| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Nahktiivalised (Dermaptera) |
Harilik kõrvahark (Forficula auriculata)
|
SELTS: Nahktiivalised (Dermaptera). Harilik kõrvahark (Forficula auriculata)
Saareste sõnaraamatus (1963: 260–264) on kõrvahargi ehk kõrvaussi paralleelnimetuseks kõrvakukrik (Märjamaa, Risti) ja nagaperse (Jämaja). Rahvapärimuses on selle putuka välimuse kirjeldused realistlikud, muud omadused seevastu hüperboliseeritud. Eriliselt kardetavaks on nimetatud kõrvahargi püüdu pugeda inimesele magamise ajal kõrva; sealt närivat või puurivat ta end ajju ning inimene sureb.
Kõrvahark
On leida see putuka tõugu ussike suvel niihästi metsas puu peal kui ka kivi all elutsemas, kuid ta tuleb ka elumajja. Tal on palju jalgu ja tagumise keha otsas on tal kaks luiset haru, mis tuletab harki meele. Inimesed on talle annud nime kõrvahark, sellepärast et ta kippuda inimesele kõrva pugema, ja kui see kõrva minna, siis surra see inimene ära. Sellepärast ka hoiatasid vanad inimesed lapsi, et hoolega vaatavad, et mitte kõrvahark kõrva ei poeks. Kui see kõrva läheb – ega siis enam eluga tegemist ei ole. Räägiti mitmesuguseid jutte kõrvahargi kuritegudest. Kord olla ühe mõisaherrale kõrvahark kõrva läind. Herra läind rumalaks ja karjunud: "Hark on kõrvas!" ja ikka: "Hark on kõrvas!" senni kui oli ära surnud. Peale surma olla tohter pea ja kõrva lahti lõigand. Ja leind, et kõrvahark olla olnud peaaju sees ja olnud nii jäme kui mehe keskmine sõrm ja ka nii pikk kui mehe keskmine sõrm. Teine jutustus, mis jutustab, et lapsele läind kõrvahark kõrva, läind ühest kõrvast sisse ja tulnud teisest kõrvast välja, aga lapsel ei olla häda midagi olnud. Siis veel kõrvahark muneda oma munad kõrva, sealt tulla kõrvaharkisi palju ja need minna mööda pead laiali peaajudesse, mille tõttu inimene ära surra. Nii seletasid, ja hoiatasid meid vanad inimesed karjapõlves (Keila, 1943).
|