| Klass: Putukad (Insecta) |
 Üldinfo: Eluprotsessid |
Putuka siseehitus
|
Ringesüsteem
Putukate ringesüsteem on avatud, st puuduvad spetsiaalsed juhteteed "vere" (hemolümfi) liikumiseks. Ka süda pole suletud, vaid on, kõige lihtsamalt öeldes öeldes otstest lahtine lihaseline kott, milles paiknevad mõõdukalt eristunud kambrid. Hemolümf siseneb südamekambritesse spetsiaalsete avade (ostiad, neid on 12 paari) kaudu ja pumbatakse südamelihaste abil enamasti pea suunas. Süda lööb, olenevalt putukast ja ka temperatuurist, 7 -160 korda minutis. Mõnedel juhtudel (eriti nukustaadiumis) võib esineda ka "tagurpidist" südame tööd, st süda surub hemolümfi pea poolt tagakeha poole.
Südame töös esinevad klassikalised faasid, mis on tuntud ka imetajate juures — diastol (laienemine) ja süstol (kokutõmme). Mõnikord võib aga ka esineda kolmas faas, diastaas, mis seisneb südame järsus laienemises hemolümfi sissevoolu tõttu.
Lisaks südamele võivad esineda ka nn lisasüdamed, mis paiknevad reeglina jäsemete alusel (aga ka pea, tundlate, tiibade läheduses) ja lihtsustavad hemolümfi liikumist nendesse struktuuridesse.
Klassikalisel juhul liigub hemolumf kõigepealt pähe ja sealt mujale kehasse, osaliselt kontrollitakse hemolümfi liikumist mitmesuguste urgete (siinused) ja muude sisestruktuuridega.
Hemolümf, nagu ka selgroogsete veri, sisaldab laias laastus kahte komponenti: rakuline (hemotsüüdid) ja vedel (plasma). Mõned hemolümfi funktsioonid, näiteks toitainete transport ja kaitsefunktsioon, on samad mis selgroogsetel, kuid on ka palju sellist, mis erineb. Esiteks, kuna putukate hingamine toimub trahheede vahendusel, pole hemolümfil hapniku transpordi funktsiooni ja praktiliselt mitte ühelgi putukal pole hemolümfis hingamispigmente. Väheste erandite hulka kuuluvad surusääskede vastsed, kelle veres leidub hemoglobiini (sama hingamispigment, mis inimeselgi). Siin on ilmselt tegemist kohastumisega eluks väga madala hapnikusisaldusega paikades (tiikide põhjad). Teiseks, hemolümfi koostis pole nii püsiv, isegi ühe päeva piires.
|