Folkloor
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Prussakalised (Blattodea)



Kaduneljapäeva loitsud


Eriti oluline oli ahju savitamine või otsene tõrjemenetlus ette võtta õigel kuukalendri ajalõigul. Kõige efektsemaks peeti vanakuu viimast veerandit, määratlused on: vanakuu otsa sees, kaduneljapäeval, vanakuu reedel, vanakuu lõpul, ka tühjal päeval (kui kuud näha pole), päev enne kuuloomist. Teine oluline ajalõik oli täiskuuketta kahanemise algus: siis, kui kuu on kahenädalane, kuu kahanemahakkamise tunnil, kui kuu on kaduv, kui kuust esimest korda võtma hakatakse. Kuukalendri ajaarvamises märgib kaduneljapäev vana poolkuu neljandat päeva. Nädalapäevadest on neljapäev üldse kõige olulisem, ilmakaartest põhjakaar: Prussakad kaovad, kui põhjapoolt toa seina äärest mulda põlle võtta ja neljal viinakuu neljapäeval neli korda parema käega üle pahema õla visata (Tartu, 1926).

Toiminguid toetas sõnamaagia. Kasutati mitmesuguseid vormeleid, nagu Kust tulnud, sinna minge! Võerad ilma üürita vällä! Saksad, teele! Näiteks lausuti prussakate teelesaatmisel matuserongi möödudes: Kuldsärgimehed, puusärgimees läheb, hakake teie ka minema! (Karula) Podige, punajalad, astuge, harkjalad, marras läheb mööda! (Otepää) Traditsioonilises dialoogloitsus on kaks osalist: Keegi mingu õue ja küsigu läbi leitseaugu tuast teise käest: "Kas teil sirgutsid on kodu ka?" Teine vastaku tuast: "Jah on." Esimene: "Mis nad teevad?" Teine: "Närivad üksteist." Esimene: "Närigu peale." Nõnda kolm neljapäeva õhtut järjest teha, siis kauvad varsti ära (Jüri, 1898).

Nõiaoskustega inimese kuulsust jagus ka nendele perest peresse käivatele prussakakaotajatele, kes tõrjevahendiks kasutasid miinikollast (väävlipulka): Ütskõrd küsse üts prussakukaotei peremihe käest: "Kas ma nemä tiid vai vett müüdä ärä saada?" Peremiis käsk vett müüdä saata. Saadeti. Säitsme aasta peräst tullive jälle tagasi. Küsti: "Misperäst ninda?" – "Olles sa tiid müüdä käskenu ärä saata, ei oles nemä enämb tagasi tullu, sest tiil ei ole otsa, aga vesi tule säitsmä aasta peräst jälle tagasi." (Helme, 1889).

Ainus menetlus, mida tauniti, on tulega kõrvetamine. Hoiatati, et siis hakkavad prussakad veel rohkem kiusama – rõivaid katki närima või kõrvetajat ennast ründama. Ka tuleb ette arvamust, et mida rohkem neid kimbutada, seda enam neid sigib. Äkilist kadumist tõlgitseti kui tulekahjuennet, kuna teati, et prussakad on võimelised kadu nägema.