Kalevi Kull

Eestimaa rahvuspark

Ilmunud [published in]:
Kull K. 1994. Eestimaa rahvuspark [The Estonian National Park]. - In: Kukk T. (ed.). XVII Eesti Looduseuurijate Päeva ettekannete kokkuvõtted: Soomaa rahvuspargi loodus. (Proceedings of the XVII Estonian Naturalists' Congress: Nature of Soomaa National Park) Tartu, 97-99.

Viimased aastad tähendavad tähtsat nihet Eesti maa kaitsel. Biosfääri kaitseala, mis haarab kogu läänesaarestiku, Pandivere veekaitseala, mis võtab kaitse alla enam kui terve kõrgustiku, sealsamas suur Endla looduskaitseala, Alam-Pedja kaitseala, Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark, Vilsandi rahvuspark - kõik see on tulnud lisaks lahmakale Lahemaale, kolmekümnele sookaitsealale, sajakonnale muud tüüpi kaitsealale. Kaitsealuste territooriumide maht (14 % Eesti maismaaterritooriumist) on muutunud niisuguseks, et nii külastaja kui kohalik võivad sattuda tavalisest Eestist kaitstud maale õige tihti ja endale märkamatagi. Koguni võib öelda, et kaitstud maa on saanud tavaliseks Eestiks.

Eestis elab palju inimesi kaitsealusel maal ehk looduskaitsealadel. See on tähtis tingimus, mis kogu meie kaitsealade funktsiooni ja tähendust kujundab ning edasist kaitsekorraldust määrab. (Reservaadi-tüüpi, inimese elupaigata ja majandamiseta kaitsealasid on meil ju vaid 0.8 % territooriumist.)

Näiteks Austraalias on kaitsealasid pindalaliselt enam kui Eestis, rahvusparkide maa aga on föderaalmaa, see pole eraomanduses ega majandatav, inimesed käivad rahvusparkidesse vaid turistidena. Niisugune korraldus on kindlasti seotud sellega, et kogu maa on suur ja kaitsealad ei moodusta sellest sedavõrd suurt osa.

Kui kaitsealad on suured, siis nõuab ka nende kaitsetöö suurt personali. Kuna kaitsereziim on formuleeritud kui teatav hulk piiranguid inimeste tegevusele ehk vabadusele, siis tekib kergesti vastuolu elanike huvide ja kaitsereziimi järgimise kontrollijate vahel. Ent usun, et leidub tee haarata elanikud osalisteks kaitse korraldamisel, või veelgi enam, toetuda kaitse korraldamisel peamiselt kaitsealade elanikele ning lisastruktuure luua minimaalselt. See võiks meil võimalik olla tänu maarahva kõrgele haritusele ja ninasarvikute ning elevandiluu puudumisele Eesti rahvusparkides.

Varasematel aegadel on Eestis kohalikke elanikke võrdlemisi vähe looduskaitsetöösse haaratud. Kui nad aga otsustamises osalevad ning kui neid maksimaalselt informeeritakse, peaks see võimalik olema.

Teiselt poolt, väga tähtis on see, et kaitsealade elanikud saavad ise kaitsealuse ökosüsteemi osaks. Üheks kaitstavaks osutub nende eluviis.

Traditsioonilise eluviisi säilitamist on ammu seotud looduskaitse põhiülesannetega. Traditsiooniliste kultuuride kaitset on eraldi rõhutatud ka Rio de Janeiro konverentsi leppes maailma looduse mitmekesisuse säilitamise kohta. Lahemaa rannakülad, traditsiooniline eesti looduslähedane talueluviis, nii päriselanike taludes kui vana arhitektuuri hoidvais ja mahepõllundust harrastavais suvekodudes, on väärtusteks Euroopa mastaabis, ning on möödapääsmatult vajalikud meile endile. Rahvuspargid on alad, kus on võimalik kergemini kui mujal ökoloogilist ja traditsioonilist eluviisi kaitsta.

Kohaliku kultuuri hoidmine kui meie tüüpi rahvuspargi üks funktsioone võiks leida rakenduse ka Setumaa rahvuspargi loomises Värska ja Petseri ümbrusse. Kagu-Eesti taimestik on väga paljude elementidega, mis täiesti puuduvad teistes Eesti osades. Nimetamisväärne loodusväärtus sel alal on Lutepää liivik. Ent enam veel setu keel ja kombestik, ehe rahvalaul ja ürgne usk, millele paralleelnäiteid Euroopast mujalt peaaegu ei leia.

Niisiis, Eestis ei ole kaitsealused territooriumid enamjaolt mitte reservaadid (reservaate muidugi on tsoonidena, ent pindalaliselt on nende osa väike, võrreldes kogu kaitsealuse pinnaga), vaid teataval määral majandatavad alad. Majanduspiirangud kaitsealadel peaks üldreeglina fikseerima majanduse ökoloogilisuse ehk tasakaalulisuse ja keskkonnahoidlikkuse. Mitteökoloogiliselt majandatav ala looduskaitsealana on ju võrdlemisi mõttetu. Seega - Eestis saavad olema suured ökoloogiliselt majandatavad alad. Arvestades maa suurust tervikuna isegi väga suured. Millest järelduvalt saab Eestis ökoloogiline elamis- ja majandamisviis möödapääsmatult oluliseks riigi elu ja majanduse osaks.

Järgnevalt võib küsida, kas eluviis, mida peetakse õigeks rahvuspargis, on parem või halvem kui väljaspool seda. Kuna ta on ökoloogiline, siis ma arvan, et parem. Kui nii, siis võib elu rahvuspargis olla eeskujuks elule väljaspool seda. Ehk järelikult, seisame pürgimuse ees elada nii nagu rahvuspargis. Elada nii kogu Eestimaal.

Eesti eripära - vaimsus ja loodushoid - võib selle paradoksaalsena näiva idee - muuta terve riik rahvuspargiks - tõesti teostada. Ma ei usu, et meie rahvas tunneks täit rahuldust olla üks madalama arengutasemega ääremaa ühinenud Euroopa riigis. Olla selle riigi osa rahvuspargina võib aga muuta ühinemise igati vastuvõetavaks.

Setumaa rahvuspark Eesti riigis võiks olla just sobivaks mudeliks meile enne Eestimaa rahvusparki Euroopa ühendriigis.

Meie seadusandluse nihkumisel looduskaitse enamarvestamise suunas väärib eeskuju võtta Ahvenamaast ja Fääri saartest. Need on alad, mille seisund on riigi ja rahvuspargi vahepealne. Maa valdamise tingimuste osas on neil reeglid rangemadki kui meie rahvusparkides.

Looduskaitse osutub seega osaks Eesti kaitsepoliitikast. Loodus- ja keskkonnakaitses ei ole aga põhilisteks relvadeks - erinevalt militaarvägedest - mitte tapmise ehk elu hävitamise vahendid, vaid elu kaitsmise ja hoidmise vahendid. See on paradigmaatiline muutus. J.v.Uexküll jr. on üritanud mõjustada ÜRO-d keskkonnakaitsegrupeeringuid looma. See on patsifistide armee. Me saame ka Eesti territooriumi kaitsta elu hoidvate relvadega. Rahvusvahelise tähtsusega kaitseala kaitsmine on ju ka enam kui selle maa elanike endi hool.

Biosfäärikaitseala ja Matsalu märgala juba on ülemaailmse kaitsealade võrgu osad. Rahvuspargid saavad seda samuti olla. Lisaks on meil loodusväärtusi, millel on vaieldamatu üleilmne tähtsus - liigirikkus Laelatu puisniidul ja teistelgi Lääne-Eesti puisniitudel, unikaalsed rabad. Vähemalt nende territooriumide kaitse - aga seal elavad ju ka inimesed - on täiesti võimalik looduskaitsesõjaväega. Konfliktioht Eestis ja lähiümbruses peaks olema küllalt madal, mis eelnimetatu võimalikuks teebki.

Eesti kaitseliidust, usun, võib saada looduskaitseliit.

Tänuavaldus. Tänan Aleksei Lotmanit, Matsalu looduskaitseala teadusdirektorit ja kaitseliitlast, kellega mõtteline vestlus aitas eeltoodut kirja panna.