Klass: Putukad (Insecta)
Üldinfo: Eluprotsessid


Putuka siseehitus
Meeleelundid

Putukatel on üheksat tüüpi meeleelundeid.

Analüsaator Retseptor Asukoht Ärritaja
Nägemisanalüsaator Liit- ja lihtsilmad Pea Valgus
Haistmisanalüsaator Haistmissensillid Tundlad Keemilised ühendid
Maitsmisanalüsaator Maitsepungad Suuosad, tundlad, käpad, muneti Keemilised ühendid
Kuulmisanalüsaator Tümpanaalelundid Eesjalgade põlved, kehasegmendid Vibratsioon
Puuteanalüsator Tundlad, vabad närvilõpmed Kogu keha Mehaaniline kontakt
Liikumisanalüsaator Spetsiaalsed sensillid, venitusretseptorid, kordotonaalne organ Kogu keha Lihaste lühenemine ja pikenemine, looma liikumine
Gravitatsioonianalüsaator Spetsiaalsed sensillid Kehapind Raskusjõud
Vistseraalsed analüsaatorid Erilised närvilõpmed Siseelundid Siseelundite talitluse muutused
Temperatuurianalüsaator Pole teada Kogu keha Temperatuurimuutused

Nägemine

Putukatel on kahte tüüpi silmi: lihtsilmad ja liitsilmad.

Lihtsilmad sarnanevad oma ehituselt suurel määral inimese silmale, kuid nende nägemisvõime on äärmiselt halb. Selget pilti nendes silmades praktiliselt ei moodustu ja neid kasutataksegi peamiselt valguse ja varju eristamiseks.

Liitsilmades seevastu aga moodustub korralik ja küllaltki selge pilt, samuti on nägemiskaugus üsna suur (eriti hästi on silmad arenenud headel lendajatel, nt kiilidel ja kärbestel). Liitsilm koosneb paljudest osasilmadest (kiilidel võib osasilmi olla kuni 10 000), mille alusel on üks valgustundlik rakk. Pilt moodustub nii, et iga osasilm saab ühe osa tervikust, närvisüsteemi ülesandeks jääb mosaiigikildudest terviku moodustamine. Liitsilmades moodustunud pilt on päripidine, erinevalt inimese silmast, kus pilt on pööratud pea alaspidi.

Paljud putukad näevad ka selliseid spektriosi, mida inimsilm ei erista (nt ultraviolettkiirgus) ja kasutavad seda orienteerumiseks.

Kuulmine

Hea kuulmine on arenenud neil liikidel, kellel on tümpanaalelundid (liblikalised, sihktiivalised ja sarnastiivalised). See lähenemine on tegelikult lihtsustatud, kuna kuulmine pole midagi muud, kui teatava sagedusega keskkonnavõnkumiste tajumine, selles mõttes kuuleb ilmselt enamus putukaid. Inimesele kuuldavaid helisid tajuvad siiski ainult kolm espool nimetatud rühma.

Ehituselt on tümpanaalelund kehapinnal paiknev membraan, mille alusele kinnitub närvkiud. Membraan kannab õhuvõnkumised edasi närvikiule ja see omakorda saadab signaali kesknärvisüsteemile, mis analüüsib ja tõlgendab saadud signaali.

Osad liblikad (öölased) kuulevad ka ultraheli (ule 20 000 Hz) ja on võimelised avastama nahkhiiri, kes nendest toituvad. Kuuldes nahkhiire saagiotsimisheli, panevad need liblikad tiivad kokku ja langevad kivina maha pääsedes niimoodi ärasöömisest.

Maitsmine ja haistmine

Maitsmiselundid asuvad peamiselt suuosadel ja käppadel, aga ka munetil (parasiitsetel putukatel). Ehituselt on need samuti karvad, mille ehitusplaan meenutab suuresti kompimiskarvade oma (selles nähakse evolutsioonilist seost, kompekarvadest on arenenud maitsmiselundid).

Putukad eristavad samu põhimaitseid, mis inimesedki, siia lisandub veel mõnedel liikidel puhta vee maitse. Iga põhimaitse jaoks on oma spetsiifilised sensorid. Magusa maitse sensor reageerib kõige tugevamalt suhkrutele, hapu maitse sensor vesinikioonile (vabaneb hapetest vesilahuses), soolase sensor tejub kõige paremini naatriumi ja kaaliumiioonide olemasolu; kibeda maitse suhtes peetakse putukaid tundetumaks inimestest. Puhta vee sensorid regeerivad eriti tugevasti absoluutselt puhtale veele (destileeritud vesi), põhjustades toitumisreaktsiooni. Milleks seda vaja on, pole senini õnnestunud selgitada.

Haistmisretseptorid paiknevad peamiselt tundlatel. Ehituselt on need küllaltki sarnased maitsmisretseptoritele ja tegelikult ei tehtagi nii rangelt vahet maitsmise ja haistmise vahel. Enamuses kaasaegsetes õpikutes ühendatakse maitsmine ja haistmine kemoretseptsiooni alla ja käsitletakse neid koos.

Haistmissensoreid jagatakse laias laastus kaheks: üldised ja spetsialiseerunud. Esimesed sisaldavad tavaliselt mitut närvi, mis võimaldab kemikaale ("lõhnu") eristada. Mõned sensorid on aga äärmiselt spetsialiseerunud ja eristavad ainult ühte tüüpi aineid, olles nende suhtes äärmiselt tundlikud. Näiteks on isased siidiliblikad äärmiselt tundlikud feromoon bombükoolile [CH3(CH2)2CHCHCHCH(CH2)8CH2OH].

Mehaaniline meel ja gravitatsioon

Spetsiaalsete kompimiselundite olemasolu on hädavajalik, kuna kutiikul on kõva ja jäik ega võimalda vastavatel signaalidel närvisüsteemini jõuda. Praktiliselt kõik putukate keha katvad suuremad karvad ja ogad talitlevad kompimiselunditena. Eriti palju on selliseid elundeid peapiirkonnas ja jalgadel. Ehituselt on kompimiselund seest tühi karv, milles paikneb närv. Karva painutamine tekitab signaali, mis suunatakse närvisüsteemi analüüsiks.

Kahetiivalistel kui headel lendajatel on tagatiivad muutunud erilisteks tasaklluluelunditeks — sumistiteks, mis aitavad neil lennu ajal tasakaalu hoida. Sumistid võnguvad ainult vertikaalses tasapinnas ja samas rütmis tiibadega, kuid vastandfaasis (kui tiivad on üleval, on sumistid all ja vastupidi). Igasugune lennusuuna muutus põhjustab muutusi närviimpulssides, mis lähtuvad sumistite alusel olevatest mehaanoretseptoritest. Selle põhjal saab putukas vajadusel muuta tiibade kaldenurka ja sellega oma asendit maapinna suhtes.