Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Kirbulised (Siphonaptera)
Bioloogia


Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude külgedelt lamenenud keha võimaldab neil osavalt peremehe karvade või sulgede vahel liikuda. Tavaliselt eelistavad kirbud mingit kindlat linnu- või loomaliiki, kuid kui õiget peremeest pole parasjagu leida, võivad nad imeda ka teiste loomade verd. Näiteks ründavad inimest sageli kassikirp (Ctenocephalides felis) ja koerakirp (C. canis). Praegusel ajal ongi just need kirbud inimestele peamiseks probleemiks, sest inimesekirbu (Pulex irritans) arvukus on viimasel ajal tugevasti langenud, tõenäoliselt seoses keskküttega majade kasutuselevõtuga (seal on kirbuvastsete arenguks liiga kuiv).

Vere imemine on kirpude jaoks tähtis, ilma selleta ei valmi emase kehas munad, sageli on aga just imetud veri see, mis vallandab suguhormoonide tekkimise. Pärast paaritumist muneb emane kirp sõltuvalt liigist 20 - 500 muna. Selleks ei lahku ta peremehe kehalt, vaid poetab munad väikeste kogumikena tema elupaika. Emased võivad muneda mitu korda, kahe munemise vahel aga peavad nad jälle verd imema. 4 - 5 päeva pärast kooruvad usjad, jalutud, kuid siiski väga liikuvad vastsed. Neil on olemas ka nõrgalt arenenud haukamissuised. Vastsed vajavad arenguks niiskust, seetõttu kaevuvad nad enamasti peremehe elukoha pinnasesse. Vastsete toiduks on kõikvõimalikud orgaanilised jäänused, mõnikord on arengu lõpetamiseks hädavajalik valmiku väljaheidete (st. pooleldi seeditud vere) söömine. Täiskasvanud vastne teeb endale võrgendniidist kookoni ja nukkub selles. Nukujärgu kestus on tavaliselt 8 - 14 päeva, kuid võib ulatuda ka mitme kuuni. Ühe kirbupõlvkonna areng võtab aega mõnest nädalast ühe aastani. Koorunud valmikud otsivad endale omal käel peremehe ja ronivad tema kehale.

Omapärane on Ameerikas, Aafrikas ja Madagaskaril elava liivakirbu (Dermatophilus penetrans) eluviis. Viljastatud emane tungib mõne imetaja nahasse ja jääb sinna elama. Tema tagakeha puhetub, lõpuks tekib haavand, mille kaudu kirp mune väliskeskkonda poetab. Liivakirbu tegevus on peremehele äärmiselt piinarikas, ta on sageli inimestele lausa nuhtluseks, sest emast ei või nahas katki pigistada - see kutsub esile raske põletiku.

Kirbud võivad pikka aega nälgida. On tehtud katseid, kus kirpe hoiti ilma igasuguse toiduta ja nad elasid niiviisi peaaegu aasta. Kui kirpe hoiti vaid detriidiga täidetud ruumis, kus neil polnud võimalust verd imeda, pidasid nad vastu poolteist aastat.

Omadus, mille põhjal kirpe kõige rohkem tuntakse - hüppevõime - on eri liikidel erinevalt arenenud. Sellistel kirpudel, kelle peremeheks on aktiivselt ringi liikuvad, kindla pesakohata loomad nagu näiteks koerad ja kassid, on hüppevõime väga hea, sellal kui lindude ja urgudes elavate näriliste parasiidid hüppavad tunduvalt kehvemini, kuna peremeheni jõudmine on siin palju kindlamini tagatud.

Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele, võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle looduslikest reservuaaridest näriliste seas inimestele, aegade jooksul on selle tagajärjel hukkunud kümneid miljoneid inimesi.