| Klass: Vähid (Crustacea) |
| Alamklass: Aerjalgsed (Maxillopoda) |
 Selts: Aerjalalised (Copepoda) |
|
Sigimine
Aerjalalised on lahksugulised, kuid väliolukorras on emaseid ja isaseid raske eristada. Harilikult on isased väiksemad ja neid on vähem. Täpsemaks eristustunnuseks on isaste kõverdunud eestundlad (või üks tundel), samuti viienda paari rindmikujalgade teistsugune ehitus. Paljunemisperioodil paistavad aga emased kohe silma tagakeha küljes rippuvate munakottidega.
Paaritumisel hoiab isane emasest jalgade ja tundlatega kinni ning kinnitab samade jalgadega vorstikesetaolise seemnesaba emase suguavade lähedusse. Seemnesabast satub sperma emase seemnehoidlasse ning viljastab munemisel munad.
Aerjalalised arenevad pärast munast koorumist moonde teel, kusjuures enne täiskasvanuks saamist esineb veel mitu vahepealset arengujärku. Üleminek ühest järgust teise toimub kestumise läbi.
Munast kooruv vastne (vähikvastne) on ümmarguse lülistumata keha ja väheste jätketega. Järgnevatel arengustaadiumitel suureneb kehajätkete arv ning keha hakkab tasapisi lülistuma.
Aerjalaliste munemise ja moonde kiirus ning põlvkondade arv aastas pole fikseeritud ning on tihedalt seotud veekogu ökoloogiliste tingimustega. Väga oluliseks mõjutajaks on temperatuur. Näiteks Eestis laialt levinud tavalisel ogasõudikul (Acanthocyclops viridis) võib kogu moone aega võtta 3-4 nädalast kuni mitme kuuni külmemate temperatuuride korral. Soodsatel tingimustel annavad aerjalalised mitu põlvkonda aastas.
|