| Klass: Putukad (Insecta) |
| Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) |
 Selts: Lehviktiivalised (Strepsiptera) |
|
Välisehitus
Lehviktiivalistel esineb tugev suguline dimorfism. Isased on võrreldes teiste putukatega tugevasti lihtsustunud ehitusega. Suised on mandunud, arvatavasti ei toitu valmikud üldse. Silmad on suured, kerajad, paiknevad pea külgedel. Silmad koosnevad küllalt vähestest (20 - 70) tihedalt paiknevatest osasilmadest. Tundlad koosnevad 4 - 7 lülist. Kolmandal, aga sageli ka kõigil järgnevatel lülidel on pikad jätked, mis muudavad tundlad haraliseks ja tagavad suure üldpinna. Tundlad on üleni kaetud haistepungadega. Suured tundlad ja silmad on vajalikud emase leidmiseks, viimane eritab mingit feromoonitaolist ainet, mis isaseid ligi meelitab. Eestiivad on taandarenenud väikesteks tikjateks sumistilaadseteks jätketeks, tagatiivad on aga suured ja lehvikjad, siit tuleb ka seltsi eestikeelne nimetus. Käpad on ilma küünisteta. Tagakeha on lihtne, eriliste jätketeta. Isase ainus funktsioon ongi emase viljastamine, neid on nimetatud meeleelundite poolt juhitavateks lendavateks suguelunditeks.
Emased on isastest veelgi rohkem mandunud. Neil pole kunagi tiibu, sageli on puudu ka jalad või isegi pea. Emane on sisuliselt nagu mune täis kott, mis paikneb maapinnal või teise putuka tagakehas ja ootab, millal isane ta viljastab. Emase siseelunditest on säilinud vaid tugevasti redutseerunud trahheesüsteem ühe paari stigmadega, algeline närvisüsteem ja süda. Kadunud on nii seede- kui suguelundid. Munad paiknevad lihtsalt vabalt üle tagakeha laiali.
|