taimed eelistavad mõõdukat kuni tugevat inimmõju ja seeläbi muudetud kooslusi. Osa apofüüte on varem olnud antropofüüdid.

Antropofüüt (inimkaasleja) on sissetoodud takson (kas tulnukas või kultuurist metsistunud, resp. naturaliseerunud), millesse kuuluvad taimed püsivad üksnes inimtegevusest tugevasti muudetud kooslustes, looduslikes kooslustes leidub neid väga harva. Kui igasugune inimmõju taimkattele lakkaks, kaoksid need liigid arvatavasti varem või hiljem Eestist. Siiski kohaneb osa algselt antropofüütseid liike meie tingimustega ning leiab sobiva kasvukoha (pool)looduslikes kooslustes. Sel juhul käsitletakse neid apofüüdina. Antropofüüte võib kitsamalt jagada arheofüütideks (ürgtulnukad), neofüütideks (hilisemad tulnukad, praeguseks muutunud kohaliku floora osaks) ja efemerofüütideks (juhuslikud tulnukad) (R. Sander 1978h); käesolevas töös pole antropofüütide alljaotusi kasutatud.

Kultuurisuhte määramisel on juhindutud peamiselt L. Enari (1944) väitekirjast, H. Rebassoo (1962a) artiklist, aga ka muudest kirjandusallikatest. L. Enari väitekirjale on nimestikus alati viidatud, kusjuures apofüütidele ja antropofüütidele on lisatud Enari pakutud alajaotuse number. Viiteta kultuurisuhte määratlus võib pärineda teistest allikatest või autori tähelepanekutest. L. Enari (1944: 17-20) antropofüütide ja apofüütide jaotus on esitatud järgnevalt.

Antropofüüdid:

"I) Liigid, mis esinevad inimesest palju mõjustatud kultuurtaimkattes. Inimesest vähe mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid ei esine või esinevad harva. Ürgtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid ei esine.

II) Liigid, mis esinevad inimesest palju mõjustatud kultuurtaimkattes. Inimesest vähe mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid esinevad ligikaudu samasuguse sagedusega. Ürgtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid ei esine.

III) Kultiveeritavad või kunagi kultiveeritud[,] inimesest vähe mõjustatud kultuurtaimkattes esinevad liigid.

IV) Liigid, mis esinevad inimesest vähe mõjustatud kultuurtaimkattes. Inimesest palju mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid ei esine või esinevad harva. Ürgtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid ei esine.

V) Kultiveeritavad või kunagi kultiveeritud ürgtaimkattes esinevad liigid. Osa siia rühma kuuluvaid liike esineb ka inimesest vähe või palju mõjustatud kultuurtaimkattes.

VI) Liigid, mis esinevad inimesest vähe või palju mõjustatud kultuurtaimkattes. Kõik siia rühma kuuluvad liigid esinevad aga peale selle ka ürgtaimkattes, kuid niisugustel asupaikadel, mis asuvad inimasulate läheduses."

L. Enari (1944) kasutab antropofüüdi tähenduses mõistet "antropohoor", mis on aga sisuliselt ekslik, sest kõik antropohoorid (inimlevijad) pole antropofüüdid ja vastupidi.

Apofüüdid:

"I) Liigid, mis esinevad alati ürgtaimkattes. Inimesest palju mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid esinevad suurema sagedusega kui ürgtaimkattes. Inimesest vähe mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid esinevad väiksema sagedusega kui ürgtaimkattes või ei esine üldse.

II) Liigid, mis esinevad alati ürgtaimkattes. Inimesest palju mõjustatud ja inimesest vähe mõjustatud ürgtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid esinevad suurema sagedusega kui ürgtaimkattes.

III) Liigid, mis esinevad alati ürgtaimkattes. Inimesest palju mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid esinevad väiksema sagedusega kui ürgtaimkattes või ei esine üldse. Inimesest vähe mõjustatud kultuurtaimkattes siia rühma kuuluvad liigid esinevad suurema sagedusega kui ürgtaimkattes."

Viimasesse rühma on liidetud ka "liigid, mis esinevad inimtegevusest puutumata ürgtaimkattes, kui nad teistest ürgtaimestiku vegetatsiooniühikutest tekkinud palju või vähe mõjustatud kultuurtaimkattes esinevad väiksema sagedusega kui ürgtaimkattes" (Enari 1944: 20).

Kultuurisuhte tuvastamise üheks meetodiks on erineva tekkega koosluste liigilise koosseisu, eriti aga taimede ohtruste võrdlemine. Näiteks, kui taimeliik levib sagedamini inimtekkelistes kooslustes ja harvemini nn. ürgkooslustes, siis liigitatakse ta apofüüdiks. Sellist meetodit kasutas ka L. Enari. Sisuliselt arvestab selline lähenemine vaid ühetüübilise inimmõjuga, mis vaatlushetkeks võib olla lakanud, sest taimed võisid kooslusesse levida pärast (tugeva) inimmõju lõppemist. Näiteks on Enari järgi Eesti pärismaised puittaimed valdavalt hemerofoobid (teatava inimtegevuse, nt. metsa raiumise suhtes on nad tõesti ühtviisi tundlikud), käesolevas töös aga hemeradiafoorid või koguni apofüüdid. Enari apofüütide III alajaotuse taksonid (üks tema arvukamatest rühmadest) on käesolevas töös loetud valdavalt hemeradiafoorideks. Mõneti seletab see hemeradiafooride rohkust käesolevas nimestikus.

Et arheofüüdid on käesolevas nimestikus arvatud pärismaise floora hulka kuuluvateks, osutub siin, tavapärasest erinevalt, ka mõni pärismaine takson antropofüüdiks (nt. osa umbrohtudest). Samas liigitati osa naturaliseerunud taksoneid apofüütide alla [nt. kurekell (Aquilegia vulgaris), jaanikakar (Bellis perennis)]. Põhimõtteliselt tuleks apofüütideks pidada paljusid niidutaimi, sest valdav osa Eesti niitusid on kas inimtekkelised või säilivad üksnes inimtegevuse tõttu. Siin on enamikku niidutaimi peetud hemeradiafoorideks, kellele niidukoosluse säilimiseks tarvilik nõrk kuni mõõdukas inimmõju (niitmine, vähene karjatamine) toimib soodsalt, tugevam mõju (väetamine, intensiivne karjatamine jne.) aga ebasoodsalt.

Kultuurisuhe on ilmselt seotud koosluse suktsessioonistaadiumiga: apofüüdid ja antropofüüdid saavad asustada varases suktsessioonistaadiumis olevaid kooslusi, avakooslusi ja taimestumata pinnast (nt. karjäärid, jäätmaad jne.), hemerofoobid aga hilises suktsessioonistaadiumis olevaid või kliimakskooslusi, seega stabiliseerunud kooslusi.

Kultuurisuhte määramisel võrreldi sarnastes kooslustes kasvavate, ligilähedaselt ühesuguste nõudlustega taimede kultuurisuhteid. Veetaimede kultuurisuhte määramisel on arvestatud peamiselt taimede tundlikkust veereostuse suhtes, samuti võimet asustada tehisveekogusid.

Kaudselt aitab kultuurisuhet määrata taksoni esinemissagedus. Kui takson on Eestis laialt levinud mitmes erinevas kooslusetüübis, võib oletada selle hemerofiilsust (apofüüdid ja antropofüüdid), sest nüüdisajal on kõik Eesti taimekooslused inimtegevusest mingil määral mõjutatud. Ka osal hemerofoobsetel liikidel on ohtralt leiukohti, ent siis on see seotud teatavate inimtegevusest vähemõjutatud koosluste (põlis- või loodusmetsad, rabad jt.) suhtelise rohkusega Eestis.

Tundub, et taksoni kultuurisuhet pole põhimõtteliselt võimalik üheselt määratleda, sest see sõltub suuresti konkreetsetest keskkonnatingimustest ning inimmõju ulatusest ja laadist. Üks ja sama liik võib erisugustes kooslustes ning areaali eri piirkondades käituda erinevalt; kui keskkonnatingimused on taksoni taluvuspiiri lähedal, reageerib taim inimmõjudele ilmselt tundlikumalt. Varasemate käsitluste tõlgendamisel tuleb arvestada ka inimmõju märkimisväärset tugevnemist viimase 50 aasta jooksul. Näiteks antropofüüdid äiakas (Agrostemma githago), rukkiluste (Bromus secalinus) jpt. kasvavad küll ainult põlluumbrohtudena, ent praegusajal on inimmõju neile liiga tugevaks osutunud, mistõttu nimetatud liikide hemerofiilsusest võib nüüd kõnelda vaid tinglikult.





4.10. Ohustatus ja kaitse



Ohustatuse hinnang on lisatud taksonitele, a) mis on Eestis vähe levinud (paljud neist on siin areaalipiiril); b) mille levik on siin viimase 50 aasta jooksul tunduvalt ahenenud; c) mille levik naaberaladel (Baltikumis) on viimasel 50 aastal kõikjal või paljudes piirkondades ahenenud. Looduskaitsealused taksonid on tähistatud vastavalt kategooriale lühendiga LK1, LK2 või LK3.

I kaitsekategooria taimeliigid on suure teadusliku väärtusega (reliktid, kitsa areaaliga ja selle piiril olevad), väga haruldased (1-5 leiukohta) ja enamasti otseselt ohustatud (Ü. Kukk 1995e: 73). Esimesse kategooriasse kuulub 22 liiki. Liiginimekiri ning kaitsekorra alused on kinnitatud 1994. aastal (RT1 1994, 46, 773; RT1 1998, 23, 323).

II kaitsekategooria liigid on samuti haruldased, teadusliku väärtusega või ohustatud, kuid oht nende säilimisele ei ole nii suur ja vahetu kui I kategooria liikidel. Haruldasemad II kategooria liigid kasvavad nüüdisajal enamasti looduskaitsealadel. Rohkem levinud liigid on endeemsed, eelmiste kliimaperioodide reliktid või asuvad areaalipiiril (Ü. Kukk 1995c: 113). Liiginimekiri sisaldab 145 liiki, see on kinnitatud 1994. aastal (RT1 1994, 94, 1610; RT1 1998, 23, 323).

III kaitsekategooria hõlmab liike, mis pole Eestis väga haruldased, kuid on mitmesugustel põhjustel siiski ohustatud. Paljud neist on dekoratiivsed, ravim- või söödavad taimed. Selle kategooria liikide kasvukohtadele on sageli raske kaitset tagada või pole selleks veel otsest vajadust (Ü. Kukk 1995d: 158). Nimekirjas on 41 liiki (RTL 1995, 36).

Kui liik on Eestis esindatud mitme alamliigiga ja "Riigi Teatajas" ilmunud kaitstavate taimede loendis pole viimaseid eristatud, on kõik Eestis esinevad pärismaised alamliigid loetud kaitstavateks (näit. Dactylorhiza maculata subsp. maculata, subps. elodes; Gymnadenia conopsea subsp. conopsea, subsp. densiflora). Kahe kaitsealuse liigi hübriid on samuti arvatud kaitsealuseks (näit. Diphasiastrum complanatum D. tristachyum), erinevalt kaitsealuse liigi ja mittekaitstava liigi hübriidist (näit. Schoenus ferrugineus S. nigricans, Nuphar lutea N. pumila).

Eraldi on tähistatud punases raamatus (Lilleleht 1998a: 14) sisalduvad liigid, kasutades selleks lühendeid PR0, PR1, PR2, PR3, PR4 ja PR5. Number märgib ohustatuse kategooriat.

0 Hävinud või tõenäoliselt hävinud. Liigid, mille püsiv looduslik populatsioon on Eestis praeguseks hävinud või ilmselt hävinud. Vaatamata korduvatele otsingutele pole neid leitud alates 1950., veetaimi erandina 1965. aastast, kuid varasem esinemine on usaldatavalt dokumenteeritud.

1 Eriti ohustatud. Suures hävimisohus olevad liigid, mille arvukus on vähenenud või elupaigad rikutud kriitilise piirini ja edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel kaheldav.

2 Ohualtid. Liigid, mille populatsioonid kahanevad ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel, arvukus ja levik Eestis väheneb kiiresti. Võivad sattuda lähitulevikus eriti ohustatud liikide hulka, kui ohutegurid kestavad.

3 Haruldased. Väga piiratud alal, vähestes elupaikades või väga hõredalt esinevad liigid, mis ei kuulu kahte eelmisesse kategooriasse, kuid populatsioonid on kergesti ohustatavad.

4 Tähelepanu vajavad. Liigid, mille seisund vajab jälgimist. Praegu veel üsna tavalised liigid, kuid nende arvukus on viimasel ajal langenud nii tugevasti, et võivad ohutegurite jätkumisel sattuda ohualdiste kategooriasse. Samuti kuuluvad siia liigid, mis varem kuulusid eelmainitud kategooriatesse, kuid nüüd on väljaspool ohtu.

5 Määratlemata. Liigid, mis ilmselt kuuluvad hävinute, eriti ohustatute, ohualdiste või haruldaste kategooriasse, kuid mille ohustatuse astet pole andmete ebapiisavuse tõttu võimalik täpsemalt määratleda.

Punases raamatus kasutatud liigimaht erineb kohati siinkasutatust - enamasti on see kitsam (s.o. punase raamatu liigi tasemel taksonid on siin sageli alamliigi staatuses). Punase raamatu nimestikus leidub üksnes kaks alamliigina käsitletud taksonit (Centaurea phrygia subsp. pseudophrygia, Dactylorhiza incarnata subsp. ochroleuca). Mõlemal juhul leidub Eestis ka mitteohustatud, suhteliselt tavaline tüüpalamliik. Kui punase raamatu nimestikus pole alamliike eristatud ega täpsustatud loendis kasutatavat liigimahtu (nt. Barbarea vulgaris on punases raamatus märkega s.str.), kuid liik on esindatud Eestis mitme alamliigiga, on loetud ohustatuks kas mõlemad alamliigid (Salix repens subsp. repens ja subsp. arenaria) või ainult tüüpalamliik (Ranunculus peltatus subsp. peltatus; Odontites verna subsp. verna). Viimati mainitud liikidel on ainult tüüpalamliik Eestis haruldane ja ohustatud, teised alamliigid on küllaltki levinud ja/või tavalised (Ranunculus peltatus subsp. baudotii, Odontites verna subsp. litoralis ja subsp. serotina).