Ökoloogilise mõtte a s e m e l Anti Saar

essee ökosemiootikas

Väidetakse, et laias laastus on olemas empiirilisemat laadi teadused (nagu bio- geo- või zooloogia, ka keemia ja füüsika; ning teiselt poolt ratsionaalsed ja teoreetilised, rangelt matemaatilisel meetodil põhinevad täppisteadused nagu, jah, näiteks matemaatika ise, mis leiab enese ”täppis” olevat seepärast, et ainel ja mateerial oma idealistlikke arutluskäike segama tulla ei lase (Descartes’i teljestikus on punktil küll asukoht ruumis, kuid ei massi ega mõõtmeid; kui punkt on siiski tarvis paberile kanda, lisatakse vabandavalt, et olgugi silmale nähtav, arvestame ta mõõtmed ikkagi k a d u v v ä i k e s e k s, et mitte rikkuda a r v u t u s e n u l l k r a a d i (vrdl. Barthes’i ”kirjutuse nullkraad”)).

Teada on, et kui mateeria ideesse sisse sõidab (või ka vastupidi), kipub iga arutluskäik suubuma paradoksi.

Ideaalne, geomeetriline mõtlemine pole võimeline haarama tegelikku füüsikalist dünaamikat – aega. Umbes sellisena mõtestab Bergson Zenoni apooriate (dis)loogika – neis aetakse segamini liigutus ise (trajet), keha tegelik jagamatu ümberpaiknemine ruumis, ja teisalt liikumise teekond (trajectoire), mis on geomeetriline ja suvaliselt jagatav. Zenoni arutlused vaatavad sellest põhjapanevast erinevusest mööda, projitseerides ajalised kestused paberile. Ning, ruumistades füüsikalised liigutused, lähendades paberil Achilleuse jooksukiiruse nullile – kaotavad a j a.

Sama loogika teist palet – aja sallimatust ruumi suhtes – täheldatakse relatiivsusteooria lätetel, absoluutsele kiirusele läheneva raketi paradoksis ja teistes taolistes. Osutatakse, et aja kiirusele (milleks arvestatakse valguse oma) järele jõuda püüdev keha (kujuteldavas, aga mitte enam geometriseeritud ruumis) hakkab kokku tõmbuma kuni sootuks kadumiseni – oma r u u m i l i s e olemasolu kadumiseni.

Ennemalt kui olla ökoloogilisest vaatest kantud arutlus, püüab järgnev astuda sammu tagasi: visandada ökoloogia, selle ”fundamentaalteaduse” (vt. ENE 3.kd.) lähtepositsioonide enda sisemine paradoksaalsus (aga nii-ja-teistpidisuse paradoksihõngu on (ju) tunda olnud pea igas ökosemiootika loengus-seminaris), mis tundukse võrsuvat nimelt ruumi paaripanekust ajaga.

(Ometi kord vöiks see jutt pisut konkreetsemaks minna...)

1. Looduse vormide mitmekesisus on alati võrratult suurem kui kunstlike vormide oma.

1.1. Et inimene ise on selle väite ehedaks kehastuseks, niivõrd kui ta on looduse olend.

1.2. Et kõik, mis inimese käe alt ei tule puhtast loomise* rõõmust, vaid funktsionaalseks, sotsiaalseks tarvituseks, liigub ühiskondliku tootmise ökonoomias aina ühepalgestumise suunas (sealhulgas inimene ise, niivõrd kui ta on sotsiaalse ökonoomia objekt ja täideviija).

1.3. Et ökonoomia teine nimi on kompaktsus: C o m p a c t Disc ja k o m p l e k t- lõuna; t u u m perekond ja 2 in 1 (säravatele j a tervetele juustele); maht- u n i v e r s a a l, kodukino ja k o g u t u d Eesti mõttelugu (nüüd ka Ülo Matjus, ...nüüd ka Jaan Kaplinski - elu ja avaldused k o m p a k t s e l t kahe kaane vahel koos...)

1.4. Et mobiiltelefon oma tagasihoidlikus kahanevas ilmetus vormis töötab lisaks hariliku telefoni funktsioonile veel kella, kirjakasti, märkmiku, viimaks foto- ja videokaamera ja jumal-teab-mille-veel ülesannetes; et konveieril toodetud köögikombain laseb ununeda noa, vispli, männa, pudrunuia, riivi jmt. mitmekesistel geo- ja stereomeetriatel; et arhitektuursete vormide paljusus muutub järk-järgult tähtsusetuks, sedamööda, kuidas virtuaalsed suhtlus- tootmis- ja tarbimisvõimalused rahuldavad aina paremini aina enamaid inimlikke vajadusi, kuni selleni, et muutub tarbetuks inimese reaalne ümberpaiknemine füüsikalises ruumis, materiaalsete vormide vahel; et ajaga – aja kiirusega – kaasaskäimine tähendabki viimaks kadu mateeriale – et virtuaalses keskkonnas, kuhu kolime, rahuldatakse köik me vajadused valguse kiirusel; ./.../.et see lause m ä l e t a b oma algust, suutmata ette näha oma lõppu, ...või, nähes selles lõpus heiastuvat absoluutse, p u h t a a j a manifestatsiooni – rakett mitte enam avakosmosesse, vaid virtuaalsesse deliirsesse p i i r i t u s s e..., langeb ta ometi tagasi oma lausuja lõplikku, füüsilisse, ruumilisse k e h a s s e, mida lausumise hetkel absoluutse ajaga kuidagiviisi lepitada ei anna. Sest see keha on ometi tõrksalt taandamatu, on keha suhtelises, isiklikus m ä l e t a m i s e ajas – keha, mis oma praegusegi ülesande suudab lõpule viia üksnes oma mälule toetudes.

2. Seepärast ütlen: paljusus on hea. Sest paljusus on p ö ö r d v õ r d e l i n e u n u s t u s e m ä ä r a g a (nagu näeme pisut hiljem).

2.1. Paljusust tuleb hoida seal, kus teda annab hoida: inimese sotsiaalsest nivelleerivast ökonoomiast väljaspool – looduslikus keskkonnas.

Mis on mälestus?

- Kohalolu, mis on libisenud m e e l e s t. Nimelt nii: meelest. Aga millele see õigupoolest osutab? Mida öeldakse, kui öeldakse, et ”on läinud meelest”?

Inimese vastupeegeldused maailmast on laias laadis kahesugused: meelelised ja mõistelised.Unustada telefoninumber või unustada kogemus (näiteks see, et keegi ütleb mulle oma telefoninumbri) – see ei tee sama välja. Peaksime õieti ütlema, et telefoninumber läheb m õ i s t e s t, aga kogemus m e e l e s t.

Tähendab: minna meelest ei ole üksnes kogemuse oht, vaid paratamatus: kogemus libiseb a l a t i meelest välja. Seepärast, et meeled on alati olevikus. Ühtki meeleaistingut – lõhna, maitset, heli – ei leidu väljaspool olevikuhetke, nad on alati siin ja praegu.

Kui ununeb telefoninumber, on ta läinud ja rahu temaga, alati on võimalik üle kontrollida. Kui aga meelest läheb kogemus, siis ei tähenda see, et ta ununeks kadumise tähenduses. Meelest läinud kogemus (niisiis: mistahes kogemus) jätab alati järele lünga – tühiku, mis igas järgnevas olevikuhetkes omab potentsiaali aktualiseeruda m ä l e s t u s e n a.

Mälu on nii identiteedi atribuut kui hoole ja armastuse instrument. ”Me hoiame seni, kuni me mäletame” (EV president Arnold Rüütel).

Inimene kasvab läbi kogemuste ja kogemused asuvad mälus. Inimene ”saab selleks, kes ta on” läbi mälu.

Et hoida mälu – mäletamise suhtelist aega – tuleb hoida olevikulist kogemust. Hoida meeled avatud kogemuse väljale ja eelkõige: hoida sattumuslikkusi ja võimalikkusi meelekogemuseks füüsilises ruumis – keskkonnas. Tähendab: hoida keskkonnas diversiteeti, mis omaks võimalikult suurt potentsiaali e r i n e v a i d meelekogemusi pakkuda. Hoida f ü ü s i l i s t keskkonda, mälu võimalikkuse ruumi.

”Ma mäletan, kuidas ma ühel reisil vaguniaknast välja vaadates püüdsin silme ees laiuvast maastikust muljeid eristada. Ma panin kirja väikese külasurnuaia, ma tähendasin üles sädelevad päikesetriibud puudel ja lilled teepervedel, mis sarnanesid ”Liiliad orus” omadele. Hiljem olen ma tihti püüdnud mõtelda nendele valgusest viirutatud puudele, sellele väikesele külasurnuaiale, et esile kutsuda seda päeva, ma pean silmas seda päeva ennast, mitte tema külma viirastust. Ma ei suutnud seda kuidagi ja kaotasin lootuse, kuni ma ühel päeval pillasin lusika taldrikule. Ja siis kostis sama hääl, mida tookord tekitasid pöördmeseadjad, tagudes haamriga rongi rattaid. Samal momendil naasis mu juurde see kõrvetav ja pimestav hetk, mil see heli oli kõlanud ja kogu selle päeva poeesia, kust puudusid ainult tahtliku vaatlemise tõttu omandatud ja poeetilisele äratamisele kaduma läinud külasurnuaed, päikesetriibulised puud ja balzaclikud lilled teepervedel.” (M. Proust: ”St-Beuve’i vastu”)

Jutu ökoloogiline iva on nüüd enam või vähem arusaadavalt välja öeldud, aga vaatame lähemalt.

Nägemine, haistmine, kuulmine, maitsmine, kompimine – kanalid, mille kaudu saadav mitmekesine informatsioon defineerib olendi meeleolendina, eristades teda vähemalt mineraalist, kui mitte näiteks puust.

Mälu olemasolu – mäletamisvõime – konstitueerib vastavalt keeleolendi.** Mälu iseenesest on kogum meeleaistingute paljususi, kogum e r i n e v u s i. Inimese keelevõime on aga fundamentaalselt erinevuste mõtlemise võime.*** Nõnda nagu ütleme Bergsoni vaimus (kelle suhtes nt. Proust mitte ükskõikne polnud), et mälus pole midagi peale erinevuste, ütleme, mõteldes Saussure’ile, sedasama keele kohta.

Nüüd aga tuleb veelgi eritleda: mitte füüsilises ruumis (ja seekaudu mälus) leiduvaid erinevaid elemente, tajusid, toimeid või pilte ei võta üle inimese keelepõhine innovatiivne mõtlemine või loov tegutsemine. See, mis kandub üle, on e r i n e v u s e p r i n t s i i p ise – seda vormide vahelist ja ülest virtuaalsust, mis sünnib “passiivselt” meeleaistingutes (kui helid, värvid, lõhnad jm. ”tulevad inimese juurde”) ning produtseerib edaspidi erinevusi mälupiltides ja keeles – seda vist nimetataksegi inspiratsiooniks. Seda ”erinevust ennast” pakub kõige pillavamalt loodus oma loomulikus paljususes (vt. tees 1. ülalpool).

Niisiis: et keel ja mõtlemine oleks väljenduslik, loov ja kaalutlev, on tarvilik võimalikult mitmekesine meelekogemuste vundament keeleolendi mälus.

Mälupiltide kui füüsikalise, jagamatu aja sisemiste erinevuste taastulemise iseloom põhineb analoogühenduse loogikal (läbielatav kogemus ”ei astu mitte otsejoones meie mällu, vaid segiläbi kõigi teiste tundmustega, mis ei lase teda määratleda” (Proust, samas)) Taastulevad aistingud tungivad üksteise sisse, sulanduvad ja põimuvad ühes unenäolises sünesteesias.**** Piisab ühest juhuslikust impulsist, et taaselustuks terve sündmus – mõni õhtu, mõni kevad, mõni eluperiood... – tõstes ühest silmast kerkib kogu võrk.

Võrkudest kõneldes /.../ kusagi minu mälukoonuses asub teadaolevalt üks piirkond, üks pigilõhnaline kuurisein, millele rippuma unustatud ja päikesest pudedad kalavõrgud on läbi kasvanud h i i r e h e r n e s t ja s e a t a p u s t (mõlemad vist mitmeaastased taimed, aga kalavõrgud peavad küll veelgi vanemad olema, pudenevad puudutusest tolmuks; kuigi, vaevalt ma neid väga puutuda julgekski – kalavõrkude sees ja otsas kõõlumine on karmilt keelatud). Too s e a t a p p aga on mingil salapärasel põhjusel (ja omakorda seltsis p õ i s h e i n a g a) seotud ühe hämara tagatoaga, kuhu ulatub paistma ainult kriips hommikupäikest – seotud hämarate suviste õhtupoolikutega ja täpsemalt: puhta valge voodipesu, selle lõhnaga… (oleks ma kunagi teadnud s e a t a p u n i m e, oleksid seosed kindlasti hoopis teised) …aga puhaste linade lõhnasse lõikub tuulisel õhtul magamistoa akent kriipiv tontlik ja põhjatu t o o m i n g a s. Selle kuju ja too kriipimine, kui kogu maja juba magab, on omakorda seotud mingite hirmude, mingi teadmatuse ja põnevusega – l e m m a l t s a pakatavate kõtrede põnevusega (lemmaltsa soo jätkumisele tuli alati vägivaldselt kaasa aidata), milles roheliste ja helepruunide seemnete kõrval on võti tollesse hämarasse lõiku varasest puberteedist...

Muidugi, kusagil võrgu teistes perifeeriates on hoopis teised (vaimu)silmad ja teised hargnemised.

Seal on külmavõetud kreekide maitse ja kasetohust valged peod... kuldnokkade kisa ja kärbeste roiutav sumin.../ kastesed ämblikuvõrgud näos ja muda varvaste vahel... kopraaukude pimedus kuivanud kraavides ja turbamullast õhkuv päevasoe.//.. hein, mis lõikab kõrvu ja huulde... tolmukate, lehtede, liblikatiibade ja kalakülgede müstiline geomeetria../. sulalumelõhn ja silmipimestavad märtsikuised lombid../. Aga kusagil veel soolane õhk, oleandri- ja rosmariinilõhn ja plaatanivilla kihelus kraevahel./../ üleujutatud lammid, lodumetsad ja veeväljad, mustikamets... õõtsikud ja raba, söötis põld ja ahervared, ülepea kõrguva põdrakanepi tihnikud./.. liivaluited ja pajuvõsa – ei midagi erilist.../. aga need võrgud on minus ja mina nende võrkude võrgus... nad tuletavad end küsimata meelde (või vahest küsimise peale, nagu praegu).

No hüva. Rekonstruktsioon üle-eelmises lõigus olgu peale, et intuitiivne, on kunstlik (– kuidas portreteerida kurge kirvega...?!). Nii ei olegi lisatud pilti – pilt oleks siin veelgi vähem päris, sest pilt laseb end projitseerida ainult r u u m i, mina aga sattusin rääkima mälust, seega – a j a s t. No antagu andeks.

Või täpsemini ehk: see, millest ma olen püüdnud kõnelda, on m e e l d e t u l e m i n e, on sattumused – on see, kuidas võib juhtuda, et põishein t u l e b mulle meelde, joonistab end mulle pähe. Ja mitte see, kuidas mina l ä h e n põisheina juurde, joonistan üles tema, teda ümbritseva elukoosluse ja vaatan, kuidas sellega ”ökoloogilises mõttes lood on”.

Sest jah, tõesti ma arvan, et enne kui inimene saab ülepea hakata loodust märkama, sellest kõnelema ja seda metoodiliselt kaitsma, peab loodus märkama inimest, teda kõnetama kõige juhuslikemas olukordades; temasse sekkuma, kastanipungana kraesse kleepuma, tuletama ennast inimesele meelde ja tuletama inimesele meelde inimest.

Looduslik diversiteet ehitab inimese üles kui keeleolendi, kuid inimene iseenesest on loodusliku olendina selle diversiteedi osa.

Nii võiks ökoloogilise mõtte lähtepositsiooni sõnastada järgnevas paradoksis: inimene keeleolendina kaitseb oma algtingimust – paljusust. Aga paljususe märkamise, selle kaitsmise teadvuslik instrument – keel – sünnib kaitstavast endast (looduslikust paljususest, meelekogemuste ja mäluerinevuste läbi).

On näha, et ka see paradoks on ruumi / aja- tüüpi: loodus pole ära loodud, vaid loodub aina ja uuesti. Kui ta on pildi peal, (või kaitsealade eeskirjades või keskkonnaministeeriumi direktiivides) all- või pealkirjaga ”loodus”, on see kiri juba verb mineviku kolmandas pöördes – kadunud aeg, kätketuna r u u m i. Ruum on siin reflektsioonide ja representatsioonide ruum, ökoloogilise mõtlemise ruum, tagantjärele-ruum.

Aga ökoloogiline mõte ise sünnib läbi kogemuste a j a s – aeg ongi (ökoloogilise) mõtte a s e. Hakkan end kordama, kuid lõpetan kohe: et hoida aega, milles arukas, hooliv ja loov inimene võiks sündida, tuleb hoida paljusust ruumis.*****

* Loomine ei tähenda siin ainult puhta ja värske mitmekesisusest saadavaid impulsse. Sotsiaalse ökonoomia jääkproduktides soriva Trashesteetika puhtformaalne pool rajaneb täpselt samamoodi vormide paljususele – purustatud raadio pakub silmale rohkem põnevaid vorme kui terve. Trash on reljeefne: see on Cchwitters’i merzbaum, Chamberlain’i kommunikatiivsed utiiliskulptuurid, või César’i kompressioonid, vastanduses Malevitshi tumma ja sileda ruuduga... Analoogselt erineb müra harmooniast kõrva jaoks, prügimägi kontorist nina jaoks jne.

** ”Selleks unikaalseks jooneks, mis eristab inimest kogu ülejäänud loomariigist, on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab v õ i m e t t a j u d a j a t e a d v u s t a d a a e g a.” (vt: Allik/Tulving ”Ajas rändamise kronesteesia” Akadeemia 5/2003 lk. 926, minu sõrendus – A.S.)

*** Keeleolendi a e g a, millele viitavad Allik/Tulving, võiksimegi iseloomustada lineaarse ja e r i n e v u s t e -põhisena. See on ”ajaline aeg”,millest eristame ”ruumilise”, ringleva aja. ”Paljalt” meeleolendi reflektoorne käitumine (à la Pavlovi koer) opereerib s a r n a s u s t e g a, siin pole tegemist ”aega teadvustava” reflektiivse mäletamisega.

**** Nagu ju õigupoolest neid aistinguid pakkuvad ”objektid” looduseski – ainuüksi visuaalses plaanis (lõhnadest, maitsetest, helidest ning eri ”tüüpi” aistingute segudest kõnelemata): kust algab mägi; kus lõpeb udu...?

***** Ka informaatika, mis liigub mateeria kaotamise teed, on iseenesest erinevusliku mõtlemise põhine. Ning artefaktilise mateeria kaotamine (vt. 1.4. ülalpool) pole sugugi konfliktis loodusliku mitmekesisuse hoidmisega – otse vastupidi – see tähendab ideaalis keskkonda sekkumise ja loodusressursside materjalina ekspluateerimise vähenemist.

Lisaülesanded

1.

Ülesanne on keeruline: kolm erinevat autorit on maha jätnud kolm erinevat teksti, mille omavahelised mõjujooned on aimatavad vaid hüpoteetiliselt. Siis on veel keegi neljas, kelle suhtes võib kahtlustada (kasvõi teadvustamatut) mõju ühelt koma teiselt aga kindlasti mitte kolmandalt (kellega kirjutamise hetkel veel tuttav poldud).

Aga ülesande peab täide viima veel keegi viies, kes peab ära tabama mingi ühisosa, kinni püüdma võimalikud samasagedused – panema neljanda viitama esimese kolme mõtetele (või vastupidi). Nii et, kas või jõuvõttega – nui neljaks (et igaühest mõõdu järgi mõni sõna välja peksta...)!

W. Nöth: ”Ecosemiotics”

Teksti enda referatiivsusest tuleneb, et viidates Nöth’ile, viitan hoopis Uexküll’ile: ”The semiotic nature of the organism-environment relation according to Uexküll is not apparent in his model of of thye functional circle. It shows the organism (the subject) as a “reciever of meanings” with perceptual and opetarional organs in an environment, whose objects are defined as “carriers of meaning”* The meanings and signs of this Umwelt are by no means transmitted from an exterior environment to the interior of an organism. Instead, there is a relation of c o m p l e m e n t a r i t y between the Umwelt and the inner world of the organism. The carrier of meaning has the function of a “counter-structure” of the reciever of meaning. Umwelt and inner world thus constitutes a hermeneutic circle, for the organism’s inner world contains, in more recent terminology, a cognitive model of its Umwelt so that we can conclude that the organism is not just a recipient, but a constructor of its own environment.” (Sign System Studies vol 26: 339) (minu sõrendus – A.S. Just selle sõrendatud sõna pärast see lõik valitud ongi.)

*kui objektid keskkonnas “defineeruvad tähenduse kandjatena”, tuleks kohe täpsustada, et esmane tähendus seisneb siin ei muus kui kandjate endi paljususes, diversiteedis, erinevuses – selles, mille kaudu ülepea ”objektina” defineerutakse. (minu kommentaar – A.S.)

H.D. Thoreau: “Walden”:

“Iga väikene männiokas sirutas end ja paisus osavõtlikkusest ja tegi minuga sõprust.” (156) (Liigutav näide sellest, kuidas loodus tuli Henry David’i. juurde, ja lasi tal seda sündmust nii liigutavalt kirjeldada.)

C. Pontig: “Maailma roheline ajalugu”:

”Selle asemel, et näha keskkonnas inimkonna ajaloo vundamenti, on paiksed ühiskonnad, eriti aga tänapäeva tööstusühiskonnad oma käitumises lähtunud pettekujutelmast, nagu ei sõltuks nad looduslikust keskkonnast, milles nad eelistavad näha midagi eraldiseisvat, mida võib enam-vähem karistamatult ekspluateerida.” (465) (kõige üldisem lause raamatus. Mulle meeldivad sõnad ”vundament” ja ”ekspluateerima”. Viimast kasutatakse siin negatiivses, vundamendi ”õõnestamise” tähenduses. Taoline ekspluateerimine ilmub siis, kui vundamenti võetakse enesestmõistetavana (laotakse näiteks savijalgadega majale järjest korruseid juurde, seitsme miljardi elaniku majutamiseks). Iseenesest on ju vundamendi ekspluateerimine ”kasutamise” tähenduses asjade (maja) loomulik ja positiivne seisukord, nii nagu on loomulik loodusvarade mõõdukas kasutamine inimese poolt.)

2.

Veel keerulisem ülesanne. Piir:

Kas keskkonnas on piire? - Loodus on katkematus loodumises. Loodumine ei tunne piire – nii on essees väidetud. Sama on väidetud kultuuri kui keelepõhise loova mõtlemise kohta. Võiksime vahest rahulduda mööndega, et keskkonnas küll leidub piire, aga sel juhul pole need mitte piirid asjade vahel, vaid piirid asjade sees. - Kui nii, kas riigipiir siis ei jooksegi kahe riigi v a h e l t läbi. Vastan: ei jookse jah, vaid seisab. Või pigem: jookseb läbi keskkonna, aga seisab kahe riigi vahel. Seisab, niivõrd kui ta ei kuulu loodusesse; seisab, niivõrd kui on seisma pandud.

Vaatame, mis juhtub, kui asendada sõna ”piir” sõnaga ”erinevus”. Tavakeele jaoks pole vahet: erinevused asjade vahel tähendavad piire asjade vahel. Kui aga pöörduda piiri ja erinevuse mõistete poole üksikult, siis erinevuse oma tundub tunduvalt* sümpaatsem. Jään eelistama ”erinevust” selle sõna verbituletise tõttu: ”erinema” (dünaamilisus, disjunktsioon, enesekohasus. Vrdl: piiritlema; piirama; piirnema; piirduma – nii transitiivselt kui intransitiivselt konjunksiooni ja staatikat väljendavad verbid).

Selliselt pole erinevus aga kindlasti mitte erinevus asjade vahel, vaid asjade sees. Piirist, kui vahepealsest võime sestpeale kõnelda ainult keeleliselt konstrueeritud keskkonna (nagu riikide haldusalad) puhul. Keeleväline keskkond ise on piiridetu pidevus. Keeleväline reaalsus ei ole kogum diskreetseid elemente, vaid erinevuste kontiinum – piiritus. Selles aegruumilises pidevuses ongi erinemine aktiivne ja enesekohane (mitte nagu piir, mis keelelisena on f i k s e e r i t u d eristama (sic! transitiivsus) teatud fenomene). Nii nagu looduslik diversiteet on pidevas ja kestvas loodumises, peab ka erinevus, mis keskkonna paljusust iseloomustab, kasvama iseendast välja (ületama iseenda piiri), st. erinema kõigest – eeskätt iseendast!

(Võtkem aeg, milles iga olevikuhetk peab ”alati juba” (toujours déja) erinema iseendast, et moodustuks kestus (Bergsoni durée); või võtkem kirjutaja lõplik ja ruumiline keha, mis kestvana on osa suurest erinevuste mängust - keha, mille pindpinevus annab aina järele meeleaistingutele, et nood mälu kaudu teda omakorda loovuse lõpmatusse piiritusse võiksid lingutada...)

Liikumine ökosemiootilise mõtte asemele, tähendas minu jaoks katset pöörata keel iseenda vastu, panna keel seisma silmitsi enda paradoksaalsusega, viia keel keele piirile...

Näidata, et ökosemiootilise mõtte a s e m e l seisab keel kõige õigema asja eest ülepea – selle eest, millele ta võlgneb oma olemasolu (paljususele keskkonnas nagu arvan mina). Ökosemiootilise mõtte sees on keel ühtlasi lunastaja positsioonil kõikide sigaduste suhtes, mis keeleolendid on keskkonnas toime pannud (jumalavallatu analoogia Kristusega, kes i n i m e s e n a võttis Isa ees kanda kogu inimsoo väärteod, mis fundamentaalselt olid väärusteks kuulutatud just Isa enda poolt...)

Minu essee üritas kõnelda erinevusest ja mitte piiridest. Iga minu tagantjärgne reflektsioon sel teemal kukuks läbi sealt piire kui vahepealseid otsides, või kukutaks läbi oma objekti temasse piiride tekitades.

Riskides kukutada läbi iseennast, söandan vastusele siin punkti panna.

*”tundub tunduvalt” markeerib topeltnäivust, kuid viitab ühtlasi Heideggeri ”olemisele olevalt”, st. erinevuse olevalt olemine seisneb ühelt poolt abstraktse erinevuse kontsepti ning teisalt aktiivse erinevuse liidendis – erinevuslikus erinevuses; erinemises erinevalt.