| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Liblikalised (Lepidoptera) |
|
SELTS: LIBLIKALISED (LEPIDOPTERA). Hernemähkur (Lasplyiesia dorsana)
Hernemähkuri kahjustuste ärahoidmiseks pakub rahvapärimus rikkaliku valiku meetmeid. Ratsionaalseid pole nende seas rohkem, kui külviaja määramine. Nimelt on idapoolses Eestis peetud kõige sobivamaks kaunvilja külvi ajaks volbripäeva (1. mai, vana kalendri arvestuses 14. mai). Järgitud on ka fenoloogilisi orientiire: Kui pääsukesed kevadel ümber maja koguvad (Viljandi); Kui kaskede pungad puhkemisele jõuavad (Tartu-Maarja). Need on suhteliselt varased külviajad, mille puhul varasemad hernekaunad mähkurivalmikust puutumata jäävad. Ülejäänud suunistest ei tundu tulu tõusvat; küll aga saab selgeks, kuivõrd oluline on olnud putukatega arvestamine inimese igapäevastes töödes-tegemistes. Selleks piisab mõnedest näitetekstidest. Hooles oldi herneste ussitamise pärast juba talvel. Välja arvatud Kagu-Eestis, peeti madisepäeva (24. veebruar) talveunes madude ja putukate ärkamise päevaks. Madisepäeval vaata hoolega tuule sihti, kustpoolt ta puhub, pea meeles ehk kirjuta kalendrisabasse. Selle tuulega pead hernekülvi ajal herneid külvama, siis nad ei ussita (Kadrina). Enne päevatõusu ehk õhtul päält päeva loojamineku külvatud erned ei ussita mitte ära (Maarja-Magdaleena). Erned külitagu täiskuul, siis ei ole neis usse (Suure-Jaani). Herneid tuli vanalkuul külvata, siis ei läinud ussitama (Põltsamaa). Erneid külvatakse põhjatuulega, siis ei lähe herned ussitama (Kuusalu). Herneid ei tohi külvamise ajal süüa: lähevad ussitama (Tõstamaa). Hernekülvaja ei tohi pussu laskõ, et sis, kui ta pussu lask, saavat vaglatsõ herne (Kanepi). Naisterahvas ei tohi uudseherneid kõige enne maitsta, muidu ussitavad nad ära (Rõuge).
|