Klass: Putukad (Insecta)
Üldinfo: Termoregulatsioon
Lennueelne soojenemine


Nagu ilmselt kõik oma kärbsepüüdmise katsetest teavad, pole osadel putukatel lennueelset soojenemist tarvis. Lennueelne soojenemine on tarvilik eelkõige suure kehaga rühmadel, kuna lihase töö sõltub otseselt lihase temperatuurist. Piisav temperatuur saavutatakse kas päikese käes peesitamisega või lihaste tööga. "Päikesevõtmine" on väga levinud päevase eluviisga putukate juures (liblikad, rohutirtsud, mõned mardikad, kärbsed ja tsikaadid).

"Päikesevõtmine" erineb lihtsalt päikese käes istumisest peamiselt selle poolest, et loom püüab säilitada mingit spetsiifilist kehaasendit (eriline tiibade ja/või keha asend päikese suhtes). Esiteks paikneb keha praktiliselt alati 90° nurga all päikesega, suurendades niimoodi päikesekiirtega risti oleva keha pinna maksimumini. Sellega on täidetud "päikesevõtmise" esimene eeldus — maksimaalne osa keha pinnast peab olema päikesekiirguse mõjuväljas. Teiseks nõudeks on konvektiivse jahtumise vähendmaine miinimumini. Väikeste putukate puhul on konvektsioon tõsiseks probleemiks ja võib viia suurte soojakoguste kaotamisele. Selleks paigutavad nt kiilid ja liblikad oma tiivad nii, et need tekitaksid keha lähedale pindkihi, mis vähendab tunduvalt konvektsiooni mõju. Ümber on lükatud arvamus, et tiivad, seda eriti liblikatel, talitlevad soojusjuhtmena, suunates päikesesooje kehasse ja eriti rindmikku. Arvati, et tiivasooned talitlevad juhteteedena. Hilisemate eksperimentidega, kus liblikate tiibu kärbiti ja uuriti nende soojenemist kiirguse mõjul, selgus, et oluline on ainult tiibade alumine osa, ja sedagi ainult pindkihi moodustamiseks. Mingit tegelikku soojuse juhtimist kehasse ei toimu.

Lõdisemisel põhinev lennueelne soojenemine sineb peamiselt ööeluviisiga liblikatel massiga üle 100 mg. See on teatav lennulaadne tiibade liigutamine (olles tõenäoliselt tekkinud lennu modifitseerumisel) mille korral tiibade liikumise amplituud on minimaalne. Kui putukas on kord juba lendama hakanud, suudab lennu ajal genereeritav soojus vajaliku temperatuuritõusu lõpule viia. Kõigil sellist meetodit kasutavatel liikidel on tiibade löögisagedus otseses sõltuvuses lihase temperatuurist, lennueelse soojenemise ajal sõltub tiibade löögisagedusest ka Tthx. Paljudel nn kõrgematel putukatel (Diptera, Coleoptera, Hymenoptera) toimub lennueelne soojenemine praktilielt tiibade nähtava liikumiseta. Kuid ka siin on peamiseks mehhanismiks lennulihaste liigutamine, lihtsalt tiivatõstjate ja -langetajate sünkronisatsioon on nii hea, et liikumine on palja silmaga eristamatu. See asjaolu algatas kunagi 70. aastatel vaidluse teemal, kas mõned putukad (peeti silmas kimalasi ja eriti liiki Bombus terrestris) pole siiski tõelised endotermid. Vaidlused kestsid kuni 90. aastateni, mil leidis kinnitust asjaolu, et lennueelne rindmiku soojenemine on siiski saadetud lihaste aktiivsusest, mis peaks üheselt näitama, et mingist tõelisest endotermiast ei saa juttugi olla. Mõnedel liikidel saadab lennueelset soojenemist iseloomulik sumisev heli (nt tse-tse kärbes, mesilased). Lennueelse soojenemise ajal toimivad müogeensete lendajate lennulihased samamoodi kui neurogeensetel lendajatel (iga kokkutõmme on seotud ühe aktsioonipotentsiaaliga). Eeskätt mesilastel on lennueelse soojenemise ajal lihased praktiliselt teetanuses.