Folkloor
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Liblikalised (Lepidoptera)



SELTS: LIBLIKALISED (LEPIDOPTERA). Pajumailane (Cossus cossus)


ARVATAV HAIGUSETEKITAJA

Rahvameditsiinis tuntakse rida haigusi, mida peetakse maast saaduks. Peamiselt on tegemist nahahaiguse või allergilise lööbega, mida saadakse arvatavalt kokkupuutel maaga kohas, kus maa hingab, või üleloomulikelt olenditelt. Haiguse nimetus on vastavalt maa-alused, maa-aljad (maa-haldjad), maaljad, maalised.

Virumaal on kujutelm maa-alustest seostunud toonesepaga, seevastu Hiiu- ja Saaremaal, vähem Lääne-Eesti mandriosas – liblikaröövikuga, keda nimetatakse mailaseks. Mailane on ussi moodi, roosa. Kui lapsed seda katsuvad, lähevad kärna (Kihelkonna). Kirjeldatud on ka valmikut: Üks näotu ühekarvaline liblikas, koiliblikast suurem, öeldakse maa-aluse liblikas (Ridala). A. Saareste on oma sõnaraamatus (1963: 255) mailase ehk maalja (kirjelduses "sile, punane tõuk", "tigu suurune ja sarnane") määranud pajumailase (Cossus cossus) röövikuks. Seda arvamust on huvipakkuvaks nimetanud ka A. Veidemann (1990: 90–91) maa-aluste rahvameditsiinilise aspekti uurimisel.

Rahvasuust pärit kirjapanekutes mailaserööviku iseloomulikku lõhna või asumist mädapuu sees mainitud ei ole, kuid esitatud on muid tunnuseid. Mailase-kärnade tekitajaks olla mailase-uss, see elab maas rohu sihes, enamasti vesistel kohtadel (Karja). Mailane on leheussist pikkuselt ja jämeduselt natuke suurem mardikas. Umbes 5 sm pikk ja sõrme jämune. Harilikult roomab see mardikas maas aia ääre mööda, rohus jne. (Karja). Need on niisugused imelikud sõrmepikkused, nii jäme koa kui sõrm. Nagu paistavad läbi, nagu üks paise. Liblikas on hallimood. (Ridala). Kollane libe uss, ku sa selle raa peal oled istund, siis saad maalitsevea. Ussi nimi mailine (Kihelkonna).

TUNNUSED POLE ÜHESELT MÄÄRATLETAVAD

Võib arvata, et kirjeldatud sõrmejämedune röövik on tõesti mailaseröövik, ehkki ka muud võimalused pole välistatud. Ilmselt on mailaseks nimetatud veel suuri surulaste Sphingidae röövikuid. See selgub kirjeldustest, kus mainitakse surudele tunnuslikku sarvekujulist jätket tagakehal ning üksiti rööviku rohelist värvust: Kui vanad inimesed nägid ühe rohelise ussi, millel nakk otsa peal, niikui üks leheuss, see kutsuti nagaperse mailane. Kui sa juhtusid selle peuse võtma ja katki tegema, see pidand kohe käed kärna tegema. Aga kui selle juures loetud need sõnad: "Mailane, mailane, maa alune, ära sa puutu minusse, ma ei puutu sinusse", siis pole häda tulnud (Kaarma, 1939).

Mõnedes Saaremaa päritoluga kirjeldustes võib ära tunda veel ka seeneringe. Mailane on umbes 7 sm pikkune paks tõuk, värvilt kollakaspruun, pea tumedam. Kui mailane rohtu kaudu roomab, siis kasvab sinna teisel aastal lihavam rohi, nn. mailase rada. Need rajad paistavad silma heleroheliste ringidena või pikemate vöötidena muidu kuivanud rohuga karjamaal (Kihelkonna, 1939–1942). Selliselt roheliselt rajalt, piiriaiast võttis maaliste ravija mulda ning piiras haige ihul maalisi sõnadega: Maaneitsikesed, meremailukesed, ärge puutuge temasse (Kärla). Mailastelt saadud nahanähtusid peeti raskesti ravitavaks. Profülaktikas hoiduti mailaseröövikule peale astumast. Enne maa peale istumist tuli kolm korda sülitada ja kolmel korral sõnuda, vihjates istuja samaväärsusele: Muld, ära tee mullal kurja.

Kirjandus:
Saareste, A. 1963 Eesti keele mõisteline sõnaraamat IV. Stockholm
Veidemann, A. 1990. Maa-alused eesti rahvameditsiinis. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXXVIII. Jakob Hurt 150. Tallinn, lk. 86–104.