Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Lutikalised (Heteroptera)


Vesilutikas





















Voodilutikas (Cimex lectularius)
Foto: BIODIDAC
Süsteem


Kuna lutikalised on väga suure liikide arvu ning suure rühmasisese muutlikkusega putukaselts, siis on ka nende süstematiseerimises suuri lahkhelisid. Alljärgnevalt on kasutatud süsteemi kus selts on jagatud kaheksasse infraseltsi.

  1. Infraselts Coleorrhyncha

  Ülemsugukond Peloridoidea

Siia kuulub üks Lõuna-poolkeral elav sugukond Pelorididae, kuhu kuuluvad 25 liiki on väikesed lamendunud kehaga, varjevärvust omavad lutikad. Neid on leitud samblast ja koobastest. See liigivaene sugukond on kõik, mis on järele jäänud kunagi ka põhjapoolkeral laialt levinud ülemsugukonnast, kelle jäänuseid on leitud juba alam-Juura lademetest. Peloriidide praegused levilad paiknevad Lõuna-Ameerikas ja Austraalias. Kuna nii pregu elavate kui ka fossiilsetel peloridoididel on mitmeid sarnaseid tunnuseid sarnastiivalistega peetakse neid sarnastiivaliste ja lutikaliste vaheliseks üleminekurühmaks.

  2. Infraselts Enicocephalomorpha

   Ülemsugukond Enicocephaloidea

Umbes 260 liiki paigutatakse harilikult ühte sugukonda - Enicocephalidae, kellest enamus on levinud troopikas ja subtroopikas. Nad on väikesed kuni keskmise suurusega lutikad, kes elutsevad lehekõdus, mädanenud puidus ja muudes sarnastes elupaikades kus peavad jahti teistele lülijalgsetele. Kuna lennuvõimelised vormid kogunevad hämariku saabudes tihti suurtesse kihavatesse parvedesse kutsutakse neid mõnel pool ka sääsklutikateks.

  3. Infraselts Dipsocoromorpha

   Ülemselts Dipsocoroidea

225-st sellesse ülemseltsi kuuluvates liikidest paigutatakse umbes kolmveerand kosmopoliitsesse sugukonda Schizopteridae. Need on väikesed rööveluviisilised lutikad, kes elavad samblas, lehekõdus ning sipelgapesades.

Gerromorpha

Osa süstemaatikuid paigutab kõik siia infraseltsi kuuluvad liigid ühte ülemsugukonda - Gerroidea, teised jagavad nad nelja ülemsugukonda.

Ülemselts Mesovelioidea

Ca 30 liiki on paigutatud ühte, laialt levinud sugukonda - Mesoveliidae. Siia kuuluvad pikajalgsed, röövtoidulised lutikad, kes elavad enamasti veekogude kallastel või kaldataimede vahel. Leidub ka vorme, kes on võimelised liikuma veekogude pindkilel. Mõned üksikud liigid elavad ka veekogudest eemal - niiiskes metsakõdus või koobastes.

  Ülemselts Hebroidea

Väikesed, poolveelise eluviisiga lutikad, kes elavad rohke taimestikuga seisuveekogude kallastel ning toituvad väikestest lülijalgsetest. See rühm on kosmopoliitse levikuga ning ligi 150 siia kuuluvat liiki on paigutatud ühte sugukonda - Hebridae.

Ülemselts Gerroidea

  Ca 1000-st liigist suurem enamus (tosin liiki välja arvatud) kuuluvad kahte peaaegu ühesuurustesse sugukondadesse Gerridae e. liuskurlased ja Veliidae ( ingl. keeles - water crickets e. merikilgid).

Liuskurlaste jalad on kaetud tihedate mittemärguvate karvakestega, mis võimaldab neil veekogu pindkilel liikuda. Sugukond on laialt levinud ning koosneb enamikus mageveelistest liikidest, kuid on ka mõningaid merede pinnal elavaid vorme. Kõik nad on röövtoidulised ning nende peamisteks toiduobjektideks on veekogust ülelennul vette kukkunud putukad.

Sugukond Veliidae esindajad on levinud peam. Neotroopikas (Kesk- ja Lõuna Ameerikas) ning Aasias. Nagu liuskurlasedki elavad nad peam. mageveekogude pindkilel, toitudes putukatest.Esinevad ka mõned meres ning niiskes pinnases elavad liigid.

  Ülemselts Hydrometrodea

120-st siia kuuluvast liigist 115 on paigutatud sugukonda Hydrometridae e. vesivaksurlased. Kui kosmopoliitse levikuga perekond Hydrometra välja arvata elavad selle sugukonna esindajad troopikas. Nad on pika ja peene väljavenitatud pulgakujlise kehaga lutikad. Elutsevad veepinnal ning vees ulpivatel esemetel, kus peavad jahti väikestele putukatele ning vähkidele. On leitud ka vihmametsade pinnases elavaid liike.

5. Infraselts Leptopodomorpha

  Ülemselts Leptopodoidea

Enamus sellesse väiksesse rühma kuuluvast 30-st liigist paigutatakse sugukonda Leptopodidae. Nad elavad peam. Ida-poolkera troopikas kaljudel ja kivihunnikutel, mis asuvad vooluveekogude kallastel. Toituvad teistest lülijalgsetest.

   Ülemselts Saldoidea

Peaaegu kõik selle ülemseltsi 260-st liigist kuuluvad kosmopoliitsesse sugukonda Saldidae e. rannalutiklased. Siia kuuluvad veekogude kallastel, soodes või muudes niisketes kohtades elavad lutikad.

6. Infraselts Nepomorpha

   Ülemselts Nepoidea

Siia kuuluvad kaks mitte eriti liigirikast, kuid tuntud vee-elulist sugukonda Nepidae e harklutiklased ja Belostomatidae e hiidlutiklased.

Harklutiklasi on ligikaudu 200 liiki, enamus neist elab troopikas või subtroopikas, kuid perekonnad Nepa e vesihark ja Rana e nõelhark on kosmopoliitse levikuga. Neile on iseloomulik tagakeha tipust väljaulatuv pikk jätke e nn õhutoru, mis võimaldab õhku kätte saada selleks tervenisti pinnale tõusmata. Esijäsemed on muundunud haardejalgadeks, millega haaratakse valdavalt lülijalgsete hulka kuuluv saak. Tagajäsemed on käigujalgade tüüpi ning neid kasutatakse liikumisel mööda veekogu põhja või mõnda muud substraati. Üks tavalisemaid harklutikaid on ka meie siseveekogudes laialt levinud vesihark (Nepa cinerea) - umbes 2 cm pikkune, pruunika värvuse, lameda keha ning suhteliselt pika õhutoruga lutikas. Viimase tunnuse pärast kutsutakse teda mitmetes keeltes veeskorpioniks (näit inglise keeles water scorpion). Lame kehakuju ja pruunikas värvus muudavad vesihargi saagile ja ka vaenlastele mudase veekogu põhjal raskesti märgatavaks, seetõttu ei jälita ta saaklooma enamasti aktiivselt vaid ootab "sobiva suutäie" möödumist veekogu põhjas liikumatult varitsedes.

Perekonna Ranatralaialtlevinud esindajaks on nõelhark (Ranatra linearis). Ta on kitsa, umbes 3,5 cm pikkuse kollakashalli keha ning peaaegu sama pika õhutoruga lutikas, keda võib leida ka Eestimaa veekogudest. Nõelhargi eluviis sarnaneb vesihargi omaga.

Hiidlutiklased on harklutiklastele välimuselt sarnased, peamisteks erinevusteks on ujujalgadeks muundunud tagajäsemed ning tunduvalt lühemad õhutorud. Sellesse sugukonda kuuluvad ka kõige suuremad lutikad - mõnede Lõuna-Ameerikas elavate hiidlutikate pikkus ulatub üle 11 cm. Toiduks tarvitavad nii selgrootut kui selgroogset (kalamaimud, konnakullesed jmt) saaki, mida erinevalt enamikest harklutikatest jälitavad aktiivselt. Sugukond on levinud peam troopikas.

  Ülemselts Ochteroidea

Siia kuuluvad kaks sugukonda, lamendunud keha ja kühmulise välispinnaga lutikaid - Ochteridae (30 l) ja Gelastocoridae (150 l). Mõlemad sugukonnad on üpris laialt levinud.

Elavad järvede ja tiikide kallastel, soodes ning muudes niisketes elupaikades, kus peavad jahti teistele lülijalgsetele.

   Ülemselts Naucoroidea

Kõik 170 siia kuuluvat liiki on ühendatud sugukonda Naucoridae e ujurlutiklased. Rühm on levinud peam troopikas. Elutsevad veekogudes kaldataimede vahel, kus jahivad enamasti teisi lülijalgseid. Esijalad on muundunud haardejalgadeks.

   Ülemselts Notonectoidea

Enamus siia kuuluvast 360-st liigist paigutatakse sugukonda Notonectidae e selgsõudurlased. Nad on röövtoidulised siseveekogudes elavad lutikad. Tagajalad on muundunud ujujalgadeks ning pikkade ujukarvadega varustatud, iseloomulik on ka keha asend ujumisel - selg on vees ning kõht veest väljas. Perekonnad Anisops ja Notonecta on kosmopoliitse levikuga.

Meiegi siseveekogudes sageli kohatav viimati mainitud perekonda kuuluv liik on Notonecta glauca e selgsõudur. Ta on ca 1,5 cm pikkune, rohekasvalge, iseloomuliku alaküljelt lameda ning ülaküljelt kumera kehaga putukas. Saaki (nii selgrootud kui väiksemad selgroogsed) jälitab ujudes.

   Ülemselts Corixoidea

Ligi 600 veekogudes elavat liiki on paigutatud ühte kosmopoliitsesse sugukonda Notonectidae e sõudurlased. Toituvad detriidist, mikroskoopilistest vetikatest jms, mida "kühveldavad" kokku lühenenud esijalgade tipus asuva ühelülilise lusikakujulise käpaga. Mõned vormid toituvad siiski ka zoobentosest, sel juhul kasutatakse esikäppi põhjamuda laialiajamiseks ja nii saagi leidmiseks. Isastel on esikäpad varustatud eriliste ogadega, mida vastu nokka hõõrudes tekitatakse emaseid ligimeelitavaid helisid. Keskmised jalad on sõudurlastel esijalgadest pikemad ja peenemad, ühelüliline käpp on varustatud paari teravatipuliste küünistega. Neid kasutatakse substraadist, näit kaldataimedest kinnihoidmiseks. Tagajalad on lamendunud, karvadega kaetud ning neid kasutatakse ujumiseks.

7. Infraselts Cimicomorpha

  Ülemselts Thaumastocoroidea

Selle ülemseltsi kõik 15 liiki ühendatakse sugukonda Thaumastocoridae. Enamus nendest on taimtoidulised ning elavad Austraalias, mõned liigid ka Indias ning Lõuna-ja Kesk Ameerikas.

   Ülemselts Tingoidea

Valdav enamus 1800-st liigist kuulub sugukonda Tingidae e võrklutiklased. Selle kosmopoliitse rühma esindajad on kergesti äratuntavad keha välispinda katva soontest moodustunud erilise võrgukujulise mustri järgi. Mustriga on kaetud pea, rindmik, tagakeha selgmine osa ning tiivad. Võrklutikad on taimtoidulised, toidutaimede hulk on väga lai. Osad liigid tekitavad taimepahku. Mõned liigid on ka kultuurtaimede kahjurid, kahjustades näit viljapuid. On ka võrklutikaliike, kellel esineb lõimetishoole.

   Ülemselts Miroidea

Ligikaudu 10 000-st liigist paigutatakse kõik peale 25 laialt levinud sugukonda Miridae. Enamik liike on taimtoidulised ning siia sugukonda kuuluvad ka mitmed olulised kultuurtaimede kahjurid, nagu näiteks Lygus lineolaris, kes toitub puuvillal, ristikul ning mitmetel puu- ja juurviljadel, Poecilocapsus lineatus (ingl. keeles four-lined plant bug e nelitriip taimelutikas) kahjustab aga karusmarja, sõstraid, kibuvitsa ning mitmeid kultuurlilli. Mõned selle sugukonna esindajad toituvad ka seentel ning esineb omnivoore, kes tarvitavad toiduks nii taimemahla kui ka teiste putukate vedelaid kudesid.

Ülemselts Cimicoidea

Peaegu 1000 siia kuuluvat liiki on jagatud eri sugukondadesse peamiselt munaraku viljastamise, loote arengu ning munaraku eelneva arengu põhjal munasarjades. Suurem osa liike jaguneb kolme sugukonna: Cimicidae, Nabidae ja Anthocoridae vahel.

Sugukond Nabidae (300 l) on laialt levinud. Siia kuluvad röövtoidulised lutikad, kes toituvad teistest putukatest.

Sugukond Anthocoridae (ingl. keeles flower bugs e õielutikad) sisaldab endas umbes 300 laia levikuareaaliga liiki. Suurem osa neist toitub lülijalgsetest või nende munadest, mõned liigid kasutavad toiduks ka õietolmu ning üksikud liigid imetajate kaasa arvatud inimese verd.

Sugukond Cimicidae koosneb 75-st liigist, kes on laialt levinud, redutseerunud tiibadega, lindude ning imetajate ektoparasiidid. Sellesse sugukonda kuuluvad ka kosmopoliitne inimkaasleja Cimex lectularius e voodilutikas ning C. hemipterus, kes parasiteerib samuti inimesel, kuid tema levila piirdub Lõuna-Aasia ning Aafrikaga. Voodilutikas on 4,5 - 6 mm pikkune, pruunika värvusega tihedalt karvadega kaetud lamendunud kehaga putukas. Haistmiselundid on tal väga hästi arenenud, peamiselt nende abil leiabki peremehe. Elutseb enamasti inimelamuis, olles päevasel ajal tapeedi all, mööbli vahel või muudes unarustes peidus käivad nad öösel magavate inimeste verd imemas. Emane muneb munad päevastesse peidupaikadesse,saades elu jooksul maha keskmiselt 200 munaga. Vastsed kooruvad toatemperatuuril kolme nädala pärast ning enne suguküpseks saamist kestuvad viis korda. Enne igat kestumist peavad nad saama verest toituda. Voodilutikas on väga vastupidav temeratuuri ja niiskuse kõikumistele ning võib elada pikka aega toitumata. Arvatakse, et see liik pärineb algselt Vahemeremaadest , kust ta nii iseseisvalt, kuid suuresti siiski inimese abiga praktiliselt üle maailma levis.

Ülemselts Reduvioidea

Valdav enamus siia kuuluvast rohkem kui 5000 kirjeldatud liigist paigutatakse sugukonda Reduviidae e röövlutiklased. Kõik nad on röövtoidulised, pidades enamasti jahti teistele lülijalgsetele, kuid leidub ka soojavereliste, sealhulgas inimese ektoparasiite. Enamus liike eritab ohvri kehasse sülge, mis takistab vere hüübimist ning on kudesid lagundava toimega, valmistades sellega ohvrile suuri piinu. Nagu juba eespool mainitud kuuluvad siia sugukonda parasiitsed liigid Triatoma ja Rhodnius prolixus, kes on alglooma Trypanozoma cruzi ülekandjateks, mis põhjustab inimesel praktiliselt ravimatut unetõve vormi - nn Chaga tõbe. Paljudel röövlutikatel on eesjalad eluviisist tingituna muundunud röövjalgadeks. Sugukond on kosmopoliitse levikuga, kuid eriti rikkalikult esindatud troopikas. Rühmasiseselt esineb mimikrit, kus jäljendatakse väliselt taimtoidulisi lutikaid, leidub ka kaitsevärvust omavaid vorme.

8. Infraselts Pentatomomorpha

   Ülemselts Aradoidea

Rohkem kui 1 000-st liigist kirjeldatud liigist on kõik peale kümne ühendatud laialt levinud sugukonda Aradidae. Elavad puude koore all, lehekõdus, mädanevas puidus; toiduobjektiks on seened.

   Ülemselts Idiostoloidea

Siia kuuluvad ainult mõned liigid, kes kõik paigutatakse seltsi Idiostelidae. Neid on leitud ainult Lõuna-Ameerikast Northofaguse metsadest ja Austraaliast. Toitumise ja ökoloogia kohta andmed puuduvad.

Ülemselts Piesmatoidea

See laialt levinud rühm sisaldab 20 taimtoidulist liiki, kes kõik kuuluvad sugukonda Piesmatidae. Meenutavad väliselt mõneti võrklutikaid. Mitmed anatoomilised uurimused näitavad, et nad on lähedases suguluses rühma Lygaoidea liikidega.

   Ülemselts Lygaoidea

Umbes 80% siia kuuluvast rohkem kui 3600 liigist ühendatakse laialt levinud sugukonda Lygaeidae. Nad elutsevad tavaliselt maapinnal- taimede vahel või kivide all ning toituvad taimede seemnetest. On ka mõningaid röövtoidulisi vorme. Mitmed liigid on kultuurtaimede kahjurid, kõige enam tuntud neist on vast Blissus leucopterus, kes mitmetes piirkondades kahjustab teravilja.

Suhteliselt väike, kuid põllumajanduslikult oluline on sugukond Pyrrhocoridae, kelle esindajad on laialt levinud reeglina mustalt või punaselt värvunud kultuurtaimede kahjurid (näit perekonda Dysdercus kuuluvaid liike peetakse peamisteks puuvilla kahjuriteks).

Ülemselts Coreoidea

Süstemaatikute seas on lahkarnamused selle rühma osadeks jaotamise osas: ühed paigutavad kõik liigid ühte sugukonda Coreidae, teised aga jagavad liigid viie sugukonna vahel. Rohkem kui 2000 liiki on üldiselt tumedalt värvunud, enam levinud Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Kõik nad on taimtoidulised, osad võivad kahjustada ka kultuurtaimi. Suur osa eritab vinanäärmete kaudu iseloomuliku terava, ebameeldiva lõhna ning maitsega vedelikku.

Sugukond Alydidae (250 liiki) on laialt levinud. Nad toituvad taimede vegetatiivsetest osadest ning seemnetest. Siia sugukonda kuuluvad ka mitmed riisi ning kaunviljade kahjurid.

Ülemselts Pentatomoidea

Rühm on jagatud 15-ks sugukonnaks, milledest kaugelt suurim on 5 000 liigiga Pentatomidae e kilplutiklased. Selle sugukonna esindajad on enamasti eredalt värvunud või siis on keha kaetud eredavärviliste laikudega - sellega demonstreeritakse potentsiaalsetele vaenlastele, et ollakse mittesöödavad. Ebameeldiva lõhna ning maitse annab neile vinanäärme vedelik. Enamus kilplutiklasi on taimtoidulised, kuid leidub ka röövtoidulisi vorme, kelle peamisteks toiduobjektideks on teiste putukate vastsed. Taimtoiduliste kilplutikate seas esineb ka mitmeid põllukahjureid, näit laialt levinud kapsalutikas (Eurydema oleraceum).

Cydnidae (400 liiki). Laialt levinud sugukond, esindajad on sarnased kilplutikatele, kuid tumedalt värvunud ning elavad kivide all, lehekõdus või sipelgapesades.

Scutellerinae e rüülutiklased on varustatud iseloomulikult suure kilbikesega, mis algab eesselja tagant ning katab praktiliselt kogu tagakeha ning suure osa eestiibadest. Enamus 400-st liigist on levinud troopikas ja subtroopikas. Toituvad taimemahladest, mõned lähis-Idas elavad liigid on ka kõrsviljade kahjurid.