Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Suurtiivalised (Megaloptera)
Sigimine


Varsti pärast paaritumist hakkab emane munema. Munad on kleepuva nõrega kaetud, seetõttu jäävad nad üht otsa pidi substraadi külge ja kleepuvad ka omavahel kokku. Munemiseks valitakse selline paik, kust koorunud vastsed saavad kas otse vette kukkuda või pole neil vaja kaugele ronida. Substraadiks võivad olla ükskõik millised esemed, mis on veele piisavalt lähedal. Munad paiknevad seal tiheda, üle cm2 suuruse laiguna, kusjuures loidtiibadel pole kunagi mitut munadekihti üksteise peal, sellal kui korüdaliididel võib seda ette tulla. Enamasti muneb emane kõik munad korraga, harva on tal mitu munaportsjonit. Suurtiivalised on küllalt suure viljakusega - emasel loidtiival on 500 - 2000 muna, suurtel korüdaliididel kuni 3000.

Embrüonaalne areng kestab 8 - 14 päeva. Vastsetel on hästiarenenud munahammas, mille abil nad munakesta purustavad. Koorunud vastse pikkus on umbkaudu 1 mm. Vastne peab küllalt kiiresti vette jõudma, muidu ta hukkub. Kõigi suurtiivaliste vastsed on veelise eluviisiga röövloomad.

Vastsed on nurgelise pea, kolmelülilise pikkade jalgadega rindmiku ja tahapoole aheneva kümnelülilise tagakehaga. Tagakeha eesmiste segmentide külgedel on pikad lülilised karvased jätked, mille kaudu toimub hingamine. Sealjuures on loidtiibade vastsetel lõpusjätketega varustatud 7 esimest tagakehalüli, korüdaliididel aga 8. Loidtiibade vastsete tagakeha tipus paikneb pikk, teravatipuline jätke, mille alusel on pärak. Korüdaliidide vastsetel sellist jätket pole, selle asemele on 10. tagakehalüli jalarudimentidest tekkinud küünistega paariline haardeaparaat, mille abil vastsed saavad end veekogu põhjas kinni hoida. Noored vastsed oskavad enamasti hästi ujuda, milleks nad liigutavad oma jalgu ja lõpusjätkeid nagu aere. Mõnede korüdaliidide noored vastsed suudavad ka tagurpidi ujuda, tagakeha kiiresti üles-alla liigutades. Loidtiibade noored vastsed elavad nii vabas vees, kui taimede vahel, vanemad vastsed aga on veekogu põhjas pooleldi roomavate, pooleldi ujuvate vormidena, kes võivad ka mutta käike kaevata. Kuna nad on röövloomad, ei sõltu nad taimedest ja võivad elada küllalt sügaval.

Nukkumiseks ronib täiskasvanud vastne veest välja, Sel ajal avanevad ka tema hingeavad ja õhk pääseb trahheesüsteemi. Vastne võib küllalt kaua ringi rännata, enne kui ta niiskesse mulda, sambla või kivide alla vm soodsasse kohta endale munakujulise kambri kaevab. Nukk on vabanukk, tagakeha on kõhu suunas alla painutatud. Nukujärk kestab loidtiibade puhul umbes kaks nädalat. Enne valmiku koorumist pressib nukk end hällist välja maapinnale.