Ilmunud:  Kull, K.; Salupere, S.; Torop, P. 2005. Semiootikal pole algust. In: Deely, John, Semiootika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, ix-xxv.

 

 

Semiootikal pole algust

 

Kalevi Kull

Silvi Salupere

Peeter Torop

 

Juri Lotman on kunagi kõnelnud sellest, et semiootika on ala, millest ei tule alustada. Veelgi enam, on väidetud, et see pole mõeldud neile, kes mõnd valdkonda juba põhjalikult ei tunne. Selline vaade semioo­tikale kui elitaarsele, kõrgintellektuaalsele distsipliinile satub aga ootamatusse ja väga huvita­vasse vastuollu väidetega semiootika rollist ja tähtsusest. Mõnedegi seisu­kohtade järgi on semiootika see teadusala, mis ühendab kogu humanitaar-, ja laiemalt kõigi kvalitatiivteaduste metodoloogia ning moodustab ta teoreetilise põhja. Sellisena osutub ta olevaks kvantitatiiv­teaduste kuninga — füüsika — võrdväärseks partneriks ja vastaspooleks.

        Peale niisuguse, ajatu funktsiooni, on semiootikal eriline ajas­tuline missioon. Ta on 21. sajandi teadus, nagu rõhutab John Deely, ja ta ei ole neis vaateis üksi.

        Võttes teejuhiks märgist arusaamise ajaloo, näitab Deely filosoo­filise mõtte jaotumist nelja suurde etappi. Need on kreeka (kuni 6. sajand peale Kristust), ladina (kuni 17. sajand), modernne (kuni 20. sajand) ja post­modernne (algamas) ajastu. Semiootika on Deely järgi kindlasti postmodernse ajastu filosoofia. Ometi on semiootika ühtaegu vaateviis ja arusaam, mistõttu leiab seda ka enne, kui Charles Peirce või Jakob von Uexküll, distsipliini peamisi (Deely poolt esiletõstetud) alusepanijaid 20. sajandi hakul oma märgiõpetused sõnastasid.

        Praegu, parajalt kauguselt vaadates, võib märgata, et 1880ndatel tõusis esile ühekorraga kolm lähenemisviisi, kolm suunda, millest kasva­sid 20. sajandi filosoofilist mõtlemist väga tuge­vasti mõjutanud vald­konnad. Need olid ühtaegu kolm märgi­õpetust — ent oma olemuselt erinevat märgiõpetust. Esimene vaatleb tähendust kui fenomeni — antut ja olevat; see on feno­me­noloogiline suund, Edmund Husserli kujundatuna ja Martin Hei­deggeri jätkatuna. Teine peab tähendust suhteks; see on analüü­tilise filosoofia suund, ning selle märgikäsitluses on suur osa Gottlob Fregel. Kolmas suund peab tähendust protsessiks — millesse haardub ka meedium; seesuguse mõistestiku arendajaks on Charles Peirce ja kogu semiootika teooria.

        Ameerika semiootikaseltsi juhataja John Deely raamatu avaldamine Eestis (ja eestistamine) ei ole vaid formaalne viisakuse­avaldus riigile, mis semiootika arengus nii olulist rolli on mängi­nud. Põhjus on palju sisu­lisem. Semiootika põhitõdesid esitlevad raamatud on enamasti katsed esitada arusaadav ja terviklik käsitlus sellest teadusest. Samas on teada, et semiootika kui mõiste on mitme­tähenduslik ning semiootika definee­rimiseks on palju erine­vaid viise. Semiootika võib olla märke, märgi­süsteeme ja kom­muni­katsiooni­protsesse uuriv teadus. Ta võib olla ka erine­vate teaduste see osa, mis sätestab uurimisobjekti süsteemsed tun­nused ja võimaldab näiteks rääkida loomuliku keele kõrval kirjanduse keelest kirjandussemiootikas, teatrikeelest teatrisemiootikas, kunstikeelest kunsti­semiootikas, filmikeelest filmisemiootikas, nagu ka käitu­mise keelest argikäitumise semiootikas, maastike keelest öko­semiootikas, või orgaa­niliste koodide kõrval ka vegetatiivsetest ja animaalsetest märgi­süsteemidest biosemiootikas. Samas on kõik need semiootikad osa vastavaid nähtusi uurivatest teadustest. Lisaks on semiootikale omistatud ka võime olla teaduste teadus, teaduste organon, mis aitab sünteesida teaduse metodo­loogilist kogemust ning tõsta teaduste dialoogi- ja koostöövõimet. Deely kirjutab:

 

See on […] viide strateegiale julgustada lähenemist semiootikale mitte kui teooriale tavapärases kriitilises mõistes ega tavapärases teaduslikus mõistes, vaid sellena, mida Locke nimetas õpetuseks märkidest, mõiste, mida tuleb hoolikalt lahti seletada. Õpetus märkidest ületab selle laiema filosoofilise õpetuse mõiste raames erilisel moel vastanduse kultuuri ja looduse vahel ja teeb seetõttu iseseisva keele- või kirjandussemiootika võimatuks. [...] Semiootika on lähenemine, mis on seotud kõikide erialade arengu­valemiga, kuivõrd need teadused võrsuvad inimsemioo­tilisest koge­musest. (Deely, käesolevas raamatus, ptk. 5)

 

Vastavalt sellele võimalusele kirjeldada semiootikat erinevatel viisidel saab ka semiootika ajaloos eristada erinevaid (eel)lugusid. Mingis mõttes on kogu semiootika ajalugu ju filosoofia ajaloo sees kujunenud, või siis sellega põimunud, nagu hoovused vooludes. Nii võib neid hoovusi ehk semiootika erinevaid lähteid palju leida. Vaatepunkti konkretiseerides võib muidugi alustada Charles Sanders Peirce’ist kui tänapäeva semioo­tika ühest olulisemast klassikust. Kuid ajalugu — kui kultuuri ajalugu — pöördub enamasti siiski hetkedel, kui leiab aset mingi kultuuriplahvatus. See tähendab, et teaduslike ja kunstiteoste suurim mõju ühis­konnale algab mitte nende sünni või ilmumise ajal, vaid hoopis teadvustamise või omaksvõtmise hetkel. Nagu J. Lotman on väit­nud oma raamatus “Kultuur ja plahvatus”, ei avaldu innovatsioon mitte plahvatusehetkel, vaid selle teadvustamisel ja kirjeldamisel teatud aeg pärast plahvatust ennast.

        Nii juhtus ka semiootika ja semioloogia plahvatusega. Teadvus­tamine algas alles pärast autorite, Charles S. Peirce’i ja Ferdinand de Saussure’i surma ning ajas nii lähestikku, et ühtse käsitluse asemel tekkis omapärane kaksikidentiteet, mida Charles Morris püüdis mõni aeg hiljem ühtsena mõtestada. Mis aga pärast uuesti lahknesid, ning mida seejärel T. Sebeok, J. Deely ja teised ümber suhestada on püüdnud.

        Nii on semiootikal palju algusi, pakkudes igale ta kirjeldajale põneva ülesande. On väga oluline, et süstemaatiline õpiklik käsitlus semiootikast ei oleks kunstliku ühtlustaja rollis, vaid annaks lugejale aimu semiootika erinevatest lätetest ja peaks normaalseks erinevate alguste eritlemise võimalust. Sest vaid see oleks semiootika enese kohane. Just see on tun­nuslik J. Deely raamatule.

 

Semiootika on humanitaarteaduste seas ainulaadne, kuna ta on teadus, mis tegeleb kõikide teaduste arenguvalemiga ja paljastab, kui keskne on mõistmise ürituse jaoks ajalugu. Ajaloo kesksus mõistmise jaoks avaldub kultuuri koodide kaudu, mis ainsana hoiavad väljaspool individuaalset arusaamist alal commensit ehk ühist mentaalsust, mis määrab keele (nagu näiteks inglise keele), eriala (nagu füüsika või kirjanduskriitika), subkultuuri (nagu näiteks homoseksuaalid), rahva (nagu näiteks iisrael­lased) ja kõige lõpuks ka tsivilisatsiooni enda kõigis selle ajaloost läbi imbunud tõlgenduste vastandlikes harudes, mis loovad keele­võime­liste liigikaaslaste igapäevakogemuse struktuuri. (Deely, käes­olevas raamatus, ptk. 5)

 

Ent see on ajalugu, milles algus võib olemata või tähtsuseta olla. J. Lot­man, leides semiosfääri kontseptsiooni, rõhutab, et igale kul­tuurile eelneb kultuur, igale märgiprotsessile märgiprotsess.

        Üks semiootilise loogika tähtsaid teemasid on binaarse struktuuri vahetumine ternaarsega. See on keskne probleem Juri Lotmani “Kultuuris ja plahvatuses”. Küll hoopis teises ilmaosas, on see keskne ka Deely’le, kes rõhutab, et dihhotoomne eristus subjekti ja objekti vahel, mis täidab modernset mõtlemist ja kultuuri, peaks olema sügavamaga — trihho­toomsega — asendatud. Sel juhul eraldub asi (thing), mis pole objekt (object). Sellest kolmetisusest, oskusest näha asju ehk teha vahet asjade ja objektide vahel, sünnibki semiootika võimalikkus.

 

 

Lähteraamatud semiootikasse

 

Kui vaadata olemasolevaid semiootika käsiraamatuid, siis jaotuvad nad võrdlemisi selgesti kolme rühma — entsüklopeedilised, antoloogilised, ja monograafilised. Neist esimesed on ülevaatlikud, püüavad anda semiooti­kast võimalikult objektiivse pildi ja seetõttu on deskriptiivsed ja kompila­tiivsed. Sellesse gruppi kuuluvad eelkõige neli mahukat semiootika entsük­lo­peediat.

        Thomas A. Sebeoki juhtimisel koostatud kolmeköiteline ”Semiootika entsüklopeediline sõnastik” (Sebeok 1994 [1986], ilmunud juba kahes trükis) annab eelkõige põhjaliku ülevaate semiootika mõistestikust. See püüdis asendada Greimas’i ja Courtés varasemat teost “Semiootika — keeleteooria mõisteline sõnaraamat”, mis vaatamata pealkirjale ei piirdu keeleteooriaga (olles küll semioloogiliselt kallutatud) ja esitab väga põhjaliku semiootika enda määratluse.

        Pikka aega koostatuna on nüüdseks ilmunud kõik neli köidet kapitaal­sest kakskeelsest (saksa-inglise) entsüklopeediast (Posner et al. 1997), kus on valdkondade kaupa püütud ära kirjeldada kõik võimalikud semiootikad (nii ajalooliselt, geograafiliselt kui ka uurimisobjektist lähtu­valt).

        Winfried Nöthi “Semiootika käsiraamat” (Nöth 1990; 2000) on küll ühe autori kirjutatud, kuid selles järgitud ajaloolise kirjeldus­printsiibi ja erakordselt põhjaliku ning mitmekülgse viidatud kirjanduse kaudu kuulub see pigem entsüklopeediate kui mono­graafiate hulka.

        Kanada uurija Paul Bouissaci “Semiootika entsüklopeedia” (Bouissac 1998) on nimetatuile heaks täienduseks oma kompaktsuse tõttu. Mahult väiksem on Paul Cobley koostatud teatmik (Cobley 2001). Kõiki neid iseloomustavad väga põhjalikud bibliograafiad.

        Entsüklopeediaist erinevad mitmesugused antoloogiad, kuhu on koondatud (enamasti ajalises järgnevuses) olulised tekstid või nende frag­mendid. Siin tuleks ära märkida kõigepealt Robert E. Innise koostatud sissejuhatav anto­loogia (Innis 1985), mis peale tekstide sisaldab ka lühikesi sisse­juhatavaid kommentaare. Seda täiendab kogumik ”Semiootika piirid” (Deely et al. 1986) John Deely suurepärase eessõnaga, mis paistab silma oma avara semiootikakäsitlusega. Nelja­köiteline lakoonilise pealkirjaga Semiotics (Boklund-Lago­poulou 2002) ulatub suuremal määral ka hilise­masse aega, käsit­ledes poststrukturalismi ja postmodernismi (lisaks välja­võtetele olulistest varasematest semiootika-alastest töödest) ning ka Tartu-Moskva koolkonna esindajate töid. Kindlasti vajab märkimist ka mitmekülgne venekeelne antoloogia, koostatud J. Stepanovi poolt (Stepanov 1983). Spetsiaalselt sissejuhatavate semiootikakursuste jaoks on koguni mitu väikese klassikaliste semiootikatekstide kogu hiljuti koostanud Kanada semiootikaõppejõud (Danesi, Santeramo 1999; Perron, Danesi 2003).

        Kolmas grupp — kuhu tuleb arvata ka Deely ”Semiootika alused” — koondab monograafilisi teoseid (enamjaolt märgista­vad nad end kui sissejuhatused), mis sisaldavad eelkõige autori enda nägemust ja aru­saama semiootikast. Paljud “sissejuhatavad semiootikad” on sündinud praktilise õpetuse käigus, vajadusest õppevahendi järgi.

        Kui mitte nimetada kõigepealt Charles Morrist (nt. 1946), siis on ajaliselt teistest veidi varasem Roland Barthes’i “Semioloogia alused” (1964), mis tutvustas eelkõige Saussure’ist lähtuva prant­suse struktura­lismi koolkonna mõistestikku. Selle teose teedrajava rolli on ära märkinud Umberto Eco:

 

1964. aastal avaldas Barthes [ajakirja] Communications neljandas numbris oma “Semioloogia alused”. Ma pean vajalikuks meenutada siin, milleks sai kõigi meie, semiootikast huvitatute jaoks see lühike, meelega mitte millelegi pretendeeriv ja oma olemuselt kompilatiivne tekst — just see tõukas meid omaenese käsitluste väljatöötamisele märgisüsteemidest ja kommunikatiivsetest protsessidest, samal ajal kui Barthes ise üha enam eemaldus puhtast teooriast. Kui ei oleks olnud seda Barthes’i raamatut, oleks õnnestunud teha tunduvalt vähem. (Eco 1998: 4)

 

Just Umberto Eco võttis ette järgmise sammu, esitades oma raamatus “Puu­duv struktuur. Sissejuhatus semioloogiasse” (1968) ”küsimuse sellest, mis on semiootiline[1] uurimine ja mis on tema mõte. Teiste sõna­dega, selline uurimus, kus kõiki kultuuri fenomene vaadeldakse kui kommunikatsiooni fakte ja üksikud teated organiseeruvad ja saavad arusaadavateks suhestatult koodiga”. (Eco 1998: 27). See itaalia keeles ilmunud raamat sai aluseks ingliskeelsele ”Semiootika teooriale”, mis ilmus 1976. aastal. Eco keskendub kahele märgiõpetuse peamisele problee­­mile: kommunikatsioonile ja signifikatsioonile, s.o. suhtlemisele ja tähendustamisele. Eraldi peatükid on pühendatud koodide teooriale ja märgiproduktsiooni teooriale (sisaldades ka ikoonilise sarnasuse radi­kaalse kriitika). Ettevalmistamata lugeja jaoks ei ole see kerge lugemine. Kõige enam tsiteeritavaks lõiguks sellest raamatust on saanud definit­sioon semiootika kui valetamise teooria kohta.

        1971. aastal ilmus Moskva lingvisti Juri Stepanovi raamat “Semioo­tika”, mis oli Nõukogude Liidus üks väheseid omataolisi. Autori eru­deeritus on hämmastav, sellesse väiksesse raamatusse on koondatud väga mitme­külgne teave märgiõpetuse kohta, kirjeldades semiootika eri uurimis­­­valdkondi ja andes põhimõistete definitsioonid. Seejuures ei piir­duta eelkäijate töö kirjeldamisega, vaid tuntav on ka autori enda panus.

        Praegusajal üks tuntumaid sissejuhatusi on Daniel Chandleri ”Semioo­tika algajatele” (Chandler 2002[2]), kes ise kirjutab sissejuhatuses, et raamatu kirjutamise tingis vajadus seletada üliõpilastele, mis on semiootika. Aastal 1994 olemasolevad käsitlused olid Chandleri arvates kõik segased ja raskestimõistetavad, kuigi semiootika iseenesest ei ole ju midagi üle mõistuse keerulist. Ent raamat käsitleb üksnes inimsemioosi, biosemiootika on sellest välja jäänud, nagu ka arvuti- ja ökosemiootika või muusika- ja arhitektuurisemiootika. Raamat on eelkõige euroopa orientatsiooniga (siit ka rõhk just strukturalistlikule käsitlusele).

        Sama pealkirjaga Paul Cobley koostatud raamat ilmus koomiksina 1997. aastal (Cobley, Jansz 1997, e.k. 2002), mistõttu Chandler muutis oma raamatu pealkirjaks veebis “Semiootika päris algajatele”. Tõe­poolest, seda raamatut võivad julgelt kasutada täiesti algajad.

        Thomas A. Sebeoki sissejuhatus semiootikasse (Sebeok 1994) erineb enamikust nimetatutest, sest ta pöörab strukturalistlikule traditsioonile vähem tähelepanu, keskendudes eelkõige märgiõpetusele, mis põhineb semioosi kõikesiduval mõistel ja pakub välja oma märkide klassifi­kat­siooni.

        Toronto ülikooli õppejõu Marcel Danesi meediapõhine kursus “Teated ja tähendused: sissejuhatus semiootikasse” (1994) sai vormis­tatud raamatuna 1998. aastal: Märk, mõte ja kultuur: semiootika põhi­kursus. Raamatu eesmärgina märgib autor, et soovis varustada üliõpilasi õpikuga, mis “juhataks praktiliselt sisse selle tihti segase teaduse terminoloogia, kasutades semiootilisi tehnikaid ümbritseva elu analüüsis” (Danesi 1998: 5). Püütakse igati vältida keerulist termino­loogiat ja juhtida lugejaid iseseisvate semiootiliste avastusteni, kasutades seda, mida igaüks meist intuitiivselt niigi teab. Semiootika on tema jaoks teadus, mis uurib võimet luua ja kasutada märke mõtlemisel ja kommunikeerumisel. Põhirõhk on meedial ja massikommunikatsioonil. Juba järgmisel aastal andis Danesi välja veel laiematele hulkadele mõeldud väljaande, mille pealkiri räägib enda eest — Sigarettidest, kõrge­test kontsadest, ja teistest huvitavatest asjadest: Sissejuhatus semiootikasse (semaforid ja märgid).

        Võrdleva kirjandusteaduse õppejõud J¸rgen D. Johansen ja Svend E. Larsen Taanist on autoriteks ühele küllalt tasakaalustatud semiootika­käsitlusele, kus diskursuse ja narratiivi mõisted on olulisel kohal (Johan­sen, Larsen 2002). Illustratsioonid ja värvikad näited erinevatelt elualadelt aitavad lugejat edasi ja samal ajal ei püüta asju ülemäära lihtsustada. Suurepäraseks täienduseks on asjatundlikult koostatud sõnastik ja käsitle­mist leidnud isikute lühibiograafiad.

        Sissejuhatusi semiootikasse on muidugi veel terve rida, ja paljudes muudes keeltes (Berger 1988). Eraldi väärivad märkimist Kreidlin’i sisse­juhatused koolidele vene keeles (Kreidlin, Krongauz 1997). Terviklikke semiootikaõpikuid on ka veebivariandis, näiteks Tuomo Jämsä kirjutatud soomekeelne.[3]

 

 

Autorist

 

Deely raamat semiootika juurtest on sissejuhatusena semiootikasse natuke eriline. Nagu märgib P. Cobley (2003: vii); “Tänapäeval pole kahjuks kerge leida mõtlejat, kes on ühtaegu sügavad nii Aquino Thomasest lähtu­vas skolastilise realismi problemaatikas kui ka veendunud selle traditsiooni asjakohasuses tulevase filosoofia vormimisel nüüd, mil moder­nism kõige oma läbivate vooludega (sealhulgas analüütika, feno­menoloogia ja neotomismiga) on saanud ajalooks”.

        Raamatu erilisus tuleneb paljuski autori enda erilisusest. John Deely on sündinud aastal 1942 ja sama aastanumbriga algab Thomas A. Sebeoki bibliograafia, mille Deely on koostanud (Deely 1995). Selle seosega tahaks viidata nende kahe mehe olulisele koostööle semiootika arenda­misel Ameerikas.

        John Deely esimesed publitseeritud tööd (Deely 1965; 1966; 1969), sealhulgas ka esimene raamat (Deely, Nogar 1973), olid evolutsioonist. See oli eelkõige seotud ta huviga inimese päritolu vastu.

        Õppinuna jesuiitlikus koolis, valdab Deely vabalt ladina keelt ning on hea skolastilise filosoofia tundja. Katoliiklikku tausta võib tähele panna ka käesolevas raamatus.

        Üks ta varasemaid raamatuid on Martin Heideggeri filosoofiast (Deely 1971). Olles hea tuttav Jacques Maritain’iga, on mõjusid ka temalt. Ent need mõjud on varasemad kui ta tutvus Thomas Sebeokiga, millest kujunes võimas tõuge semiootikasse pühendumiseks kogu järgne­vaks ajaks.

        Oma esimese sissejuhatuse semiootikasse kirjutas John Deely aastal 1982 (Deely 1982). Juba seal on märgatavad käesoleva raamatu põhi­jooned: semiootikat vaadeldakse eelkõige kui õpetust, mis põhineb hilis­keskaegsel märgiõpetusel ja kõige aluseks on Deely omapärane semioosi käsitlus. 1990. aastal järgnes esimene variant käesolevast raamatust.

        Kahtlemata on Deely eelkõige Peirce’i semiootika tuline austaja. Kuid ehk olulisemgi on tema jaoks 17. saj pärit Hispaania mõtleja John Poinsot, kelle “Traktaadi märkidest” (Tractatus de Signis) ta ladina keelest inglise keelde tõlkis (selleks kulus üle 10 aasta), ning keda ta siin ka tihti tsiteerib.

        Deely on olnud väga viljakas kirjutaja, ta on avaldanud üle kümne raamatu, sealhulgas rida neist viimastel aastatel (Deely 1994a; 1994b; 2001; 2002; 2003; 2004).

        Tema peamine ja mahukaim raamat on 2001. astal ilmunud Arusaamise neli ajastut, mis annab ülevaate filosoofia ajaloost semiootika vaate­punktist lähtudes.

        Deely on olnud kauaaegseks ja peamiseks toimetajaks Ameerika Semiootikaseltsi aastaraamatule, mitmetel neist koos Terry Prewitt’iga (Prewitt, Deely 2003), ning toimetanud ka teisi semiootika-alaseid kogu­mikke, sealhulgas koos abikaasa, ajaloolase Brooke Williams’iga. Ta on üks kauaaegseid liidreid Ameerika Semiootika Seltsis ning Rahvus­vahelises Semiootika Assotsiatsioonis.

        Praegu töötab ta filosoofia ajaloo professorina St. Thomas’e Üli­koolis Houstonis, Texase osariigis USAs.

 

 

Mõnest semiootilisest probleemist

 

Võime eksida

 

C. S. Peirce määratleb märgiprotsesside uurimist ehk semiootikat fallibi­lismi kaudu — see on valdkond, mis uurib võimalusi eksida (Deely 2001: 636). Kuivõrd loodusseadused — füüsika ja keemia seadused — on oma loomult eranditeta seadused, bioloogilised reeglid aga eranditega seadus­pärad, siis ühtaegu osutub fallibilism ka eluteaduseks. Sest abiooti­lises maailmas kehtivad seadused, elusas reeglid. Reeglite kujune­mine on väga üldine õppimise või harjumise taoline protsess. Järgides Peirce’i süneh­hismi ehk jätkuvuse- või pidevuseõpetust, ulatub semioos või see­sugune eluteadus üle kogu universumi. Koguni elutud protsessid võiksid haaratud saada, ja seda rõhutabki Deely oma füsiosemioosi kontseptsiooni kaudu. See on aga punkt, milles Deely oma mentorist Thomas Sebeokist selgelt erineb, kuna Sebeok ei pidanud õigeks semioosist kõnelda mujal kui elu ja võib-olla masinatega seoses. Kõnele­mata siis juba erinevusest Umberto Eco lähenemisega, kes semiootilise läve paigutab kultuuri piirile. Võib oletada, et Peirce’i saabki interpre­teerida ses küsimuses mitmel viisil. Teadmised loodusseadustest aatomite ja molekulide kohta olid ju tema eluajal väga tugevasti erinevad sellest, mis semiootika ulatusliku esile­kerkimise perioodil kahekümnenda sajandi teisel poolel.

 

 

Evolutsioon (ja emergentism)

 

Pidevuserõhutus on omane ka sellele, kuidas Deely käsitleb evolutsiooni. Või ka teistpidi — evolutsiooni kontseptsiooni olulisuse tõttu Deelyle kogu ta õpetlaseperioodi jooksul (nt. Deely, Nogar 1973) on seda tunda saanud (ehk on sellest tugevasti mõjustatud) ka tema semioosikäsitlus. Ometi on evolutsiooni rõhutamine ja evolutsioonilise seletuse tähtsus­tamine sügavalt selle perioodi iseära, mida Deely modernismiks nimetab.

        Kahekümnendal sajandil (Peirce’i järgselt) arenenud emergentist­likud vaated evolutsioonile ehk uue kujunemisele, alates näiteks Lloyd Morgan’ist ning praegusajal jälgitavad näiteks Stuart Kauffmani töödes, võiks olla semiootilise lähenemise jaoks sobivam alternatiiv kui kitsalt Darwini oma. On ju Deely poolt muidu nii esiletõstetud Uexküllgi oma töödes darwinliku vaatega tugevas opositsioonis. Ühe võimaliku faktorina, mis Deely’t mõjutada on võinud ta evolutsioonikäsitluses — mis on seotud ka ta valikuga Peirce’i interpreteerimise osas neis küsimustes — saab arvatavasti anglo-ameerika kultuurisituatsioonil osa olla, mis äärmiselt tugevasti evolutsionismi peajoont (neodarwinismi) silmas on pidanud ja kus perifeersed evolutsioonikäsitlused mitte­bioloogile raskesti kättesaadavad on olnud.

        Ühe alternatiivina väärib siiski esile tuua semiootikutest Roman Jakobsoni, kes Prahas olles üritas rakendada lingvistikas bioloogiast võetud mudeleid, ning leidis sobivaiks Karl Ernst von Baeri ja Lev Bergi omad. Võimalus neid kasutada, muidugi, näib seotud olevat Jakobsoni väga teistsuguse kultuuritaustaga.

 

 

Modernne — ultramodernne — postmodernne

 

Piiri postmodernse ja modernse ajastu või mõtlemise vahele säeb Deely natuke omamoodi. Selles piiritlemises ei ole ta küll üksi, kuid ta valikut on oluline tähele panna. Modernismi ehk uusaja alguse sidumine Descartes’i töödega on väga levinud. Deely jaoks tähendasid need ladina perioodi märgiõpetuse apoteoosi, 1632. aastal (ehk Tartu ülikooli asutamis­aastal) ilmunud Poinsot käsitluse kõrvalejätmist rohkem kui kolmeks sajandiks. Prantsuse Revolutsioonile, millega pikka modernismi­perioodi tihti poolitatakse, või millest ka modernismiks nimetatavat alustatakse (nt. M. Foucault), Deely suurt rõhku ei pane. Ka ei pea ta õigeks modernismi lõpetamist prantsuse postmodernismi ilmu­misega; ta küll tunnustab nt. J. Derrida töid, kuid peab neid ultra­modernismi ilminguks. Postmodernismi kriitika, mida Deely jagab, on ta jaoks seega ühtaegu ka modernismi kriitika. Modernismi hilisesse faasi arvab Deely kogu semioloogia — Saussure’ist lähtuva märgiõpetuse.

        Ses kontekstis on huvitav uurida Tartu semiootika kultuuriajastulikke kuuluvusi. On neid, kelle meelest pööre semioloogialt semiootikale toimus 1980ndail aastail, semiosfääri mõiste kasutuselevõtuga koos, ning vastavalt eristatakse varast ja hilist Lotmanit (Mandelker 1994; jt.). Ent oma alal ehk ligidal toimub paljutki teisiti kui mujal ehk kaugemal. Nii võib öelda, et lähedalt vaadates sellist pööret ei ole, ning semiosfääri kontseptsiooni peamised ideed olid olemas juba kaks aastakümmet varem.

 

 

Tartu semiootikast, Eesti semiootikast

 

Eesti on paljudel piiridel olev maa. Üks imelik jutt, mida Deely juba mõnda aega räägib, on see, et Tartust peaks saama alanud sajandil maailma semiootika keskus. Keskuse kontseptsioon teaduse struktuuris on küll kahtlaselt modernse loomuga. Ent igatahes — kui see ei viita muule, siis sellele, et see osa Tartu semiootikast, mis raamatus ei kajastu, on tähelepanu väärt.[4] Ning et see ei puuduta üksnes seda, mis on, vaid ka seda, mis Tartus veel sündinud pole.

        Eesti lugeja on semiootikast aimu saada saanud Juri Lotmani eesti­keelsete tekstide ning Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kultuuri­semioo­tika teeside põhjal. Kuigi eesti keeles on esindatud ka Claude Leví-Strauss’i, Roland Barthes’i, Tzvetan Todorovi, Jacques Derrida, Umberto Eco, Michel Foucault raamatud, samuti kultuuri­semioo­tika eelkäija filosoofias Ernst Cassirer ning sugulashing etnoloo­gias Clifford Geertz.

        Esimese avarama ja kontsentreerituma ülevaate pakkus briti semioo­tiku Paul Cobley kirjutatud ja Litza Jansz’i joonistatud ajalooline üle­vaade semiootikast vormis, mida autor tähistas sõnapaariga „koomiks-entsük­lopeedia“. Oma saatesõnas eestikeelsele versioonile rõhutas Paul Cobley Eesti olulisust semiootikas nii soome-ugrilusest kui lihtsalt paigast lähtudes:

 

Kui ingliskeelne maailm on andnud meile Peirce’i, prantsuskeelne maailm jätnud päranduseks Saussure’i, siis soome-ugri maailm pole sünnitanud mitte üksi Thomas A. Sebeoki, vaid kinkinud ka eesti sünnipäraga teadlase Jakob von Uexkülli, kellelt pärinevad mitmedki semiootika olulisimad põhimõisted. Ning loomulikult mõõtmatu tähen­dusega, selgelt oma ajast ees käinud suurepärase vene teadlase, kes kandis Tartu kindlalt maailmasemiootika kaardile — Juri Lotmani [...]. (Cobley, Jansz 2002: 2).

 

Imelik jah, et Tartu on paik, kus hakkas ilmuma ning ilmub tänini maailma vanim perioodiline semiootikaväljaanne “Töid märgisüsteemide alalt” (Sign Systems Studies). Selle esimene peatoimetaja Juri Lotman (1922–1993) jõudis ära näha semiootika osakonna loomise Tartu Ülikoolis 1992. a. Seega on Tartu ka paik, kus semiootikast on saanud omaette eriala, mida õpitakse õppekava “Semiootika ja kulturoloogia” alusel. J. Lotmani õpilastest on üles kasvanud järgmine õpetlaste ja õpetajate põlvkond, keda tuntakse juba uue Tartu semiootika nime all. 2000. aastal ilmus ajakirja S: European Journal for Semiotic Studies (12.1) erinumber, mis kandis just sellist pealkirja — “New Tartu Semiotics”. See Tartu institutsionaalset semiootikat esindav põlvkond (peagi juba kaks põlvkonda) on pannud rõhu võimalikult mitmekülgsele ja samas süsteemsele haridusele. See seondub aktiivse osalusega rahvus­vahelises semiootikas. Kuid õpetamise seisukohast on oluline ka üle­piirise semiootika käimine Tartusse. Mitte ainult semiootikute külas­käikude kaudu, vaid ka erinevaid koolkondi ja vaatepunkte eestindades. Meie tagasihoidlikke võimalusi arvestades muidugi hästi kaaludes iga uue semiootikaalase üllitise väärtust meie kultuuri- ja haridussituatsioonis.

        Alguste rohkus on tunnuslik ka eesti semiootikale. Seda isegi ajalooliselt. Semiootika eelloos on veel nimesid — peale Jakob von Uexkülli (1864–1944) — mis on seotud Eestiga. Näiteks Jan Baudouin de Courtenay (1845–1929), kelle õpetus graafilise ja akustilise keele võrdlustest kujunes suuresti siis, kui ta Tartus töötas (1883–1893) — foneemideõpetusel on aga semiootika arenguloos väga oluline osa. Või ka Kloostri vallas Harjumaal sündinud ning Tallinnas surnud Jakob Linzbach (1874–1953), eesti interlingvist, kelle kohta kirjutatud tööd viitavad tema olulisele kohale semiootika ajaloos. Isaac Revzini arvates lahendas J. Linzbach analoogiliselt F. de Saussure’ile ja viimasest sõltumatult üldsemiootika probleeme (Revzin 1965). J. Linzbachi raamat “Filosoofilise keele põhimõtted. Täpse keeleteaduse katse” ilmus samal aastal F. de Saussure’i loengutega. Muuhulgas sätestab J. Linzbach oma raamatus paljukeelsuse ühe keele sees ehk siis loomuldasa semiootilise probleemi, mis tuleneb vajadusest kasutada loomulikku keelt väga erinevate nähtuste kirjeldamiseks-tõlkimiseks-tõlgendamiseks:

 

Ka tavalises keeles on märgatav vajadus kasutada üheaegselt erinevaid vaatepunkte, sest soovist muuta oma mõte võimalikult arusaadavaks me sõnastame selle paljukordselt erinevate sõnade abil. [...] Selgelt ja väljendusrikkalt rääkimine tähendab paljukordset rääkimist, selgitades räägitavat lähtuvalt erinevatest isoleeritud vaatepunktidest, mis paiknevad selliselt, et nende kaudu tekkivate kujutluspiltide kooslus tekitab kuulajate ja lugejate meeltes ettekujutuse, mis meenutab küllalt lähedalt tegelikkust [...] (Linzbach 1916: 201).

 

Loomulikku keelt kõrvutab J. Linzbach looduse keelega: “Looduse keelest erineb see [inimkeel] selle poolest, et kasutab vaid teatud lõplikku hulka vaatepunkte. “Loodust” aga võib kujutleda kui moodustist, millel on lõpmatu hulk vaatepunkte” (Linzbach 1916: 202).

        Kui ühelt poolt võib kultuuri arengut vaadelda loodusest eemaldumisena, siis teiselt poolt võib selles näha J. Linzbachi vaimus vastupidist protsessi. Nii tervikuna kui paljukeelse kooslusena areneb kultuur mitmekesisuse ja heterogeensuse suunas. Ka Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika teesides on lause: “Kultuuri iseloomustavaks jooneks on püüd keelte heterogeensuse poole” (Uspenskij et al. 1998: 79). Hetero­geensus omakorda võimaldab ka teaduslikku analüüsi vaadelda mitte üksnes ühtse teadusliku vaatepunktina, vaid erinevate vaatepunktide süsteemina, milles iga konkreetne kultuuri uuriv teadlane alustab tegevust oma vaatepunkti avalikust määratlemisest. Kultuuri uurivad teadused ja teadlased moodustavad seega heterogeense vaatepunktide koosluse ning eeldavad jõupingutusi nende erinevate vaatepunktide omavaheliseks suhtlemiseks, seostamiseks ning metodoloogiliseks üldistamiseks. Nii muutub teadus ise semiootilise süsteemina mingil hetkel üldistavat kirjeldust vajavaks: “Semiootilise süsteemi struktuurse organiseerituse kõrgeimaks vormiks on enesekirjelduse staadium. Kirjeldamise protsess ise osutub struktuurse organiseerituse lõpuleviimiseks” (Lotman 1996: 170). Kui see struktuurne organiseeritus ei kutsu esile stagnatsiooni, vaid säilitab loomuliku mitmekesisuse ning arenguvõimalused nagu J. Deely raamat, siis tähen­dab organiseeritus nii mõistmise kui muutumise suunas liikumist.

        1969.a. ilmunud artiklis “Inimesed ja märgid” on J. Lotman väitnud:

 

Tihti võtab ta [teadus] selle, mis tundus arusaadav ja lihtne, ja avastab seal arusaamatuse ja keerukuse. Mitte alati ei tee teadus tundmatut tuntuks — tihti käitub ta otse vastupidi. Lõpuks ei püüa teadus tihti üldsegi võimalikult palju vastuseid anda: ta lähtub sellest, et küsimuse õige asetus ja arutluse õige käik kujutavad endast suuremat väärtust kui valmiskujul antud, olgu isegi tõesed, kuid kontrollimatud vastused. (Lotman 1969).

 

Aasta hiljem kirjutas ta ajaleheartiklis (mis küll 1970.a. ajalehes “Rahva Hääl“ ilmumata jäi) “Semiootika ja tänane maailm”: “Inimene õpib mõistma loomi, valmistub kontaktideks kosmoses, kuid tal seisab alles ees enda ja nende mõistmine, kes tema kõrval on, selle mõistmine, mida üldse tähendab “mõistma”. Mõista mõistmist tähendab mõista mitte­mõistmist [...]” (Lotman 2003: 100).

        Kui Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengus on eristatud aja­loolist Moskva lingvistikatraditsiooni ja sellest välja kasvanud huvi lihtsamate semiootiliste objektide (male, kriminaalromaanid, absurdi­näidendid jne.) ja nende analüüsi formaliseerimise vastu, siis teiselt poolt on rõhutatud Tartu kui Peterburi ja eelkõige vene vormikoolkonna, samuti Mihhail Bahtini jt. traditsioone jätkava suuna huvi keeruliste objektide ja terve kultuuri kui keerulise objekti uurimise vastu. See suund on Tartus ikka elujõuline olnud. Ja selle suuna taustal on loomulik ka semiootika aluste sõnastamise kogemuse toomine Eestisse just J. Deely raamatuna, milles semiootika jääb piisavalt keeruliseks ega lihtsustu.

        Deely on, mida raamatu lõpu poole, seda enam, temperamentne ja teravmeelne mõtleja, kelle haritusega on raske võistelda. Dialoog Tartuga muutub veelgi põnevamaks, kui lugemisel juurde mõelda seda, mida Juri Lotman kirjutas semiootilisest modelleerimisest, paralleelselt Thomas Sebeoki mainimisega tekstis.

        Lugeja leiab siin kompleksse aluse semiootikale ja leiab ka terve komplekti semiootika alguseid. Raamatu läbilugenu peaks mõistma, et semiootika mõistmiseni viib erinevaid teid ja et erinevad algused võivad ikkagi juhtida meid ühes suunas — mõistmise suunas.

 

 

Sellestsamast raamatust siin

 

Võrreldes eelmise inglisekeelse väljaandega (Deely 1990), on käesolev väga oluliselt täienenud. Ta on pea poole paksem — lisandunud on peatükid kaheksandast üheteistkümnendani, ning olulisi täiendusi on ka esimestes, eriti kolmandas ja neljandas.

        Selle raamatu varasemad versioonid on ilmunud portugali (1990), rumeenia (1997), ukraina (2000), itaalia (2004) keeles. Valmimisel on ka jaapani ja bulgaaria variandid.

        Et raamat on kahes keeles — eesti ja inglise — on muidugi omaette tähelepanu väärt. Selles võib näha seost John Deely ammuse armastusega mitmekeelsete raamatute vastu. Selline on nimelt ta tõlgitud Poinsot teos, kus originaali ladina keele kõrval on inglisekeelne tõlge. Aga sama näeme Deely “Miks semiootika?” lisades (Deely 2004: 59–69), kus ka John Locke’i algse inglisekeelse teksti kõrval seisab hilisem tõlge ladina keelde, ning Ferdinand de Saussure’i raamatu prantsusekeelsete lõikude kõrval on inglisekeelne tõlge.

        Ent selles võib näha ka tõlkimise kui keskse semiootilise protsessi tähistamist, mis niimoodi ju J. Lotmani semiootikakoolkonnale omane. Kaks keelt ei seisa kõrvu mitte selleks, et otsustada tõlke täpsuse üle. Nad seisavad lähestikku, et kõnelda, et tekstina elusam olla.

 

 

Kirjandus

 

Barthes, Roland 1997 [1964]. Elements of Semiology. New York: Hill and Wang.

Berger, Arthur Asa 1988. Signs in Contemporary Culture: An Introduction to Semiotics. Salem: Sheffield Pub. Co.

Boklund-Lagopoulou, Karin; Lagopoulus, Alexandros; Gottdiener, Mark (eds.) 2002. Semiotics. 4 vols. London: Sage.

Bouissac, Paul (ed.) 1998. Encyclopedia of Semiotics. New York: Oxford University Press.

Chandler, Daniel 2002. Semiotics: The Basics. London: Routledge.

Cobley, Paul (ed.) 2001. The Routledge Companion to Semiotics and Linguistics. London: Routledge.

—  (ed.) 2003. Realism for the 21st Century: A Deely Reader. Manuscript, viii+464 p.

Cobley P., Jansz L. 1997. Semiotics for Beginners. Cambridge: Icon Books.

Cobley P., Jansz L. 2002. Juhatus semiootikasse. Tallinn: Koge.

Danesi, Marcel 1998. Sign, Thought and Culture. Toronto: Canadian Scholars’ Press Inc.

—  1999. Cigarettes, High Heels, and Other Interesting Things: An Intro­duction to Semiotics. New York: St Martin’s Press.

Danesi, Marcel; Santeramo, Donato (eds.) 1999. The Sign in Theory and Practice: An Introductory Reader in Semiotics. Toronto: Canadian Scholars’ Press.

Deely, John Nathaniel 1965. Evolution: Concept and content; Part I. Listening: Current Studies in Dialog 0(0): 27–50.

— 1966. Evolution: Concept and content; Part II. Listening: Current Studies in Dialog 1(1): 38–66.

— 1969. The philosophical dimensions of the origin of species. The Thomist 33: 75–149, 251–342.

— 1971. The Tradition via Heidegger: An Essay on the Meaning of Being in the Philosophy of Martin Heidegger. The Hague: Martinus Nijhoff.

— 1982. Introducing Semiotic: Its History and Doctrine. Bloomington: Indiana University Press.

— 1990. Basics of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press.

— 1990. Semiotica basica. (Pinto, Julio C. M., trans.) Sao Paulo: Editora Atica.

— 1994a. The Human Use of Signs or: Elements of Anthroposemiosis. Lanham: Rowman and Littlefield Publishers.

— 1994b. New Beginnings: Early Modern Philosophy and Postmodern Thought. Toronto: University of Toronto Press.

— (ed.) 1995. Thomas A. Sebeok Bibliography 1942–1995. (Arcadia biblio­graphica virorum eruditorum 15.) Bloomington: Eurolingua.

— 1997 [1990]. Bazele semioticii. (Net, Mariana, trans.) Bucuresti: All.

— [Dili, Dzhon] 2000 [1997]. Osnovi semiotiki. (Druge dopovnene vidannya.) (Karas’, Anatolij, trans.) L’viv: Arsenal.

— 2001. Four Ages of Understanding: The First Postmodern Survey of Philo­sophy from Ancient Times to the Turn of the Twenty-first Century. Toronto: University of Toronto Press.

— 2002. What Distinguishes Human Understanding? South Bend: St. Augustine’s Press.

— 2003. The Impact on Philosophy of Semiotics: The Quasi-Error of the External World with a Dialogue between a ‘Semiotist’ and a ‘Realist’. South Bend: St. Augustine’s Press.

— 2004. Why Semiotics? New York: Legas.

Deely, John; Nogar, Raymond J. 1973. The Problem of Evolution: A Study of the Philosophical Repercussions of Evolutionary Science. New York: Appleton-Century-Crofts, Educational Division, Meredith Corporation.

Deely, John; Williams, Brooke, Kruse, Felicia (eds.) 1986. Frontiers in Semiotics. Bloomington: Indiana University Press.

Eco, Umberto 1968. La struttura assente: Introduzione alla ricerca semio­logica. Milano: Bompiani.

— 1977. A Theory of Semiotics. London: MacMillan Press.

— 1998 [1968]. Отсутствующая структура. Санкт-Петербург: ТОО ТК «Петрополис».

— 2002. La struttura assente: La ricerca semiotica e il metodo strutturale. Milano: Bompiani.

Greimas, Algirdas Julien; Courtés, Joseph 1966. Sémiotique: Dictionnaire raisonné de la théorie du langage. Paris: Hachette.

Johansen, J¸rgen D.; Larsen, Svend E. 2002 [1994]. Signs in Use: An Introduction to Semiotics. London: Routledge.

Innis, Robert E. (ed.) 1985. Semiotics. An Introductory Anthology. Bloo­mington: Indiana University Press.

Kreidlin, Grigori E.; Krongauz, Maksim A. 1997. = Крейдлин, Г. Е.; Кронгауз М. А., Семиотика, или азбука общения. М.: МИРОС.

Linzbach, Jakob 1916 = Линцбах, Я. Принципы философского языка. Опыт точного языкознания. Петроград.

Lotman, Juri 1969. Люди и знаки. Советская Эстония 1.02.

— 1996 [1990]. = Лотман, Юрий. Внутри мыслящих миров. Человек-текст-семиосфера-история. Москва: Языки русской культуры.

— 2001 [1990]. Universe of the Mind. A Semiotic Theory of Culture. London: I.B.Tauris Publishers.

— 2003 [1970]. = Лотман, Юрий. Семиотика и сегодняшний мир. In: Лотман, Ю., Воспитание души. Санкт-Петербург: Искусство-СПБ, 98–101.

Mandelker, Amy 1994. Semiotizing the sphere: Organicist theory in Lotman, Bakhtin, and Vernadsky. Publications of the Modern Language Association 109(3): 385–396.

Morris, Charles 1946. Signs, Language and Behavior. New York: Prentice-Hall.

Nöth, Winfried 1990. Handbook of Semiotics. Bloomington: Indiana Univer­sity Press.

Perron, Paul; Danesi, Marcel (eds.) 2003. Classic Readings in Semiotics: For Introductory Courses. Ottawa: Legas.

Posner, Roland; Robering, Klaus; Sebeok, Thomas A. (eds.) 1997–2004. Semiotics: A Handbook on the Sign-Theoretic Foundations of Nature and Culture. 4 vols. Berlin: Walter de Gruyter.

Prewitt, Terry J.; Deely, John (eds.) 2003. Semiotics 2002. New York: Legas.

Revzin, Isaac 1965. = Ревзин, Исаак. О книге Я.Линцбаха «Принципы философского языка. Опыт точного языкознания». Петроград 1916, 226 стр. Труды по знаковым системам (Sign Systems Studies) 2: 339–344.

Sebeok, Thomas A. (ed.) 1994 [1986]. Encyclopedic Dictionary of Semiotics. 3 vols. 2nd ed. Berlin: Mouton de Gruyter.

— 1994. Signs: An Introduction to Semiotics. Toronto: University of Toronto Press.

— 1998. The Estonian connection. Sign Systems Studies 26: 20–41.

Stepanov, Juri 1971 = Степанов, Ю. С. Семиотика. Москва: Наука.

— (ed.) 1983. Семиотика. Москва: Радуга.

Uspenskij, B. A.; Ivanov, V. V.; Toporov, V. N.; Pjatigorskij, A. M.; Lotman, J. M. 1998. Theses on the semiotic study of cultures (as applied to the Slavic texts). Kultuurisemiootika teesid. Tartu Semiotics Library 1: 33–88.

 

 

 


[1]       Eco järgib semioloogia ja semiootika eristuses siin Hjelmslevi skeemi, nimetades semioloogiaks kommunikatsioonifenomenide uurimise üldteooriat ja semiootikaks üksikuid märgisüsteeme. Raamatu hilisemas trükis (Eco 2002) on ta aga alapealkirja lisanud semiootika ning semioloogia asendanud strukturalismiga.

[2]       On olemas ka veebis, aadressil http://www.aber.ac.uk/media/Documents/S4B/.

[3] Aadressil http://www.internetix.fi/opinnot/opintojaksot/7taide/semiotiikka/etusivu.htm.

[4] Vrd. Sebeok 1998.