Klass: Putukad (Insecta)
Üldinfo: Välisehitus
Putukate välisehitus. Rindmik

Peale järgneb rindmik. Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis tavaliselt on üksteisega liikumatult ühendatud. Rindmiku esimesele lülile e. eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile e. keskrindmikule keskjalad ja kolmandale lülile e. tagarindmikule tagajalad. Tiivulistel putukatel kinnitub rindmikule valmikueas tavaliselt ka kaks paari tiibu, need on aga vahel taandarenenud (näiteks töösipelgatel). Tiivad kinnituvad teisele ja kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu.

Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid. Vastavalt sellele on ka tagarindmik väike võrreldes keskrindmikuga. Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik.

Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks.

Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. Vahel on esmaselt tiivulistel putukatel tiivad ka täiesti taandarenenud, aga see on teisene nähtus. See tähendab, et nende eellastel on tiivad evolutsiooni käigus tekkinud, aga hiljem kadunud. Tiibade kadumine evolutsiooni käigus võib ette tulla seoses üleminekuga elamisele varjatud elupaikades (näit. mullas, puukoore all). Ka sotsiaalsetel putukatel, eriti sipelgatel, esineb tiibade taandarengut, ja ka siin on evolutsiooni käigus osutunud otstarbekamaks tiibadest loobuda. Sageli on tiibade kadumine seotud ka üleminekuga parasiitsele eluviisile (näiteks täid ja kirbud).

Tiivutud putukad e. apterügoodid on valdavalt ürgsed vormid ja neil pole evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Siia rühma kuuluvad mõned väheste liikide arvuga ürgsed putukaseltsid nagu näiteks tõukjalalised ja hooghännalised.

Individuaalse arengu käigus areneb putukate tiib rindmiku külgedelt väljakasvava kotikujulise kitsa sopistisena. Selle alumine ja pealmine külg ühinevad ja nende vahele jäävad kanalid, mis on ühendatud kehaõõnega. Valmikueas moodustub neist kanalitest putukate tiivasoonestik. Tiivasoonestiku ülesandeks on tiivale toe andmine, soonte vahele jäävad membraansed alad, mida nimetatakse tiivasulgudeks.

Putukate tiibu on palju erinevaid tüüpe. Läbipaistvaid tiibu nimetatakse membraanseteks. Selliste tiibade peamine funktsioon on lendamine. Membraansed tiivad on kiletiivalistel, kahetiivalistel ja mõnedel teistel putukarühmadel. Sageli on tiivad paksenenud ja sellisel puhul on nende ülesandeks lisaks lendamisele ka putuka kaitsmine, vahel on sellised tiivad omandanud ainult kaitseülesande. Näiteks paljudel jooksiklastel on kattetiivad osaliselt kokku kasvanud, misläbi nad on kaotanud lennuvõime sootuks. Tavaliselt on tugevnenud eelkõige esimesed e. kattetiivad. Mardikalistel on need enamasti kitiinjad, näiteks sihktiivalistel aga nahkjad. Tiivad on sageli kaetud mitmesuguste karvakeste (näit. kiletiivalised) või tiivasoomustega (liblikalised). Putukate tiibadel võib esineda veel teisi lisafunktsioone, näiteks vaenlase hoiatamine (tiibade hoiatusvärvused), vaenlaste eest peitumine (varjevärvused) jne., millest võib pikemalt lugeda mimikri peatükist.

Putukate tiivad võivad töötada hämmastavalt kiiresti. Poola teadlane Sotavalta on mõõtnud ühe kahetiivaliste perekonda Forcipomyia kuuluva liigi tiibade löögisageduseks 1046 lööki sekundis ja ühel surusääsklaste perekonda Chironomous kuuluval liigil kuni 700 lööki sekundis. Samal ajal suurte liblikate puhul on tiivalöökide sagedus üsna madal.

Putukate lennukiirused võivad samuti olla üsna märkimisväärsed. Samas on selge, et varem mitmel pool kirjanduses mainitud 1000 km/h lendavaid putukaid pole olemas. On näidatud, et sellise kiirusega lendaval putukal puruneks pea. Ilmselt on praegu kõige tõepärasem maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. On ka teada, et üksikud surulased võivad lennata üle 50 km/h.