Folkloor
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Liblikalised (Lepidoptera)
SELTS: LIBLIKALISED (LEPIDOPTERA). Harilik päevakoer (Arctia caja), piksepeni (Panaxia dominula)


Tundub, et nimetused päevakord, päevakutsik (päev tähendab siin päikest), taevaisa kutsikas, piksepeni, tulimadu märgivad rahvakeeles emba-kumba kahest karuslaste liigist – harilikku päevakoera (Arctia caja) või harilikku piksepeni (Panaxia dominula). Tulimaoks või tuliussiks on nimetatud ka jaanimardika röövikut – jaaniussi. Neid nimetusi on kasutatud ainult liblikarööviku kohta, ilma et valmiku silmatorkavat välimust mainitaks. Kui neid hämaruselembeseid liblikaid ka kohati, küllap ei osatud neid tuntud-teatud röövikuga seosesse viia.

Kirjelduste enamik Eesti Rahvaluule Arhiivis on pärit Lõuna-Eestist (Tartu- ja Võrumaalt). Piksepeni, see on väike pruun ussikene, üleni karvane. Lastele öeldi: kui sellele haiget teed, pikne lööb maha (Kambja). Tapmiskeeldu on rõhutatud mitmes arhiiviteates: Tood tappa ei tohe – tohe ei pikse asja puttu (Rõuge); Too ei tee kellegile kurja. Teda ei tohi ära tappa, es haiget teha talle. Et taevaisa on vihane siis (Põlva).

Kodulooma vm. looma nimetusega (koer, lammas, tall, lehm, kana jt.) on tavaks putukaid ristida ka teistel rahvastel, neid nimetusi võetakse üle samuti tõlkelaenuna. Igatahes on hariliku päevakoera röövikul ilmne sarnasus pikakarvalise koeraga. Miks päevakoer nimelt koer, pealegi taevaisa kutsikas on, sellele leidub eesti folklooris siirdhingekujutelmast lähtuv seletus.

Päevakutsik arvatasse mõne endise koera hing olevat. Vanarahvas arvab, et elaja hinged minevat kik looja karja. Sellepärast, kui teine küsib: "Kas sii eläjas alles om?", om küsitu eläjas ärä lõpnu, vastap tõine: "Ei ole, joba läts looja karja." Aga koera hing muutvat ennast looja karjan karvasest ussikesest, kedä rahvas päevakutsik kutsup, ja tuleb tagasi oma vana kohta kaema (Tartu-Maarja, 1888).

PENISID ON MITUT KARVA

Rööviku täpsematest kirjeldustest ilmneb, et tegemist on küll väikse karuse ussikesega, ent värvierinevuste järgi otsustades ühtib kirjeldus kord enam päevakoera, kord piksepeni rööviku välimusega. Tegemist võib olla ka mingi muu liigiga. Niisiis: Piksepeni on väike pikkade mustade karvadega uss (Tartu-Maarja); Pruun ja must, joonikas, roomas maad pidi edesi (Räpina); Karvane ja kirju (Rõuge). Järgmine näib küll olevat nimelt piksepeni rööviku kirjeldus ja seda Põhja-Eestist, kuhu selle liigi levikuareaal tegelikult ei ulatu. Tulimadu (musta- ja kollasekirju liblikatõuk, päevauss) on musta- ja kollasekirju, niisukese helekollasetriibuline ise. Heinaajal on neid tulimadusid. Ega tema kurjategija ei õle, tema on aga rohu ja heina sies, üstku üks maaviha võtja. Ussid ja mardikad piavad õlema, mis nõnna maa sies on, et võtavad maaviha ära (Kadrina, 1938). Mainitud on ka veel karvade asetsemist tuttidena: Põlvas ja Rõuges tuntakse piksepeni. Piksepeni on paari tolli pikkune, karvane, kahe karvsarvega varustatud ussikene. Ta on pikse ettekuulutaja, ilmub tavalisesti enne kõuet; pärast kõuet on kadunud. Ta on ilmasüüta loomakene, ei tee kahju kellegile. Mõnikord on neid enne müristamist mõnda näha. (Põlva, 1933)

Ilmaennetes on kõnealused röövikud äikesevihma ettekuulutajad. Päevakutsikat on öeldud ka päikesepaistet armastavat: Vilun ta vällä ei tule, ikki päivä kätte (Paistu). Kui röövikuid kusagil märgati, arvati, et tuleb äikest ning keelati lastel neid häirida, et ei järgneks karistust piksetabamuse näol.