| Klass: Putukad (Insecta) |
| Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) |
 Selts: Termiidilised (Isoptera) |
|
Bioloogia
Eranditult kõik termiidid on koloonialise eluviisiga. Nad ehitavad endale läbiseeditud toidust ja pinnasepurust äärmiselt tugevad pesad, mis võivad mõnikord olla väga suurte mõõtmetega, Bellicositermes'tel näiteks 5-6 meetri kõrgused koonusjad ehitised, mis võivad kaaluda mitmeid tonne. Sellisele pesale ei tee mahalahgev puutüvi peaaegu mingit kahju. Mõnikord aga on pesad üleni peidetud maa alla ja on peaaegu märkamatud. Näiteks Apicotermes'el on pesa tipp 10-15 cm sügavusel mullas. Mõnikord on pesad äärmiselt omapärase kujuga, näiteks kompasstermiitidel Austraalias. Pesa maapealne osa on külgedelt kokku surutud ja meenutab kiilu. Seejuures on pesa laiad küljed alati suunatud itta ja läände, kitsad küljed aga põhja ja lõunasse. Cubitermes'e pesad meenutavad kuni poole meetri kõrguseid seeni. Pere elab tegelikult "jalas", "kübar" on vaid vihmavee ärajuhtimiseks pesalt. Amitermes excellens'il võib mitu sellist "seent" üksteise peal paikneda. Mõnikord asuvad pesad puu otsas.
Siin toodu on vaid väga lühike loetelu erinevatest termiidipesadest, igasugseid pesatüüpe on tegelikult tunduvalt rohkem.
Termiidipesas hoitakse kindlat niiskust ja ka õhu koostis on seal välisõhu omast erinev, süsihappegaasi on enamasti tunduvalt rohkem kui välisõhus. Arvatakse, et selline oli õhu koostis permi ajastul, st siis, kui termiidid tekkisid. Mõne Kalotermes'e või Zootermes'e pesa atmosfäär oleks surmav enamikule tänapäevastele loomadele, ka inimesele.
Termiitide jaoks on oluline, et pesas oleks alati piisavalt niiskust. Selleks võivad nad kuivades piirkondades kaevata väga sügavaid horisontaalseid käike pinnasesse, kuni põhjaveeni välja. Selliste käikude sügavus võib ulatuda üle 30 meetri.
Pesa ei ole sugugi täiesti hermeetiline ehitis, ööpäeva jooksul vahetub õhk siin mitu korda, selleks on olemas spetsiaalne õhukanalite süsteem pesa kattes.
Üksik termiit ei pea väljaspool pesa kaua vastu. Isegi siis, kui teda ei söö ära röövloomad, hukkub ta üsna kiiresti.
Tähtsaimaks paigaks termiidipesas on vanematekamber. Seal asub pesa ainus munev emane ja teda viljastav isane. Tegelikult ei ole see päris kindel reegel, et vanematekambreid on vaid üks, vanemates ja suuremates pesades võib paikneda ka mitu munevat emast.
Kuningat ja kuningannat ümbritseb alati hulk sõdureid, kes on nagu midagi turvameeste taolist. Vanematekambrisse lastakse vaid töötermiite, kes toovad kuningannale ja kuningale süüa ja viivad munetud mune spetsiaalsetesse kambritesse. Kuninganna ümber on alati terve hulk töölisi, kes lakuvad tema keha eritisi, eriti higi. Ka kuningat lakutakse pidevalt. See "higi" on pesas äärmiselt olulise funktsiooniga, sest ta reguleerib noorte emaste ja isaste teket. Kuna termiidid pidevalt üksteist lakuvad ja suust suhu toidavad, jõuab "higi" varem või hiljem kõigi pesa liikmeteni. Eriti oluline on see aga noortele termiitidele ja töölistena käituvatele suguvõimelistele isenditele. Kui "higi" enam ei saabu (näiteks kuninganna surma tõttu), siis arenevad mainitud suguvõimelised isendid edasi, kestuvad veel korra ja on võimelised ise järglasi andma. Ükskõik kumma vanema surma puhul tuleb talle varsti asendaja. Noorte termiitide seas aga soodustab "higi" puudumine suguisendite teket, mõnikord võivad tiivulised loomad heita oma tiivad maha ja asuda ise hukkunud vanematepaari asemele.
Seetõttu on termiidipesad teoreetiliselt lõpmatult pika elueaga, kuna hukkunud vanemad asendatakse uutega, kes jätkavad pesa liikmete taastootmist. Mõnel liigil aga ei asendata hukkunud vanemaid, sellisel juhul on pesa eluiga võrdne vanemate elueaga, viimane aga võib mõnedel andmetel ulatuda isegi 40-50 aastani.
Kuningannad võivad olla hämmastavalt viljakad, näiteks Nasutitermes surinamensis'e emane munes 28 tunniga umbes 3.000 muna. Suurtes pesades elab sageli mitu miljonit termiiti.
Munetud munadest kooruvad tillukesed vastsed, kes on kõik täiesti ühesugused ja on nagu töötermiitide pisikesed koopiad. Nad erinevad töölistest vaid selle poolest, et nende tundlates on vähem lülisid. Iga kestumise ajal kasvavad tundlad mõne lüli võrra pikemaks, noorloomade vahele hakkavad tekkima erinevused. Teises vastsestaadiumis on noorloomi kahte tüüpi - suurepealised, kellest hiljem arenevad töölised ja sõdurid, ning väikesepealised, kellest tulevad hiljem pika- ja lühtiivalised suguisendid. Iga järgneva kestumisega hakkavad eri klassidesse kuuluvad loomad üksteisest üha enam erinema. Kokku on kestumisi 4-5.
Sõdurite ainus funktsioon on termiidipesa kaitsmine vaenlaste eest, kui pesa kate peaks mingil põhjusel purunema. Siis tormavad sõdurid valguse poole ja jäävad kahjustatud koha servadele seisma, sirutades ainult oma hästirelvastatud pea välja. Samal ajal hakkavad töölised auku kinni müürima. Muul ajal on sõdurid pesas täiesti kasutud.
Tiivuliste loomade ülesanne on uute pesade rajamine. Selleks närivad töölised ühel kindlal päeval pesa kattesse augud, kustkaudu noored suguisendid saavad väljuda. Huvitav on siinjuures asjaolu, et kõik antud liigi vastavas piirkonnas asuvad pesad sülemlevad üheaegselt.
Sülemlemise ajal lendavad noored suguisendid parvedena pesast välja, augud pesa kattes suletakse otsekohe pärast nende lahkumist. Termiitide pulmalend on õige lühike, sageli laskuvad noored peaaegu sinnasamma kust nad õhku tõusid. Maandunud termiit murrab endalt otsekohe tiivad spetsiaalset soonist ära ja hakkab paarilist otsima. Mõnikord murduvad tiivad juba lennu ajal. Tiivutuks jäänud noored eelistavad parnerina võimaluse korral võõrast pesast pärit termiiti, mitte oma sugulast. Pärast paaritumist hammustavad loomad vastastikku üksteisel tundlate tipud ära (seetõttu ongi kuninga ja kuninganna tundlad lühemad kui teistel pesa liikmetel) ja hakkavad rajama uut pesa. Selleks kaevavad nad lihtsalt pinnasesse käigu, mille tipus paikneb kamber. Käik suletakse kohe, kui kamber on valmis. Selline algkamber rajatakse alati maapinnal, isegi siis, kui pesa ise paikneb hiljem puu otsas. Mõnikord rajatakse algkamber korraga mitme vanematepaari poolt, kuid mõne aja pärast on järele jäänud vaid üks.
Algkambrisse jäävad isane ja emane väga kauaks, kogu selle aja peavad nad saama energiat rasvkehast. Algul muneb emane väga pikkade ajavahemike järel, kahe muna vahet võib olla üle nädala. Vanemad lakuvad mune pidevalt ja süljes olevad toitained imbuvad läbi muna kesta, nii et muna maht suureneb ajapikku neljakordseks. Koorunud vastseid toidetakse samuti ainult süljega. Alles siis, kui esimesed töötermiidid on saanud täiskasvanuks, saavad vanemad väljastpoolt toitu. Esimestest järglastest tulevad pikka aega ainult töölised, sõdurid ilmuvad pessa alles siis, kui see on juba piisavalt suureks kasvanud, et selliseid muidusööjaid ülal pidada. Noored suguisendid ilmuvad alles siis, kui pesa on juba väga suur ja tugev, selleks kulub enamasti aastaid.
|