| Klass: Putukad (Insecta) |
| Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) |
| Selts: Sarnastiivalised (Homoptera) |
|
ALAMSELTS: LEHEKIRBULISED (PSYLLOIDEA)
Sellesse alamseltsi kuulub umbes 1 200 liiki väikesi, vaid 2 - 6 mm pikkusi sarnastiivalisi. Eestist on leitud 49 liiki, kuid oletatakse kuni 80 liigi esinemist. Välimuselt meenutavad lehekirbud tirte, kuid eluviisi, kehakatete õrnuse ja suuruse poolest sarnanevad nad pigem lehetäidele. Nende tiivad on läbipaistvad, eestiivad on tagatiibadest pisut suuremad, tundlad on reeglina 10-lülilised, täppsilmi on kolm. Kuigi lehekirpude tagareied ei ole jämenenud, on loomadel väga hea hüppevõime. Käpalülisid on kaks. Eestis esinevate lehekirpude pikkus on kuni 3 mm. Lehekirbud imevad väga aktiivselt taimemahlu, sageli on nende eritised magusad, sest loomad ei suuda kõiki mahlas leiduvaid suhkruid omastada. Paljud liigid suudavad eritada vahaniite, see kaitseb loomi niiskuskao eest.Lehekirpude vastsed ei sarnane väliselt valmikutele. Nende keha on tugevasti lamenenud, pea ja rindmik on liitunud ühtseks kompleksiks, mis meenutab ämblikel esinevat pearindmikku. Vaid esimese kasvujärgu vastsed on vabalt liikuvad, hiljem kinnituvad nad tugevasti toidutaime külge. Pärast teist kestumist ilmuvad vastsele tiivaalgmed. Vastsetel ei ole hüppevõimet. Ka lehekirpude vastsete eritised on sageli rikkad suhkrute poolest. Eestis ühel tavalisemal liigil - õunapuu-lehekirbul (Psylla mali) - kestab vastsejärk 30 - 45 päeva. Valmikud kooruvad juunis, paaritumine toimub alles septembris. Munemine toimub varsti pärast paarumist, mune on õunapuu-lehekirbul kuni 100. Selle liigi puhul talvituvad munad, vastsed kooruvad kevadel.Vastandina paljudele teistele lehekirbulistele esineb õunapuu-lehekirbul aastas vaid üks põlvkond.
Lehekirpude tegevus on peremeestaimele õige kahjulik. Mitmete troopiliste liikide puhul tekivad lehtedele pahad, sageli esineb lehtede keerdumist. Kahjustatud lehed võivad isegi ära kuivada.
|