Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Sarnastiivalised (Homoptera)
Välisehitus


Sarnastiivaliste seltsi kuuluvad väliselt väga mitmesugused loomad. Kehapikkus ulatub vähem kui millimeetrist 10 sentimeetrini.

Pea on sarnastiivalistel üsna liikuv, silmad on tavaliselt hästi arenenud, harva (osal kinnitunud eluviisiga vormidest) on nad lihtsustunud üksikute lihtsilmade kogumikuks. Vähestel liikidel on silmad täiesti kadunud. Esineda võib ka 2 - 3 täppsilma. Tundlad on eri vormidel erineva pikkuse ja kujuga.

Kõige iseloomulikum tunnus kogu seltsile on nokk. Selle põhiosa moodustab 3 - 4-lüliline renjas alahuul, mille sees asuvad ala- ja ülalõugadest tekkinud 4 pikka, peenikest ja painduvat pisteharjast. Vaid väga väheste liikide valmikutel on suised taandarenenud.

Rindmikulülid on omavahel tugevasti kokku kasvanud, kõige paremini on arenenud keskrindmik, kus asuvad võimsad lennulihased. Tiivad on suurel osal liikidest hästi arenenud, ees- ja tagatiivad on sarnase soonestuse ja kujuga, eestiivad on ehk veidi suuremad. Mõnikord on eestiivad muutunud nahkjateks, kuid tavaliselt on nii ees- kui tagatiivad kilejad. Esineb ka täiesti tiivutuid vorme.

Jalad on putukatele tüüpilise ehitusega jooksujalad, tagajalad on ees- ja keskjalgadest veidi pikemad. Käpad on lühikesed, koosnedes vaid 1 - 3 lülist. Küüniseid on tavaliselt 2, vaid kilptäidel on käpal kõigest üks küünis. Paljud sarnastiivalised suudavad hüpata, kuid erinevalt teistest hüppavatest putukatest (kirbud, tirtsud, ritsikad jne.) paiknevad hüppelihased mitte tagareies, vaid tagarindmikus. Seetõttu ei ole tagareied tavaliselt kuigi palju jämenenud ja tüüpilisi hüppejalgu enamasti ei esine.

Tagakeha koosneb 11 lülist, ta on selgesti rindmikust eristatav. Tavaliselt on selgesti näha vaid 10 tagakehasegmenti. Emaste suguava asub 8. ja 9. sterniidi vahel, esineb rohkem või vähem arenenud muneti. Isaste suguelundid asuvad 9. tagakehalülis ja on liigispetsiifilise ehitusega.