| Folkloor |
| Klass: Vähid (Curustacea) |
 Selts: Kümnejalalised (Decapoda) |
Kitsasõraline vähk
Potamobius leptodactylus
|
JÕEVÄHK (Potamobius ostacus), KITSASÕRAINE VÄHK (Potamobius leptodactylus).
Rahvapärimuses on erilise tähelepanu all vähi omapärane välimus. Seletusmuistendid toovad ära põhjenduse, miks vähil silmad "selja taga" on.
Vähk olnud enne ilus suur loom, nii ilus ja suur nagu lammas. Kord taevaisa käind maa peal loomi vaatamas, pole vähki kohe näinud, küsinud siis: "Kus vana vend vähk on?" Vähk vastand nii ninatargalt: "Kas sul on silmad persses, et sa ei näe?" Selle peale kohe vähk muutunud väikseks inetuks loomaks ja hakand tagaspidi taganema, taganenud nii kaua kui läinud jõkke, ja ta silmad jäidki tahaotsa (Märjamaa, 1936).
Tagurpidi käimise kohta on teinegi seletusversioon:
Vähk hakanud haviga jõudu katsuma. Võtnud havi hännast kinni ja kiskunud teda tagaspidi, havi aga kiskunud ikka edespidi. Suurest tagaspidi sikutamisest jäigi vähk niimoodi käima (Häädemeeste, 1939).
Mõistatused rajanevad õige mitmetele tunnusjoontele ja omadustele. Neid on palju ning levinud on nad ka trükiste vahendusel:
Seitse paari härgi, aga kõik künnavad tagaspidi?
Saksa rätsep, kahed käärid?
Rätsep jões, käärid käes?
Olen imeline mees, luud mul pääl ja liha sees, eluase ikka vees?
Liha all, luu peal?
Mustlik-sustlik, surelik-elalik, punalik-pärlik ja ilmaski verd ei ole?
Elusalt must, surnult punane?
Läheb vette – must, tuleb välja – punane?
Must murakas, punane purakas?
Punane lina ja viis paari haake, arvuta kokku – saab üks praad?
Kes häbeneb ennast pärast surma?
Kes surnult ilusam kui elavalt?
Rahvusvahelise levikuga muinasjutus kalurist ja kuldkalakesest (tüübinumbriga AT 555) on varianditi kaluri kolme soovi täitjaks vähk.
Vähipüüdjale soovitati: "Konnad kotti, vähid välja!" Püügiaega on reglementeeritud lihtsa reegli alusel:
Vähku võeb ainult nende kuude sees süia, mille kuu nimel "r" sees ei ole, siis on nad kõige maitsevamad ja tervisele kahjuta. Kuul, mille nime sees juba "r" on, ei ole enam hea vähkasid süia, nagu näituseks septembrikuul, kus vähja liha täieste maitseta on (Viljandi, 1898). Kevadepoolse sõravahetuse fenoloogiline orientiir oli kaera pealoomise aeg. Kuna vähid tulid nüüd söödale, oli see ka märgiks püügihooaja algusest. Urgu minevat arvati neid sügisel ussimaarjapäeval (8. september): Vähk läks urkasse ussimaarjapää, ütlesid vanad inimesed. Peale ussimaarjapäeva vähk ei tulla sööda peale (Keila, 1943).
Vähkide äkiline kadumine vähirikastest veekogudest suunas arutlema selle põhjuste üle. Analoogiaprintsiibist lähtudes jõuti järeldusele, et vähke ohustab kokkupuude millegi punasega. Vähkide tule peal küpsetamise tagajärjel arvati neid punase- või mustaplekiliseks muutuvat: Vähju ei tohi keegi tule peal küpsetada, siis jäema nad seal jões veikseks, minema musta täppa täis ja kaduma viimaks suutumaks ära (Suure-Jaani, 1890). Teine käitumisnorm näib veelgi ebaloogilisemana: Elavit vähju ei olevat mitte hää tsigatest mööda viia, sis koolvat vähja ära (Rõngu, 1889). Mõte viib sigade punataudile: kas pole uskumuse kujunemisel aluseks haiguspildi sarnasus – punaste laikude ilmumine nakatunud looma kehale?
Liiga suurt vähipüüki pole vähkide kadumise põhjuseks peetud, küll aga teati, et neid on "kaotatud" nõidusega, selleks et vabaneda püügikohustusest mõisale. Härküla jões ennemalt oli palju vähke. Mõis nõudis, et iga vaim (jalainimene) peab öösel püüdma mõesale 100 vähki. Üks saarlane-kraavikaevaja nõudis toobi viina, et küll ma teilt selle orjuse kaotan. Võtnud ühe vähi kinni, sidund sellele vitsakimbu selga ja lasknud jõkke tagasi. Vähk läind vitsakimbuga Pirgu tammini. Sellest ajast vähid kadusid Härküla jõest. Pirgu tammist ülevalpool on neid küll, kuid siin ei ole ühtegi. Vaimud said nõnda vaevast lahti (Juuru, 1929).
Samal põhjusel arvati olevat vähid lepavitstega pekstes Sausti mõisa valdustest ära aetud "mööda jõge kunni Tõdva kõrtsi juurest alla, kus Sausti maa ära lõpeb. Teisel päeval ei saanud mitte ükski teomees enam ühte vähki näha. Tänapäevani on Nabala ja Saku maa kohal vähkisi küll, aga Sausti jões mitte ainust" (Jüri, 1897).
Välja arvatud Kagu-Eesti, oli nn. vähikivi rahvameditsiinis tavaline abivahend. See pandi hoiule ja kasutati silmast võõrkeha eemaldamisel: Kui prügi silma läheb, siis pandakse vähikivi (vähi pää seest välja võetud kivi, temal on teine külg ümmargune ja teisel küljel lohk, auk sees) silma, see toob prügi välja (Torma, 1907).
|