Maarja Põld
Keskkonnasemiootilisi mõtteid
Vapramäest
Tartust Peedu poole sõites hakkab juba Nõo kandis taamalt paistma
tumerohelise metsavaibaga kaetud küngas. Elvast Mahlamäe kaudu Peedule sõites
paistab sama metsavaip kolmetipulise künkana.
Kelle jaoks tuttavad, kelle jaoks võõrad kohanimed olgu sisse juhatamaks
„ringkäiku“ Vapramäel – paigas, kus kultuur(ne) ja loodus(lik) teatud viisil
kohtuvad.
Neid kahte valdkonda võib eristada järgnevalt: kultuurne viitab tähenduslikult struktureeritud sfäärile ning looduslik on tähendustamata ala.
Igasugune tähenduslik nähtus peab olema piiritletud ja korrastatud[1].
Üheks ümbruse korrastamise viisiks ongi inimeste poolne nimede andmine.
Siinjuures tundub, et üldnimed tähendustavad vähem, pärisnimed rohkem. ’Vapramägi’
on üldnimeline pärisnimi, mis on oma nimetuse saanud tõenäoliselt Vapra talu
järgi. Kui ühel metsal või mäel juba nimi on, siis tundub see kohe kultuursem.
Kui nimega veel erinevad legendid seonduvad – Vapramäel olnud kunagi linnus,
mille vanem oli väga vapper mees… – nimetatakse seda suisa „tugeva
kultuuriloolise taustaga“[2]
paigaks.
Paiga kultuuriloolisus tuleneb veel sellest, et Vapramäe lael peeti vanasti
rahva- ja laulupidusid, sealses sulglohus olla Kalevipoeg pärast koletisega
võitlemist puhanud ning lisaks tähistab vana kännukönt mälestust Vapramäele
Rootsi kuninga poolt istutatud pärnast.
Kui ma Vapramäele jalutama lähen, ei otsi ma sealt mitte kultuuriloolisust,
vaid vaheldust, mida looduses
viibimine minu linnaellu pakub. Ja kuigi minust nüüdseks tõepoolest
linnainimene on saanud, käiksin Vapramäel ilmselt ka siis, kui seal tähistatud
radasid ja prügikaste ei oleks.
Vapramägi asub maastikukaitsealal ning alates 1976. aastast paikneb seal
looduse õpperada.
Oma jalutuskäigul Vapramäele võin metsaserval „infopunktis“ üle vaadata,
millist rada tahaksin valida ning milliseid tähistusi peaksin selleks järgima,
kuid retke selleks faasiks olen ma enamasti juba otsustanud, kumba pidi ringi
tahan teha. Konkreetse teeraja valiku küsimus võib tekkida hiljem, siis kui
vaja otsustada, kas tuleb suurem või väiksem ring.
Infopunkt
Alustades liikumist jõe äärt mööda, jääb peagi paremale käele lõkkeplats. Seal
on istumiskohad, tule tegemiseks kindel ase, tihti lõkkepuudki olemas, ning prügikast. Järgmine märkimisväärne koht
on jõekäär, milles vool on uuristanud kallast nii, et männi juurte vahele on
tekkinud laste jaoks paraja suurusega põnev „urg“. Peagi möödub jalgrada Okste
talust – nimetagu trükised seda talukohta kuidas tahes, nooremate Peedu inimeste
jaoks loeb see, mis on praeguste elanike perekonnanimi. Jõe poolt vaadates
tõuseb maja tagant lage mäekülg, mida veel 1998. aastal oleks sel aastaajal
katnud tihe mets.
Ehkki nüüd on talviti võimalik sellest nõlvast ka lumelaual alla sõitmist proovida,
ei võtnud metsa maha mitte inimese käsi, vaid võimas suvetorm.
Lumelauaga Vapramäel
Jätkates teed samas suunas, hakkab pilk peagi otsima rajalt pisut eemal
seisvat mälestuskivi. Ega hiinlaste haud pole ju tavaline asi! (Tegemist on
punahiinlaste hauaga, kes Eesti vabadusvõitlejate rongi rünnates langesid.)
Varsti tuleb jõgi selja taha jätta ning mäest üles ronida. Ühel mäkke
tõusvatest radadest nägin kord haruldast ja ilusat vaatepilti. Mu koera selja
kohale, kes ujumast tulles nõlvast üles jooksis ja ennast samal ajal raputas,
tekkis veepiiskadesse väike vikerkaar.
Jõe ja
metsa piir
Vapramäe lael, väiksel lagendikul on suur lohk, see sama, kus vanasti
laulupäevad toimusid. Nüüd toimub seal talvel laste suusatamine ja kelgutamine.
Mina tean seda kohta Kausi nime all.
Kausi juurest on paras hakata tagasi tulema. Ühe teeraja ääres on Kuninga
Pärna kännukönt, aga see tee viib Seina juurde. Sein on väga järsk nõlv,
millest on ebamugav laskuda, seetõttu ma seda teed kuigi sageli ei kasuta.
Valides teise tee, jõuan Sadula kaudu tõelisele „vaateplatvormile“. Sadul
on lihtsalt hobuse sadula kujuline reljeef, mille kaudu pääseb Vapramäe kõige
kõrgemale kohale. Ning tänu eespool mainitud tormile avaneb sealt nüüd
suurepärane vaade kaugematele metsadele ja heinamaadele. Kõige kaunim on see
maastikupilt vist sügisese värvidemängu ajal.
Väikse puhke- ja vaatluspausiga mu jalutuskäik kulmineerub. Tagasitee viib
läbi metsa ning ühtki ametlikku vaatamisväärsust see enam ei paku.
Vapramäe
metsa vahel
Vapramäe piirideks on ühelt poolt Elva jõgi ja teiselt poolt autotee. Kas
pole see tähenduslik?
Ülal mainisin, et Vapramäel kohtuvad kultuur ja loodus teatud viisil.
Selleks viisiks on looduse õpperada.
Selleks, et näidata inimestele, milline on loodus, on see nii-öelda
kultuuristatud. Rajad on läbitavad tänavajalatsitega, puudel on märgistused
radade kohta, valitud kohtades on väike tulp selgitava tekstiga jne.
Lugedes Clive Pontingi käsitlust Lihavõttesaare ajaloost[3],
tekkis mul küsimus, kas saare oleks päästnud see, kui seal oleks olnud oma maastikukaitseala? Võrreldes Eesti ja
Lihavõttesaare pindalasid, oleks see vist hõlmanud paari puud. Kuid ehk see, et
kaks puud on võetud kaitse alla, oleks pannud sealseid elanikke mõtlema
kaitsmise funktsiooni üle laiemalt?
Samas tekkis järgmine küsimus. Kas Vapramäe maastikukaitseala ja looduse õpperaja
külastamine liigutab kedagi kasvõi pisutki inimkesksest paradigmast
keskkondliku paradigma suunas, domineerivast lääne paradigmast (süva)ökoloogilise
paradigma suunas?[4]
Küsimusi on vist alati rohkem, kui vastuseid.
Vapramäe „lihavõttesaar“
Kasutatud
materjalid:
Ponting, Clive (2002) Maailma roheline ajalugu.
Varrak.
Randviir, Anti (2000) Loodus ja tekst: tähenduslikkuse tekitamine. Tekst ja loodus. Toim. Maran, Timo; Tüür, Kadri. Tartu: Eesti
Kirjanduse Selts, lk 135-147.
Tamm, Georg (2000) Keskkonnaeetika: kuidas
inimesed loodust väärtustavad? Tekst ja
loodus. Toim. Maran, Timo; Tüür, Kadri. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk
19-28.
Vapramäe: maastikukaitseala,
looduse õpperada, suusarajad Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse voldik, 2002.
Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse infoleht.