Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Lutikalised (Heteroptera)
Välisehitus


Keha on enamasti dorsoventraalselt lamendunud, kuid esineb ka kepikujulisi või peaaegu ümaraid vorme.

Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Nende vahel asuvad 2-3 lihtsilma. Suised on pistmis-imemistüüpi ning muundunud nokaks. Nokk on enamasti 3-4 lüliline, saab alguse pea eesservast ning ei ole eesrindmikuga kokku kasvanud. Noka põhiosaks on väljaveninud alahuul, mille renjal sisepinnal paiknevad pikkadeks ja peeneteks harjasteks muundunud üla- ja alalõuad. Ülahuul on harilikult lühike ning paikneb noka ülaosas.

Nokk torgatakse läbi taime või looma kattekudede ning imetakse taimemahlu või verd. Kattekoed purustatakse ülalõugadega, mahlade omastamine toimub aga alalõua kaudu. Alalõua kaudu eritatakse ohvri kehasse ka sülge, mis on taimemahlade või vere hüübimist takistava toimega. Alahuul kudedesse ei tungi vaid toimib harjaseid kaitsva tupena. Taimtoidulistel vormidel on nokk pikk ja peenike ning puhkeolekus tõmmatud erilisse pea alaküljel asuvasse renni. Röövtoidulistel lutikatel on nokk enamasti kõverdunud, lühike, jäme ning tugev. Tundlad on 3-5 lülilised ning kinnituvad pea külge noka alguskoha lähedal.

Rindmik on tavaliselt suhteliselt hästi arenenud, eeselg suhteliselt suur, kokkukasvanud kesk- ning tagaselja suhtes liigutatav. Eesselja ja tiibade vahele jääv kilbike on enamustel vormidel hästi arenenud ning kolmnurkse kujuga.Tagarindmiku alumisele küljele, teise ning kolmanda jalapaari vahele avanevad suurel osal lutikatest vinanäärme juhad, mille kaudu eritatakse ebameeldiva lõhna ning maitsega vedelikku. Seetõttu on paljud lutikad eredalt värvunud hoiatades nii potentsiaalset vaenlast ebameeldiva suutäie eest. Veeselavatel ning mitmetel röövtoidulistel lutikatel vinanäärmed puuduvad või on nõrgalt arenenud.

Rindmikule kinnitub enamasti kaks paari tiibu. Omapärane on eestiibade ehitus - nad on muundunud poolkattetiibadeks ehk hemielütrumiteks, mille kannaosa on kõvanenud, sarvjas või nahkjas ning tipuosa kilejas. Sellest tunnusest on tuletatud ka seltsi ladinakeelne nimi. Tagatiivad on kilejad ning neid kasutatakse lendamiseks. On liike kellel esinevad kõrvuti normaalsete tiibadega lennuvõimelised ja taandarenenud tiibadega lennuvõimetud vormid, leidub ka täiesti lennuvõimetuid lutikaid.

Jalad on enamasti jooksujalgade tüüpi, kuid eluviisist tingituna võivad eesjalad olla muundunud rööv-, kaeve- või haardejalgadeks, tagajalad hüppe- või ujujalgadeks. Käpad on harilikult kolme, harvem kahelülilised või lülistumata. Tagakeha koosneb enamasti 11-st üsna liikuvalt ühendatud lülist, millest 2 viimast on tavaliselt tugevalt redutseerunud. Liikidel, kes munevad oma munad taimekudedesse on muneti hästi arenenud, teistel enamasti redutseerunud. Isaste väline suguaparaat paikneb tagakeha 9-ndal, suurenenud lülil.