| Klass: Putukad (Insecta) |
 Üldinfo: Ökoloogia |
|
Sigimise ökoloogia
Parasitoidid vajavad sigimiseks peremeeslooma, paljudel liikidel on selleks putukad, harvem ka ämblikud ja teised lülijalgsed. Reeglina ei sobi mitte iga ettejuhtuv putukas või tema vastne parasitoidile arenemiseks. Enamus parasitoide kasutavad peremehena vaid üsna väheseid liike. Seega peab parasitoid munemiseks kõigepealt õige peremehe leidma. Peremehe leidmiseks on parasitoididel mitmeid kohastumisi. Sageli on parasitoidi esmaseks ülesandeks biotoobi leidmine, kus peremehi võib üldse esineda. Tavaliselt orienteeruvad parasitoidid selles faasis mitte peremehe, vaid mitmete taimedelt pärinevate keemiliste ühendite järgi. Kui parasitoid on leidnud sobiva biotoobi, siis järgmises etapis püüab ta leida taimi, millel peremees võiks toituda. Seega toimub ka nüüd otsimine veel kaudselt. Olles leidnud peremehe toidutaime, asub parasitoid peremehe enda otsimisele. Leidnud otsitava, ei toimu parasiteerimine sageli kaugeltki mitte kohe. Tavaliselt parasitoid kõigepealt uurib peremehe sobivust - peremees võib olla mittesobivast liigist, ta võib olla liiga suur või liiga väike. Kui peremees on suur ja elujõuline, võib tema parasiteerimine käia parasitoidile üle jõu, liiga väike aga ei pruugi olla piisav järglaste arenguks. Kui parasitoid on otsustanud siiski munad paigutada olemasolevasse peremeesisendisse, siis tuleb teha veel rida teisi otsustusi. Need on erinevad üksik- ja karjaparasitoidide puhul.
ÜKSIKPARASITOIDID
Kuna kiletiivalistel parasitoididel arenevad isased viljastamata munarakkudest ja emased viljastatud munarakkudest, siis on emasel parasitoidil võimalik otsustada, millisesse peremehesse paigutada isaseid, millisesse emaseid järglasi.
Juba ammu märgati, et kui peremehe kehasuurus on varieeruv, siis üksikparasitoidide puhul isased parasitoidid väljuvad väikestest peremeesisenditest, emased aga suurtest peremeestest, see tähendab, suurtesse peremeestesse on munetud viljastatud, väikestesse viljastamata mune. Miks on see nii?
Parasitoidide eluiga ja viljakus on seotud nende kehasuurusega. Samal ajal sõltub parasitoidide kehasuurus omakorda sellest, kui suur oli peremees, kelles ta arenes. Mida suurem peremees, seda suurem ka temas arenenud parasitoid.
Arvatakse, et kuna isased ei sigi, siis emased võidavad suures peremehes arenemisest rohkem kui isased. Emase eluaja paljunemisedukus (eriti viljakus) on otsesemalt seotud tema kehasuurusega, kui isase edukus (peamiselt paaritumisvõimekus). Sellistel tingimustel on looduslik valik suunatud emastele, kes paigutavad viljastatud munarakke suurematesse ja viljastamata munarakke väiksematesse peremeesisenditesse.
KARJAPARASITOIDID
Karjaparasitoidide puhul on parasitoidi keskne küsimus peremehe leidmisel, kui palju mune sinna paigutada. Kui paigutada liiga palju, siis hakkavad järeltulijad konkureerima toidu pärast ja osa neist võib lihtsalt hukkuda, osa aga väikseks jääda (sellest aga sõltub viljakus ja eluiga). Kui aga paigutada liiga vähe mune ja uue peremehe otsimiseks läheb kaua aega, siis võib järeltulijate arv hoopis väikseks osutuda. Oluline on munade paigutamisel ka see, kui palju mune emasel parasitoidil veel alles jäänud on.
Põhilisteks kriteeriumideks munade paigutamisel on seetõttu:
1) peremeeste tihedus; kui peremehi on vähe, kalduvad parasitoidid munema ühte peremehesse rohkem mune kui peremehe kõrge arvukuse korral.
2) munavaru; kui munavaru on väike, siis parasitoidid kalduvad munema ühte peremehesse vähem mune, kui suure munavaru korral.
3) allesjäänud eluaeg; sigimisperioodi alguses kalduvad parasitoidid ühte peremehesse paigutama vähem mune, kui perioodi lõpul - parem paigutada rohkem mune ühte peremehesse, kui et surra jättes osa munemata.
|