Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Kiililised (Odonata)


Puna-loigukiil (Sympetrum sanguineum)

Pruun-tondihobu (Aeshna grandis)
SELTS: KIILILISED (ODONATA). Üldiseloomustus


Kiililiste, nagu ka kõikide teiste putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid tiheda soonestusega tiibu.

Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm. Liitsilmade vahelist ala nimetatakse kiirmikuks. Sellel paiknevad kolm väiksemat täpikujulist lihtsilma. Pea eesosa on jagunenud laubaks ja sellest ristõmblusega eraldatud kaheosaliseks näokilbiks. Suised on haukamistüüpi ning jagunevad vahetult näokilbi all paiknevaks ülahuuleks, sellele külgedelt kinnituvateks paarilisteks üla- ja alalõugadeks ning altpoolt ülahuulele kinnituvaks kolmesagaraliseks alahuuleks. Kiilide võimsad suised on kohastunud saagi püüdmiseks lennult. Pea esiküljele, laubast ülespoole kinnituvad 3-7 lülilised lühikesed harjasjad tundlad. Silmadest tahapoole jäävat ala nim. kuklaks. Sellistel vormidel, kelle liitsilmad kokku puutuvad, nimetatakse kokkupuutekohast ülespoole jäävat ala kuklakolmnurgaks.

Rindmik jaguneb väikeseks, järsult eraldunud eesrindmikuks ning suurteks omavahel liitunud kesk- ja tagarindmikuks.

Jalad on pikad ja peenikesed ning koosnevad puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest, küünistega varustatud käpast.

Mõlemad tiivapaarid on ehituselt sarnased, kuid eristiivalistel kiilidel kujult erinevad. Tiivad on kilejad, tiheda soonestusega. Primitiivse tunnusena puudub tiivaliiges, mistõttu tiibu ei ole või;malik seljal kokku panna. Tiiva kehapoolsest osast ehk nn. tiivakannast saavad alguse viis suuremat pikisoont.Tiiva eesservas paikneb jäme servasoon, see saab alguse tiivakannast ja ulatub tiivatipuni. Servasoonega paralleelselt kulgeb esisoon, see lõpeb jämeda ristsoone - sõlme juures.Ülejäänud kolm suuremat pikisoont - kodar- ehk radiaalsoon, küünarsoon ja tagasoon jooksevad samuti esimestega enam-vähem paralleelselt, saavad alguse tiivakannast ja ulatuvad tiiva tipuni. Tiiva eesmises osas asuvat tumedat ala nimetatakse tiivatäpiks. Sellel arvatakse olevat lennustabilisaatori ülesanne - see takistab tiiba lennul vibreerimast. Küünarsoone ja kodarsoone vahele jäävat soontest vaba ala nimetatakse keskväljaks, seda piirab tipmiselt ristsoon, mida nimetatakse kaarekeseks. Sellest saavad alguse sektoriteks kutsutavad pikisooned. Eristatakse veel küünarsoone ja tagasoone vahel paiknevat soontevaba küünarvälja ja tagasoonest tagapool asuvat tagavälja.

Küünarväljast tipmiselt asub eristiivalistel tiivakolmnurk, taolistiivalistel aga tiivanelinurk.Tiiva kannaosas paiknevat reeglina ülejäänud tiivast eredamalt värvunud ala nim. nahakeseks. Tiiva soonestuse varieeruvus seltsi siseselt omab suurt süstemaatilist tähtsust.

Tagakeha on kiililistel pikk ja suhteliselt kitsas ning koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipus paiknevad nn. sabalisandid. Isastel on neid kaks paari - ülemised ja alumised, emastel esinevad aga ainult ülemised jätked. Neid kasutatakse paaritumisel üksteisest kinni hoidmiseks. Välised suguelundid asetsevad isastel tagakeha teise lüli alumisel poolel konksukujuliste jätkete süsteemina. Emastel avanevad suguteed tagakeha kaheksandal ja üheksandal segmendil, kusjuures kaheksanda lüli kohal on nad kaetud paaritu genitaalplaadiga,üheksanda lüli kohal aga paariliste tiivakesi meenutavate jätketega.


Kasutatud kirjandus
Loomade elu 1984. 3.köide.Selgrootud III. Tallinn
Mordkovits, G. 1989. Fauna i ekologija strekoz. Moskva
Plaviltsikov, N. 1994. Opredelitel nasekomõh. Moskva
Remm,E. 1963. Eesti kiilivastsete määraja.Tartu
Remm,H. 1957. Eesti NSV kiilid. Tartu
Ruppert & Barnes. 1994. Invertebrate Zoology. Saunders College Publishing