Klass: Vähid (Crustacea) Alamklass: Aerjalgsed (Maxillopoda) Selts: Aerjalalised (Copepoda)

SELTS: AERJALALISED (COPEPODA). Üldiseloomustus Sigimine Elupaigad Tekst P. Urbas   Liikumine Parasiidid Püüdmine Aerjalalised on veeloomad nagu enamik vähke. Neid elab massiliselt nii mere- kui magevee kõigis sügavustes, samuti lompides, rabalaugastes ning mõned liigid niiskes samblas ja kõdus. Nende hulgas on ka parasiite, kelle välimus võib olla tundmatuseni muutunud ning kes elutsevad kaladel ja teistel veeloomadel. Vabaltelavad aerjalalised on kõigest mõne millimeetri pikkused ja etendavad tähtsat osa veekogu toiduahelas : nad paljunevad suhteliselt kiiresti, ning toitudes pisikestest mikroskoopilistest organismidest on nad ise pidevalt toiduks suurematele veeloomadele. Maailmas tuntakse umbes 8500 aerjalaliste liiki, Eestis on neid viimastel andmetel teada 82, oletatakse aga 100 liigi olemasolu. Aerjalalised on äratuntavad iseloomuliku pikliku tilgakujulise keha järgi, mis tagantpoolt aheneb ja lõpeb hargiga. Hargi harudele kinnituvad harjased, mis omavad suurt tähtsust liikide eristamisel. Keha on kaetud õrna nahkja koorikuga, millest paistavad läbi siseelundid. Keha eesotsas paikneb paaritu silm. Sellest on tulnud ka ühe tavalisema aerjalalise sõudiku ladina keelne nimi `Cyclops` - kükloop. Neil on sageli väga pikad eestundlad, millel paiknevad mitmesugused meelekarvakesed ning mis osalevad ujumisel ja hõljumisel. Suupiirkonnas on 4 paari jätkeid. Need on pidevas liikumises ja tekitavad nii veevoolu, milles hõljub ka toitu. Toit filtreeritakse veest ja peenendatakse samuti jätketega ning suunatakse seejärel suhu. Aerjalalised söövad pisiloomi, hõljumivetikaid, baktereid, orgaanilist pudet. Esineb rangelt taim- või loomtoidulisi ja segatoidulisi liike. Rindmikul on neil 5 paari kaheharulisi jalgu, millest 4 esimest paari talitlevad aerudena (siit ka seltsi nimi!) ja tõukavad vähi keha vees edasi. Viies paar on tavaliselt erineva ehitusega ja rudimenteerunud või puudub üldse. Selle jalapaari ehituse alusel eristatakse samuti liike. Aerjalalised hingavad kogu keha pinnaga. Süda on enamasti olemas, veri aga liigub vabalt kehaõõnes. Mõni aerjalaline võib väliselt paista värvilisena. See on tingitud kehas ladestunud rasvainetest, mis kumavad läbi kehakatte punakate või oranzide tilgakestena. Mõned liigid on ka rohekad või kiirgavalt sinakad, seda tänu kehas leiduvale pigmendile. Kirjandus: Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn Loomade elu: 2. köide. Selgrootud II. 1982. Tallinn Meglitsch, P.A., Schram, F.R. 1991. Invertebrate Zoology. Oxford University Press Mäemets, A., Veldre, J. 1956. Eesti NSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) I. Tartu Raukas, A. 1995. Eesti loodus. Tallinn Ruppert / Barnes. 1994. Invertebrate Zoology. Saunders College Publishing Voore, V. 1956. Magevete loomastik. Tartu Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn