Linna
tühermaade semiootika. Võimalike lähenemiste tüpoloogia ökosemiootilisest
lähtekohast.
Piktograafiline
essee referatiivsete kommentaaridega.
Indrek Grigor
SOSE IV
1. Tüpoloogia
Ökoloog Ingo Kowarik eristab neli looduse
liiki: ürgloodus, eelindustriaalne kultuurmaastik, spetsiifiliselt hooldatud
aiad ja pargid ja käesolevas töös peaosa täitev ruderalvegetation, “mida
endiselt reeglina kui umbrohtu käsitletakse”.[1]
Viimase kaitseks peetavas argumentatsioonis on näha ökoloogilise argumentide
taandumist kultuursete väärtuste ees. “Nii viidatakse ka vegetatsiooniloolises
kontekstis ajaloole – suhteliselt uus argument looduse, mida nüüd kui “ajaloo
jälge” interpreteeritakse, kaitseks.”[2]
Peamine argument taimestiku kaitseks on selle spontaanne ja kontrollimatu
vegetatsioon, milles tekivad unikaalsed kooslused.
“Seda argumenti kaitse vajalikkuse
põhjendamiseks võib samahästi ka kaugetes maapiirkondades kasutada.”[3]
Ja tõepoolest, kõik alljärgnevalt linna
tühermaad ja looduslikku loodust eristavad diskursused on rakendatavad ka
näiteks Jänijõe lähistel paiknevale “Kurjale kohale.” Kõigepealt on selgelt
tegemist ebaloomuliku vuhamisega ebaloomulikus kohas. Ja selgelt on ka
karuputke ja kuuse kõrvuti kasvamine ebaloomulik. Ei jää ka mingit kahtlust, et
vohav loodus lõpuks selle tagasihoidliku hoone looduse korra ja õigluse jõhkra
väljendusena alla neelab. Linnale omast meeleheitlikku stiihiat, mis võimaldaks
inimtegevusele kui loodusele ühiselt omaks olevast sihipäratusest rääkida, on
pildil kujutatud kohas muidugi raske ette kujutada ja kahjuks puuduvad
siinkirjutajal ka igasugused teadmised selle koha ajaloost, aga illustreerigem
neid aspekte allpool teiste kohtadega. Sellegi poolest, võib ilma kõhklusteta
esitada (mööngem iroonilise) üleskutse Jänijõe “Kurja koha” looduskaitse alla
võtmiseks, kasutades ükspuha millist linna tühermaade kaitseks loodud
argumentatsioonidest.
Sellises situatsioonis on just
ökosemiootiline lähenemine, mis on võimeline ühendama nii kultuuri kui
loodusloo, parim viis diskussionist ülevaate saamiseks.
1.1. Looduse ja Linna ebavõrdsus
Korrapäratus, metsiku looduse mulje, mis jääb tühermaal
kontrollimatult levivast floorast ja faunast, tekitab loomulikkuse tunde.
“[Ö]koloogiline ebaloomulikkus mõjub loomulikuna, sest koht on ebaloomulik.”[4]
Inimese mõju selle taimestiku tekkel on ilmselge, selles mõttes on tegemist
ebaloomuliku loodusega, samas see, et tegemist ei ole taotlusliku haljastusega
tekitab jälle looduslikkuse tunde. Looduslik tähendab selles kontekstis
korrapäratust, mis vallutab korrapärasuselt [sihipäraselt planeeritud] linnalt
tagasi selle, mis kord talle kuulus, ei paku aga omalt poolt uut korda asemele.
Inglise stiilis park ja hüljatud tehase
hoone. Mõlema puhul on tegemist inimtegevuse mõjul tekkinud taimestikuga.
Esimesel juhul on aga näilise korratuse taga pargiarhitektuuri teooria ja
üldisel tasandil vaieldamatu kultuurilooline väärtus. Lagunevas tehasehoones ei
ole inimtegevuse mõju taimestiku tekkele intensionaalne, seega võiks rääkida
inglise pargi ideaalvariandist, kus looduse metsikus on tõepoolest looduslik.
Korrapäratuse jõud: evolutsioon. Linnalikule korrale vastanduva looduse ja
tühermaa looduse vahel tuleb teha vahet. “Tühermaa spontaanne loodus mõjub
kaootiliselt…, sest tegelikult peaks linnamaal valitsema linnalik kord.”[5]
Siiski ei saa selle taimestiku kohta ka mõistet “loomulik kord” kasutada, sest
viimane tähistab pigem “puutumatut” loodust. “Selline ala ei mõju kaootiliselt,
vaid näib omavat üht teist – nimelt looduslikku – korda ja on seega samuti
kontrastiks linnale.”[6]
Vastanduvad nii siis kord ja korratus/ kaos ning kultuuriline kord ja loomulik,
looduslik kord. Selles lahingus linna, loomuliku ja metsiku looduse vahel
osutub prognoositavalt võitjaks metsik loodus oma “sihipäratu, mänguliku, järeleandmatu,
kannatlikkusega.”[7]
Jõud kui kord: evolutsioon ruumis. Ökoloogilisest vaatenurgast võib tühermaa
korratust ka kui inimesele küündimatut kõrgemat looduslikku korda
interpreteerida, mille taustal inimlik sihipärane linnaplaneering lõppude lõpuks
ikkagi pseudokorraks osutub. “Loodetakse, et pikemas perspektiivis võidab
loodus, aga mitte kui anarhistlik vabadus, mis igasugusele korrale vastandub,
vaid kui algne, kõrgem ja parem jõud.
Nagu punktis 1.3. selgub on looduse ülim
kord ainus staatus mille väljendamisega tühermaa hakkama ei saa, seega ei saa
siia ka pilti lisada.
1.2 Tasandite pööre: ohjeldamatu vabadus
Ülal vaadeldud linna ja tühermaa looduse
“arenguprintsiipide vahel on täheldatav ka teatav strukturaalne tasakaal.”[8]
Nii looduse kõrgem jõud, mis ühiskondlikule pseudokorrale vastandub, kui
korratus on positiivselt väärtustatud. Üheltpoolt lootus hõlmatusele kõrgema
jõu mõjuvälja, teisalt vilistamine igasugusele linnale nii omasele korrale.
“Tühermaa loodusele
tüüpilist saab samastada linnaga, kui viimast ei vaadelda looduse kõrgemale
jõule või printsiibile vastanduva kunstliku moodustisena… Loodus näib kaosena,
kuna asub väljaspool inimlikku mõju, ja linn näib kaosena, niivõrd kuivõrd ta
jõukohasest, traditsioonilise (maa ja väikelinna) korra, aga ka
planeeringuliste sekkumiste eesmärkide haardest välja hakkab libisema.”[9]
Sellise interpretatsiooni kohaselt loodus ja
linn enam ei vastandu. Mõlemad on alguse ja lõputa. Korra ja kaose opositsioon
on kõrvale heidetud.
1.3. Väljaarvamine: Ohjeldatud vabadus
Maastik ei ole linnaga võrdne. Valgustusaegne ideoloogia vastandab linna
loomulikule mõistuspärasele maa elule. Liberaalsest ökonoomiast lähtuv
ratsionaalne mõistus on “mehhaanilist iseloomu ning sobimatu, vägivaldset
kaootilist loodust – lõppude lõpuks sama vägivaldselt – ohjama, ja seetõttu
ebamõistlik, kuna ei lähtu hästikorraldatud maailma mõistuspärasest tervikust
(jumal, traditsioon), vaid partikulaarsetest huvidest ja võitlusest, mis viivad
võitlusse.”[10] Sellega on
kaootilist loodust ja linna positiivselt väärtustav suhe jälle semantiliselt
ümber pööratud.
Selle poliitiliselt konservatiivse
interpretatsiooni eesmärgiks on samastada vabadus, linn ja linnaloodus, mille
tagajärjel tekib semantiline vastandpaar avatud linn vs. eneseküllane ja
suletud maastik. Tühermaa avatus võib samas referentsüsteemi nihestuse tõttu ka
reeglipärasust tähendada, aga tühermaa ei saa mingil juhul olla eneseküllane,
sest ta on maastiku seisukohalt, katkendlik ja rudimentaarne, kui teda aga
siiski vaadelda kui terviklikku kooslust ei ole ta oma jõulise, kindla lõputa
vohavamise tõttu ikkagi eneseküllane.
Tühermaa vohav rohelus viitab vastuseisu
inimlikele plaanipärasusele, samas aga samastub tühermaa kaose printsiip linna
kaosega. Seega tühermaa vastandub linnale, on linnaga aga ka kohe võrdsustatav
tasandil, kus kummalgi lastakse sekkumatult areneda. “Partikulaarse linna
sihipärasele ja ratsionaalsele korrale vastanduvad kausaalsed jõud ja vabadust
armastava universalistliku linna liitlased, sihitu lõpetamatus ja tegelikkuse
konstitutsioonid kukuvad – risti üle tasandite – kokku.”[11]
2. Ajalugu kui samaaegsus
Tühermaal ei kehti ajaline lineaarne,
kontinuiteet. Piirkonna kujunemist iseloomustavad mitmed murrakud, mille
jäljed on selgelt loetavad. Külastajal on sisuliselt vaba voli meenutusteks ja
interpretatsioonideks, lõpeks jätavad nad ka ise paigale oma külastusega
jälje.
Pildil Tartu lihakombinaadi, vanaraua kokkuostu
monopoli omava EMEX-,i vahetus naabruses paiknevad rusud. Kes käib metsas
marjul, kes käib tühermaal raual.
Kõigel “on ajalugu, aga see ei ole
individuaalne, vaid üleüldine panus mitte millelegi konkreetsele, või vastupidi
üksik panus paljususse.
“Vaatleja saab ajalugu sõna
otseses mõttes tajuda loobumise ehk tsivilisatsiooni jäänuste kinnikasvamise
hetkel. Selline ajalugu ei liigu aga kindlaks määratava sihi poole ega kujuta
mingit arengut, selle sihi suunas. Ei oma ka mingit allikat, mõtestatud
päritolu. Seetõttu tekib olenemata nähtavast sündmuste järjekorrast ajatuse
tunne. Koht sisaldab passiivset aega; ajalugu on koht.”[12]
“Ühe olukorra tühipaljas vastavus enesele
kui kohale, ilma ajaloo ja väärtuseta, see on tühermaa.”[13]
Need kolm kaadrit on võetud 2000. aastal
Paldiskis. Esimene sealse hiiglasliku NSV sõjaväe kompleksi ruumides, teised
kaks, kujutavad sealt umbes kilomeetri kaugusel, kesklinna vahetus läheduses
paikneva raudtee äärse “Nafta järve” kallast. Ilma mingi kahtluseta vastab neil
kaadreil kujutatud tühermaa ajaloo ja väärtuseta koha kriteeriumeile. Keegi ei
ole üles näidanud huvi neid kui ajaloolisi või keskkondlikke või mis iganes
väärtusi säilitada. Nad lihtsalt on ja lagunevad ja kasvavad. Tühermaa eripära
seisnebki selles, et keegi ei hooli. Tühermaa on asotsiaalne piirkond, seda ei
ole võimalik ilma tema unikaalsust hävitamata institutsionaliseerida. Liigne
tähelepanu, olenemata sellest kas väärtustav või kritiseeriv, on tühermaale
hukatuslik. Kaitse alla võetud tühermaa ei erine pargist. Seega hävitage
tühermaid. Lükake rusud buldooseriga maatasa, külvake muru ja ehitage uusi
hooneid, et vanad saaksid unustuse hõlma vajuda, vaid nii saab tühermaid
kaitsta ja säilitada.
Viidatud allikad:
Eisel, Ulrich; Bernard, Daniela; Treol,
Ludwig 1996, Gefühlte Theorien: Innerstädtische Brachflächen und ihr
Erlebniswert. Zeitschrift für semiotik, Heft 1, Band 18, lk. 67-81.
Kowaruk, Ingo 1991, Unkraut uder Urwald?
Natur der vierten Art auf dem Gleisdreieck. Kogumikus Bundesgartenschau
Berlin 1995 GmbH, Dokumentatsion Gleisdreieck morgen. Sechs Ideen für einen
Park. Berlin:45-55.
Fotod:
viljar 2003. WhereEastMeetsWest,
http://foto.kala.ee/baas.php?aktsioon=kategooriad&pilt=3728
EMES 2003. kuri koht, keset metsa,
http://foto.kala.ee/baas.php?aktsioon=tegija&p2ring=&pilt=3827
Ülejäänud fotod pärinevad autori isiklikust
arhiivist.