Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Ühepäevikulised (Ephemeroptera)
Välisehitus


Ühepäevikulised on väikesed kuni keskmise suurusega kollakad kuni hallikaspruunid putukad, valmikute keha pikkus on ilma tagakeha tipujätketeta 3 mm - 4 cm. Jätked võivad olla kehast pikemad. Euroopa suurimaks liigiks on Palingenia longicauda, kelle isaste kehapikkus on 25-35 mm, sabaniitide pikkus aga kuni 8 cm. Eestis seda liiki ei esine. Eestis on suurimateks liikideks perekond Ephemera liigid, kelle kehapikkus ulatub kuni 25 millimeetrini.

Pea on ühepäevikulistel suhteliselt väike. Tundlad on õige lühikesed, koosnedes kahest suuremast aluslülist ja peenest tundlapiust. Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Mõnikord on silmad vaoga kaheks erinevalt värvunud osaks jaotunud, näiteks suguk. Baetidae esindajatel. Sageli esinevad ka nn. turbansilmad - seesmine ülemine silmaosa on silindri- või seenekujuline, selliseid silmi ei tunta üheski teises putukarühmas. Täppsilmad esinevad alati. Suised on ühepäevikulistel mandunud, valmikud ei toitu üldse. Ka sool on kaotanud seedefunktsiooni, kuid ta ei ole ka päris kasutu. Nimelt neelavad ühepäevikuliste valmikud sageli õhku ja muudavad sellega oma keha kergemaks, mis on lendamisel tõhusaks abiks.

Rindmikulülidest on kõige paremini arenenud teine lüli, esimene ja kolmas on selle kõrval üsna pisikesed. Selline rindmikulülide erinev areng tuleneb sellest, et 2. lülile kinnituvad väga suured kolmnurksed eestiivad. Tagatiivad on eestiibadest alati tunduvalt väiksemad, ümara kujuga, vahel puuduvad hoopiski (näit. Cloëon dipterum). Tiivad on küllaltki õrnad, väga tiheda soonestusega, enamasti klaasjalt läbipaistvad, harva valkjalt hägused. Tiivaservas võivad mõnikord paikneda ripsmed. Ühepäevikulistel esineb nn. ürgne tiivaliiges, nad saavad tiibu panna küll selja peale kokku, kuid ei suuda neid kokku voltida ega seljale katusjalt asetada nagu enamik putukaid. Selline tiivaliiges esineb veel vaid kiililistel, mistõttu ühepäevikulised ühendati varem nendega ühte rühma - ürgtiibseteks (Palaeoptera), kõiki teisi tiibputukaid nimetati uustiibseteks (Neoptera).

Jalad on ühepäevikulistel tüüpilised jooksujalad, vaid eesmine jalapaar on eriti isastel pikenenud ja täidab tundlate funktsioone. Isastel aitavad eesjalad veel paaritumise ajal emasest kinni hoida. Käpad on 4-5-lülilised, kahe küünisega. Väga lühikese valmikujärguga Ameerika liigil Campsurus seguri on jalad redutseerunud konitaolisteks rudimentideks, selle liigi valmikud ei puuduta oma elu jooksul kordagi maad. Vaid tema isastel on eesjalad olemas, neid on vaja paaritumisel emase külge haakumiseks.

Tagakeha on silinderjas, enamasti küllalt sale, koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipule kinnituvad pikad jätked - 2 urujätket ja sabaniit. Harva on viimane lühenenud või puudub hoopiski. Tagakeha jätked on küllalt olulised õhus tasakaalu hoidmisel ja tüürimisel. Ühepäevikuliste kehakatted on küllalt õhukesed, kuivades muutub putukas väga hapraks.