Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Nahktiivalised (Dermaptera)
Välisehitus


Nahktiivalised on pika ja sihvaka, enamasti rohkem või vähem lamendunud kehaga putukad. Nende katted on reeglina kitiniseerunud, siledad ning ühevärvilised, värvus varieerub kollakast kuni mustani.. Nahktiivaliste pea on enam-vähem südamekujuline ning vabalt liikuv. Ettepoole suunatud suised on haukamissuised ning meenutavad teiste kõigetoiduliste putukate omi. Tundlad on niitjad, nende lülide arv varieerub 9 - 50, taha suunatuna ulatuvad nad tavaliselt umbes nahktiivalise keha keskpaigani. Nad on kaetud arvukate retseptoritega ning arvatakse nahktiivalise orienteerumise juures olulist rolli mängivat. Suhteliselt suured liitsilmad asuvad pea külgedel ning koosnevad kumbki umbes 300 lihtsilmast, nende nägemisteravus arvatakse olevat madal. Üksikud lihtsilmad puuduvad.

Eesrindmik on erinevalt rindmiku tagaosast keskrindmikuga väga liikuvalt seotud.Tiivad reeglina esinevad ning on seltsi oluliseks süstemaatiliseks tunnuseks, mõnedel liikidel (n. Alpides elav Chelidura aptera ja Tjan-Šanis esinev liik Mesasiobia hemixanthocara) ona aga täielikult taandarenenud. Esitiivad on nahktiivalistel reeglina tugevasti lühenenud, nahkjad ning peaaegu soonestumata, nad katavad ainult tagarindmikku ja tagakeha esimest lüli. Lendamiseks neid ei kasutata ja nende liigesed on tugevasti lihtsustunud. Tagatiivad on reeglina väga laiad ja lehvikjad, nende eesservas on sarvplaadike. Kattetiibade alla mahuvad nad ainult tänu sellele, et tagatiivad pukeolekus mitmekordselt piki- ja ristisooni kokku volditakse. Tiibade lahtivoltimiseks ei piisa tavaliselt ainult tiivalihastest ja paljus nahktiivalised kasutavad selleks ka urujätkeid.

Jalad on reeglina käigujalad, nad on suhteliselt lühikesed ning kolmelüliliste käppadega. Jalgu kasutatakse lisaks liikumisele ka keha puhastamiseks. Käimisel või jooksul asub nahktiivalise keha suhteliselt madalal aluspinna kohal. Nahktiivaliste väga liikuva tagakeha koosneb tavaliselt üheteistkümnest lülist, millised on selgesti eristatavad ainult isasputukatel. Emastel on kaheksas ja üheksas tagakehalüli liitunud. Tagakeha on samuti tugevate kitiniseerunud plaatidega, mille liitekohad moodustavad putukate külgedel siksakjoone. Ainult mune täis emasisenditel nihkuvad plaadikesed mõnevõrra üksteisest eemale ja paljastavad hingamisavad. Tagakeha kümnenda lüli seljaplaadi tagserval asuvad lülistumata, vaba eluviisiga liikidel tugevasti sklerotiseerunud urujätked. Isasputukad kasutavad neid peale kaitse, toitumise ja tiibade voltimise ka abivahendina kopuleerumisel. Urujätketest hargi kuju ja suurus varieeruvad isegi sama liigi piires tugevasti, reeglina on ta siiski isasputukatel palju tugevamini arenenud kui emastel. Kolmanda ja neljanda tagakehalüli tagaservas asuvad paljudel nahktiivaliste liikidel haisunäärmed. Nende sekreet pritsitakse sageli 5 - 10 cm kaugusele ja lõhnab tavaliselt karbool- või väävelhappe järele. Isasputukate lihtne või paariline suguorgan asub üheksanda ja kümnenda tagakeha lüli piiril ning seda katab kümnenda lüli katteplaadist kujunenud subgenitaalplaat. Juhul kui nahktiivaliste liigi isastel on paariline suguorgan, on sama liigi emastel ka kaks suguava. Need avanevad erilisse kambrisse seitsmenda ja kaheksanda läli vahekohal, alt katab seda seitsmenda lüli katteplaadist kujunenud subgenitaalplaat.

Konsumentliku või parasiitse eluviisiga nahktiivaliste välisehitus on mõnevõrra erinev. Sugukonna Arixenidae esindajad on tiivutud, neil on suhteliselt pikad jalad, silmad tugevasti taandarenenud ja tundlate esimene lüli väga pikk. Sugukonda Hemimeridae paigutatavad liigid on silmitud ja tiivutud, tugevasti lamendunud keha ja väga lühikeste jalgadega. Nende lülistumata urujätked on sirged ja peened.