| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) |
Meemesilane (Apis mellifera)
|
SELTS: KILETIIVALISED (HYMENOPTERA). Meemesilane (Apis mellifera)
Erinevalt paljudest teistest putukatest on kodumesilane meeandjana inimesele otseselt vajalik. Hoiakud ja tõekspidamised suunduvadki rohkem sellele, kuidas nende tundlike loomakestega ümber käia. Üks nõue halva kontakti vältimiseks oli nimetamise keeld. Harjumuslikult kasutatakse tänini mesilastest kõneldes paralleelnimetust mesilind, linnud, linnupuu, mee kohta aga linnumagus. Mesilast ei tohe ütelda, vaid ike linnud (Mihkli). Ka ei olnud soovitav tarusid loendada. Sõnajõuga võidi mesilasi mõjustada näiteks pereheitmise ajal. Teati juhtumeid, kus pealtnägija poetas märkuse, et mesilased asuvad kõrgele puusse või kellelegi pähe, ning just nii juhtuski. Eriti kardetavad olid "sandi sõnaga" inimesed. Pereheitmise ajal ei sallitud isegi aiatagant vaatamist. Et noor mesipere kaugele ära ei lendaks, pandi aia peale hobusekammits, aiateivaste vahele kinnitati pihlaka-, kadaka- või kuuseoksi, pritsiti lendlejaid vee või õllega, et nad rahuneksid. Püssipaugutamise, vikati, labida või aisakella kõlistamisega püüti summutada mesilaseema häält või imiteerida äikest.
Nõiduse, kahetamise, kurja silma vastu oli õige mitmeid tõrjemaagilisi võtteid, näiteks kerisekivi panemine linnupuu alla, sülemi ajamine läbi rattarummu, havihammaste kinnitamine mesipuu suulaua juurde, suitsutamine (humalatega, nõmmeliivateega, koldadega) jne. Ka püüti mitmel viisil röövmesilasi kombest võõrutada või vastupidi, panna oma mesilasi võõrastest peredest mett hankima.
Mesilase nõelamise puhul oli üldtuntud vahendiks mullaga vajutamine, vähem süljega hõõrumine, (ühe teate järgi) võilillepiimaga määrimine. Lutsi eestlastelt on pärit seletusmuistend nõelamise kohta: Mesilane kõneles Jumalaga. Küsis Jumalalt, et see lubaks mesilasel inimest surnuks salvata. Jumal aga ütles, et mesilane peab ise surema, kui pistab.
MORAALSE PUHTUSE NÕUE
Kogeti, et mesilased ründavad kasimata inimesi. Mesilased ei sallivat neid inimesi, kel olevat juures kange higi ja roojuse lõhn (Äksi). Pereheitmise ajal olgu mesinik valges riides. Nad on puhtad loomad ja ei salli musta, räpakast käitumist (Pärnu-Jaagupi). Öeldi ka: Mehiläne on kõgõ puhtamb elläi Jumalal luudu, selle [sellepärast] om mesi rohoss (Urvaste). Lisatagu siinkohal tõekspidamised eetiliste normide kohta mesilaste pidamisel. Inimese ja kodumesilase kooseksisteerimise tingimuseks on kinnipidamine samuti ka moraalse puhtuse nõuetest. Mesilaste juures ei tohtinud vanduda, neid kiruda, nede pärast tülitseda, jonnida, kohut käia, nende peale valetada, mett, taru või mesilassülemit varastada. Kui mesilasi või mett varastatakse, siis enam mesilasi pidada ei maksa, enam õnne ei olevat (Kolga-Jaani). Mõnel pool keelati ka mesilaste müümist, et mesilastepidamise õnn ära ei kaoks; pigem siis juba vahetada millegi vastu. Kindlasti ei tohtivat mesilasi viia põhjapoole, kuna mesilassülem ei lenda kunagi põhjakaarde. Tänapäevalgi teatakse üldlevinud ütlust, et karvase ihuga inimesel on hea mesilaseõnn. Muiste teati ka seda, et mesilased tunnevad häid ja halbu inimesi. Kes helde ja lahke iseloomuga inimene, sel mesilased edenevad hästi (Rapla).
|