| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) |
|
SELTS: KILETIIVALISED (HYMENOPTERA). Vapsik (Vespa crabro)
Herilase või vapsiku mürgisust seletab rahvapärimus jumala või kuradi tegevusega:
1) Jumal tegi herilased ning teised mürgiastlatega loomad kuradi tõrjumiseks;
2) Kõik mürgised loomad, sealhulgas herilane, on vanakuradi tehtud;
3) Jumal jagas osa mao mürgist teistele loomadele.
Nõglu-uisa (nõelussid) on vanast palju kõvema kihvtiga olnud kui nüüd. Keda nad on juhtunud nõelama, ega sii enam eluga ei ole pääsnud. Jumal näinud, et selleläbi palju kahju on saanud, sellepärast võtnud ta temalt (ussilt) suurema jau kihvti ära ja jaganud tõistele, nagu erelastele, vaablastele, mesilastele ja mõne muu kihtisele putukale (Paistu, 1893).
Mürgisust on hinnatud järgmiselt: Üks ussi nõelamine peab olema niisama valus kui üheksa haablaise (vaapsika), üks haablaise nõelamine niisama kui üheksa õrilaise (erilaise), üks erilaise nõelamine niisama kui üheksa parmu, üks parmu nõelamine niisama kui üheksa sääse, üks sääse nõelamine niisama kui üheksa kihu (Torma, 1907).
Uskumustes on herilane ja vapsik (Vespa crabro) (Lõuna-Eestis vasklane) mõneti seoses tulega, kuna nende kollase triibustusega tagakeha meenutab tuleleeke. Pesa ehitamist hoonetesse peeti tulekahjuendeks: Kui vaapsika pesa maja rästä külles on, siis põleb sii maja ärä (Kolga-Jaani). Üldse tähendas herilasterohkus rohkeid põlemisi. Ilmaennetes tähendas pesa rajamine madalale kuiva suve. Hiiu- ja Saaremaal usuti, et see kuulutab sooja talve ja vähest lund (vt kaart): Kui herilasekongid maa vastus on, siis tulla madal tali, kui aga on kõrgel puu otsas, siis sügav tali (Kaarma, 1947).
|