Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Ühepäevikulised (Ephemeroptera)
Sigimine


Väga omapärane on ühepäevikuliste pulmatants, mida saab mõnikord jälgida õhtu eel mõne sellise veekogu lähedal milles ühepäevikulised elavad. Isased loomad koonduvad sageli kümnetest tuhandetest isenditest koosnevatesse parvedesse ja hõljuvad koha peal üles-alla, minnes sageli kuni 10 meetri kõrgusele ja liueldes sealt jälle alla. Emased ootavad sellal kuskil taimestikus. Kui emane loom otsustab lõpuks lendu tõusta, katsuvad isased otsekohe tema alla lennata ja pikkade eesjalgadega tema külge haakuda. Isane haarab emase tiibade aluselt kinni. Näpitsakujuliste sugujalgade abil haaratakse emase tagakehast. Kopulatsioon kestab mõnest sekundist kümne minutini, sõltuvalt liigist. Pärast paaritumist surevad isased kohe. Kuigi isaseid on emastest alati tunduvalt rohkem, paarituvad viimased ilmselt siiski vaid ühe korra. Mõnikord võib ette tulla, et isased poevad ka nende emaste alla, kes veel taimedel istuvad.

Üsna varsti pärast edukat paaritumist hakkavad emased munema. Seisvasse vette munevad liigid heidavad oma munad niisama vee kohal lennates alla või kastavd tagakeha tipu vette, nii et kleepuvad munad sealt lahti tulevad. Tugeva vooluga kohtades laskuvad emased loomad vee alla ja kleebivad munad igasuguste veealuste esemete külge. Munad võivad paikneda nii üksikult kui kogumikena.

Omapäraselt käituvad Cloëon dipterum'i pika elueaga emased. Pärast paaritumist laskuvad nad kuhugi maha ja ei liigu paigast mitmeid päevi. Sel ajal kooruvad vastsed nende kehas, lõpuks lendavad emased üle sobiva veekogu ja puistavad vastsed lennu pealt vette. Kui emane vabastab vastsed oma kehast mingil põhjusel liiga vara, need hukkuvad. C. dipterum'il on kuni 700 järglast. Üldse võib üks ühepäevikulise emaloom anda paarsada kuni 8.000 järglast (üks suuremaid liike Ephemera vulgata näit. 5.000). Mõnel liigil esineb partenogeneetiline sigimine.

Munastaadium ei kesta eriti kaua, E. vulgata'l näiteks 10-12 päeva. Esimese karvujärgu vastsed on üsna ebatäielikud - tundlad on vähemärgatavad, hingamiselundid puuduvad, nii et loom on sunnitud hingama läbi kehakatete. Nelja päeva pärast toimub esimene kestumine. Vastsejärk kestab vähemalt aasta, kuid sageli ka kaks või kolm. Selle aja jooksul kestub vastne 20-30 korda, mis näitab selgelt, et tegemist on vanapärase rühmaga. Esimesed kestumised järgnevad üksteisele väga kiiresti, hiljem on kahe kestumise vahet 2-5 nädalat. Ühepäevikulised on vaegmoondega, st et neil ei ole nukujärku.

Vastse keha on enamasti pikk ja sale, vooluveelembestel vormidel lamendunud. Peas on kaks suurt liitsilma, kolm täppsilma ja lühikesed niitjad tundlad. Vastsete suised on haukamistüüpi. Jalad on hästi arenenud, käpal on üks lüli ja üks küünis. Vanematel vastsetel paiknevad 2. ja 3. rindmikulüli seljal tiivaalgmed. Vastse tagakeha koosneb kümnest lülist nagu valmikutel, ka siin on tagakeha tipul kolm jätket, mille pikkus sõltub liigist. Vaststete tagakeha tipujätked on enamasti tihedate karvadega kaetud. Setsme esimese lüli seljal paiknevad trahheelõpused, igal lülil üks paar. Lõpused on oma kujult väga varieeruvad, esineb lehekesekujulisi, haralisi, kimpjaid jne lõpuseid. Ujuvad vormid kasutavad lõpuseid liikumisel nagu aere, liigutades neid sünkroonselt edasi-tagasi. Seisuvees elavad vastsed liigutavad lõpuseid pidevalt, vooluvee liigid aga hoiavad neid paigal, sest veevool tagab piisava gaasivahetuse. Vanemad vastsed ei ela lõpuste kaotust üle, nooremad on suutelised neid ajapikku taastama. Ühepäevikulised saavad hingata ka pärasoole abil, selle pind on kaetud tiheda hargneva veresoontevõrgustikuga.

Vastsetel eristatakse nelja tüüpi vastavalt nende eluviisile.

Kaevavad vastsed esinevad peamiselt suurtes aeglase vooluga veekogudes. Nad teevad käike nii kaldanõlvadesse kui mudakihti veekogu põhjas. Eesjalad on spetsiaalselt kaevamiseks kohastunud, meenutavad veidi muti jalgu. Ka laubast kaugele ette ulatuvatel ülalõugadel on lisandeid, mis soodustavad kaevamist. Keha on sale, silindriline, lõpuselehed on vastu selga surutud, et nad ei segaks kaevamist ega viga ei saaks. Lõpuste harud on enamasti külgedelt tihedalt karvased nagu ka tagakeha tipujätked. Kaevavad vastsed toituvad enamasti põhjaloomadest, kuid see pole reegel. Näiteks Ephemera vulgata vastsed lasevad pinnase oma kehast läbi nagu vihmaussid ja kasutavad seal olevat orgaanilist ainet toiduna. Kaevavate vormide seas on teada õige omapäraseid liike, näiteks üks Kongo liik kaevab oma käigud käsnadesse.

Ka ronivad vormid esinevad eelkõige seisuvetes või aeglase vooluga kohtades. Jalad on tugevad, tipujätked on paljad või vaid lühikeste karvadega, ujuda oskavad need loomad kehvasti. Põhjas ronivaid loomi on sageli raske märgata, sest mudaosakesed jäävad nende kehale hõlpsasti kinni. Ronivaid vastseid kohtame sageli ka veetaimedel, kus nad kiiresti joosta võivad. Väga omapärased on perekond Caenis vastsed, nende 2. tagakehasegmendi lõpuslehekesed on muutunud omapäraseks kaitsevarjuks tagumistele lõpuslehekestele.

Voolulembesed vastsed elavad peamiselt kiirevoolulistes ojades. Nende keha on lamendunud, see takistab veevoolul nende lahtikiskumist. Voolulembesed vastsed esinevad näiteks suguk. Oligoneuridae, Prosopistomatidae ja vähestel Ecdyonuridae liikidel. Ka voolulembeste vastsete liikumisviis on muutunud, nad liiguvad vähi moodi, end põhjalt kergitamata. Eesjalgadel on sageli omapärane karvastik, mida kasutatakse planktonivõrguna (Isonychia) või lõpuste puhastamiseks. Eriti omapäraseks on muutunud perek. Prosopistoma vastsed - nende keha on vähitaoline, kilbikujuline ja lame, tugevasti suurenenud keskrindmiku alt jäävad välja vaid pea ja 4 viimast tagakehalüli. Pikkade karvadega tipujätkeid on võimalik tagakeha sisse tõmmata. Loomad võivad end nii tugevasti vastu kivi suruda, et vaid noa abil saab neid sealt kätte. P. foliaceum on ablas röövloom, kes toitub peam. sääsevastsetest.

Ujuvaid vastseid leidub peamiselt suguk. Baëtidae liikidel, nad elavad enamasti vaikse vooluga ja rikkaliku taimestikuga veekogudes. Loomad varitsevad sageli hulgakaupa veetaimedel pisikesi vähke, usse jm loomi, kellest nad toituvad (Cloëon). Vähimagi häirimise korral sööstavad loomad nagu raketid taimelt minema, surudes sooles sisalduva vee kiiresti sealt välja. Liikumisel on abiks veel lõpuselehekesed ja karvased tipujätked, mis talitlevad vastavalt nagu aerud ja sabauim.

Ühepäevikute noortel vastsetel on hea regeneratsioonivõime - nii suudavad nad taastada ärarebitud jalgu, tundlaid, trahheelõpuseid ja tagakeha tipujätkeid. On teada juhtumeid, kus viiest jalast ilma jäänud vastne jäi ellu. Esineb ka autotoomiat - mingi ärrituse peale heidab vastne jalad küljest ära. See on kahtlemata kohastumus, mis soodustab vastsetel vaenlaste käest pääsemist.

Täiskasvanud vastsed kerkivad veepinnale. Seda soodustab asjaolu, et vastse kesta ja selle sees oleva valmiku kesta vahele eritatakse gaasi, mis muudab putuka erikaalu väiksemaks. Enamasti lahkuvad vastsed veest ja ronivad moondeks kaldaäärsetele taimedele, vaid väheste liikde vastsed ajavad oma keha jätked maksimaalselt laiali ja jäävad veepinnale ujuma. Täiskasvanud vastse kest lõheneb peal ja rindmikul ning mõne sekundiga koorub tiivuline putukas. Niipea kui tiivad on sirgunud, lendab loom kuhugi kaldataimestikku.

Vastsekestast väljunud loom ei ole tegelikult veel valmik, ta ei ole suuteline sigima. Et päris suguküpseks saada, peab tiivuline olend - eelvalmik - veel korra kestuma. Selline tiivulise järgu kestumine on putukate seas täiesti ainulaadne, seda esineb ainult ühepäevikulistel. Väliselt on eelvalmikud valmkutest üsna kergesti eristatavad - eelvalmiku tiivad on hägused, näivad rasvastena ja on peente karvadega kaetud, sellal kui valmiku tiivad on peaaegu alati läbipaistvad ja karvadeta. Eelvalmik kestub tavaliselt õige kiiresti pärast taimele laskumist, vaid vähestel liikidel kulub selleks mitu päeva aega.

Ühepäevikulistel arenevad suguelundid ja -produktid välja juba vanema kasvujärgu vstsetel, kuna valmikute eluiga on selleks liiga lühike. Huvitav on siinkohal, et isased valmikud suudavad edukalt viljastada alles eelvalmikujärgus olevaid emasloomi.

Ühepäevikulistele on väga iseloomulik valmikute üheaegne väljalend. Mõne päeva jooksul võib sobivast kohast leida korraga kümneid tuhandeid samast liigist loomi, nädal aega varem või hiljem ei kohta ainsatki.