Klass: Putukad (Insecta)
Üldinfo: Välisehitus


Ujuri esijalg



Ujuri tagajalg

Putukate välisehitus. Jalad

Putukatel on reeglina kolm paari jalgu - ees-, kesk- ja tagajalad. Jalad kinnituvad rindmikule puusa abil, millele järgneb pöörel (tavaliselt ühelüliline, kiletiivalistel aga sageli kahelüliline). Pöörlale kinnitub reis, sellele omakorda säär ning käpp. Viimane koosneb 1-5 lülist. Käpa viimasel lülil on tavaliselt küünised.

Jalgade peamine ülesanne on üldiselt liikumine kõval pinnal. Kõige paremini on selleks kohastunud käigu- e. jooksujalad (näit. prussakas). Tavaliselt on sel puhul kõik jalapaarid sarnase ehitusega. Sageli on käigujalad aga ühel või teisel viisil moondunud. Paljudel mullas ja maapinnal elavatel putukatel on esimesed jalad muutunud kaevejalgadeks. Tavaliselt on sel puhul esijalad laiad ja tugevad, näitena võib tuua kaerasori. Paljudes putukarühmades (sihktiivalised, kirbulised) on jalad oluliseks täienduseks kesisele või puuduvale (kirbulised) lennuvõimele. Tagajalgade reied ja sääred on tunduvalt pikemad kui teiste jalgade samad osad ja nende kiirel sirutamisel võivad nad hüpata palju kordi üle oma kehapikkuse. Selliseid jalgu nimetatakse hüppejalgadeks. Paljudel röövputukatel on jalgadel võimsad küünised, tihti on jalad varustatud ka ogade või tugevate harjastega. Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees ‘sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased.

Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel.