Klass: Vähid (Crustacea)
Alamklass: Aerjalgsed (Maxillopoda)
Selts: Aerjalalised (Copepoda)
Kust neid leida

Aerjalalisi saab jaotada hormikulisteks, sõudikulisteks ning rullikulisteks. Väikesed erinevused nende vahel on ka kehaehituses ja elupaigas:
Hormikulised elutsevad eranditult vee ülemises kihis ja neil on väga pikad, umbes keha pikkused tundlad, mis aitavad neil vees hõljuda ja üksnes väga aeglaselt allapoole vajuda.
Sõudikulisi on kõige rohkem magevees ning veekogu põhjale lähemal. Eriti leiab neid kaldapiirkonnas, kus kasvavad veetaimede puhmad. Tundlad on neil lühemad.
Rullikulised elavad peaaegu eranditult veekogu põhjal ja rohkem roomavad kui ujuvad. Nende keha on usja kujuga ja tundlad on väga lühikesed.

Meredes moodustavad aerjalalised kogu hõljumi elustiku põhilise osa. Ka Läänemeres elutseb neid ohtralt, leitud on 25 liiki.

Kõige tavalisemad ja arvukamad Eesti merevetes on mereliigid ebahormik (Pseudocalanus elongatus), putak (Centropages hamatus), koodik (Temora longicornis) ja oga-tömbik (Acartia longiremis) ning riimveeliigid mere-järvehormik (Limnocalanus grimaldi), tavaline ahaskoodik (Eurytemora hirundoides) ja tavaline tömbik (Acartia bifilosa). Alles sellel sajandil jõudis Läänemerre ka tulnuk-tömbik (Acartia tonsa), kes nüüdseks on samuti üsna laialt levinud.
Kui enamik aerjalalisi esineb hõljumis praktiliselt kogu aasta jooksul, siis viimatinimetatud tulnuk-tömbikut kohtab seal ainult suvel, külmalembene mere-järvehormik aga saavutab suurima arvukuse hoopis kevadeks.

Eesti magevetest on leitud 70 aerjalaliste liike, ka seal moodustavad nad koos vesikirbulistega loomse hõljumi põhiosa ning on tähtsaks kalatoiduks. Kõige rohkem liike võib kohata meie järvedes. Näiteks rohketoiteliste taimestikurikaste järvede hõljumis võib suvel alati leida sale-pärisaerikut (Eudiaptomus graciloides), järve-pärisaerikut (Eudiaptomus gracilis) ning suvist-hõljursõudikut (Mesocyclops leuckarti); puhtaveeliste toitainetevaeste järvede hõljumis on tavalised tiib-sõudik (Cyclops scutifer), järvesõudik (Cyclops lacustris) ning süvikusõudik (Cyclops abyssorum). Iseloomulik samasugune aerjalaliste koosseis on järvede sügavamates kihtides ja tiikides ning lompides. Seal domineerivad hiidsõudikud (Macrocyclops) ja mudasõudikud (Paracyclops), ka tavaline sõudik (Cyclops insignis) ning tavaline ogasõudik (Acanthocyclops viridis).

Paljud aerjalalised on aktiivsed ka talvekuudel ning neid võib leida jää alt elusana. Näiteks järvedes elutseb siis külmalembene koola sõudik (Cyclops kolensis).

Mõned aerjalalised elavad ainult ajutistes veekogudes. Kevadistes lompides võib sageli leida umbes 5 mm pikkust erepunase või sinise värvusega hiidaerikut (Hemidiaptomus amblyodon). Lombi kuivamise ajaks on loom jõudnud toota kuivamis- ja külmumiskindlaid püsimune, mis kanduvad tuulega kergesti suurte vahemaade taha.

Teisi liike võib leida rabalaugastes, happelise reaktsiooniga veest. Suurtes rabalaugastes elavad näiteks raba-jämekoodik (Heterocope saliens) ja ogaaerik (Acanthodiaptomus denticornis), väikestes taimestikurikastes laugastes on tavalised pikkharjas-samblur (Viguierella paludosa) ja külmaronik (Arctiococamptus arcticus).