Klass: Putukad (Insecta)
Üldinfo: Välisehitus


Vaablase pea. Näha on haikamissuised
























Meemesilase (Apis mellifera) pea. Näha on libamissuised






Liblika pea. Näha on silmad ja imilont

Putukate välisehitus. Pea

Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast.

Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi.

TUNDLAD
Pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest.

Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe. Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust.

Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus keemiliste signaalide suhtes. Õhust vastuvõetavad keemilised signaalid võib jagada kolmeks. Kõige sagedamini saadakse õhust signaale toidu või vee olemasolu kohta. Sageli toimub läbi õhu partneri leidmine (näiteks suguferomoonid paljudel putukatel), aga nii saadakse informatsiooni ka vaenlase olemasolust.

Lisaks ülalmainitud tundlatüüpidele võivad erinevatel putukatel esineda ka nuijad (enamus päevaliblikaid), saagjad (paljud naksurlased), põlvjad (kärsaklased) tundlad. Lisaks neile on mitmeid harvaesinevaid tundlavorme.

SUISED
Pea alaosas asub putukatel suu. Suu ümber asuvad suised - ülalõuad (lad. k. mandibulae), alalõuad (lad. k. maxillae) ja alahuul (lad. k. labium), mille abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised:

Haukamissuised
Libamissuised
Pistmissuised
Imemissuised

Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest (kõige sagedamini lehtedest, aga ka juurtest, õitest, seemnetest jne.); sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, parasiitsetel kiletiivalistel, sihktiivalistel jt.

Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Teravad servad võimaldavad putukal taime küljest tükke lahti hammustada ja mälumispinnad aitavad seejärel neid tükke peenestada. Rööveluviisiga putukatel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning saagist tükkide rebimiseks.

Haukamissuistega putukate alalõuad koosnevad mitmest lülist, näidates sellega kõige selgemini suuosade evolutsioonilist päritolu (nagu eespool mainitud, on putukate suised arenenud ürgsete eellaste lülistunud jäsemetest). Alalõuad on putukatel abiks toidu kinnihoidmisel ja mälumisel, samuti on siin mitmesuguseid retseptoreid, mis võtavad vastu toiduga seotud keemilisi ja mehhaanilisi signaale.

Libamissuised on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised - keelised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte.

Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist.

Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest.

Kirjandus:
Daly, H. V., Doyen, J. T., Ehrlich,P. R. 1978 Introduction to Insect Biology and Diversity. McGraw Hill Book Company, New York
Loomade elu. 1984 3. köide. Selgrootud III. Tallinn
Remm, H., 1987 Lülijalgsed. TRÜ, Tartu
WWW:
Bird, J. H., 1994 University of Florida Book of Insect Records. Chapter 1. Fastest Flyer
Ramel, G. J. L., 1998 An Introduction to Insect Morphology and Anatomy
Scherer, C. W., 1995 University of Florida Book of Insect Records. Chapter 9. Fastest Wing Beat