Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera)
Vastsete morfoloogia ja eluviisid


Kõigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lõugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale võtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt õrnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas õrnad trahheelõpused. Tagakeha tipus on alati kaks haagikest, millega vastne end koja sees kinni hoiab ja edasi-tagasi liigutab. Haagikeste abil hoiab vastne niivõrd kõvasti kojast kinni, et kui üritada teda sealt jõuga välja kiskuda, tõmbame vastse pooleks. Kergemini saab vastse kojast kätte kõrretükikesega koja tagumisest avast sisse torgates, loom ronib siis ise välja. Koda mitteomavatel vormidel aitavad haagikesed põhja külge kinnituda. Kõigil ehmestiivaliste vastsetel on võime eritada võrgendniiti, sellega tegelevad süljenäärmed.

Välisehituse põhjal jagatakse vastsed kahte gruppi: on röövikukujulised vastsed, kes ehitavad endale alati koja ja kampodeoidsed vastsed (nimetus on tulnud sellest, et nad meenutavad väliselt harkhännalisi perekonnast Campodea), kes teevad endale püünisvõrgu või elavad vabalt.

Röövikukujulistel vastsetel esineb lisaks eelpoolmainitutele veel üks oluline tunnus: tagakeha esimesel lülil on kolm näsakest, mille abil vastne oma keha koja seinast eemal hoiab. See on vajalik selleks, et vesi pääseks niisutama trahheelõpuseid vastse seljal. Lisaks võivad mõnedel röövikukujulistel vastsetel esineda veel ka soolelõpused, mida saab anaalava kaudu välja sopistada. Kõik röövikukujulised vastsed ehitavad endale alati kaitsva koja, mida suurendatakse vastavalt vajadusele. Seejuures kukub koja tagumine ots, mis on kasvavale vastsele kitsaks jäänud, lihtsalt jupphaaval koja otsast ära. Koja kuju ja kasutatud ehitusmaterjal on liigispetsiifilised. Koda koosneb liivaterakestest (liivavanad, näit Molanna) või taimeosakestest (puruvanad, näit. Phryganea). Enamasti on kojad silindrilise või koonilise kujuga, kuid esineb ka sarvekujulisi (Apatania) või teokoda meenutavaid (tiguehmeslased - Helicopsychidae Põhja-Ameerikas) maju. Koda esineb ka kahe ainult maismaal elutseva liigi (maaehmekad - Enoicyla) vastsetel. Enamus kojaga ehmestiivalistest on taimtoidulised, röövvorme on suhteliselt vähe. Kojaga ehmestiivalisi esineb nii seisu- kui vooluvetes, sellal kui kojata liigid elutsevad vaid vooluvetes.

Kampodeoidsetel vastsetel ei ole kunagi seljal näsakesi, mille abil hoitakse koda õiges asendis. See on ka arusaadav, sest seda tüüpi vastsed ei ehita kaasaskantavat maja. Ka pole kampodeoidsetel vastsetel soolelõpuseid. Nende rindmik ja tagakeha on aga tugevamate katetega kui röövikukujulistel vastsetel. Siin esineb kaks arengusuunda.

Keerulisemal juhul ehitavad vastsed endale kivide või veetaimede vahele püünisvõrgu, mille suurus on 1 - 2 ruutsentimeetrit. Võrk meenutab veidi lehtrit ja on paigutatud suudmega vastuvoolu. Vastsed ise peituvad võrgendniidist torukeses, mis suubub poolviltu püünisvõrgu tagumisse otsa, nn. "aknasse". Kui mõni sobiva suurusega loomake võrku satub, tuleb vastne torust välja ja sööb ta ära. Vooluvees ähvardab võrke igasuguse prahiga ummistumine, seetõttu puhastab vastne võrku aeg-ajalt, kasutades selleks oma pikkade karvadega kaetud eesjalgu ja ka haagikesi tagakeha tipul. Sellise eluviisiga on näiteks ojaehmeslased (Hydropsyche).

Lihtsamal juhul ei ehita kampodeoidne vastne mitte midagi ja ronib vabalt mööda jõe või oja põhja. Oma tugevate jalgadega suudab ta kõvasti veetaimede või kivide külge klammerduda. Siiski on vastne igaks juhuks võrgendniidiga veel ka kuhugi külge kinnitatud, et vältida minemauhtumist. Ka vabaltelavad vastsed on kõik rööveluviisiga. Sellise eluviisiga on näiteks sugukonna Rhyacophilidae liigid.

Ehmestiivaliste nukud paiknevad alati koja sees. Isegi vabaltelavad vastsed ehitavad endale nukkumise ajaks koja, mille paigutavad veekogu põhja taimede või kivide vahele. Kaasaskantava kojaga liigid täiustavad oma koda enne nukkumist, lisades selle külge kivikesi, et teda raskemaks muuta. Viimase etapina sulgeb vastne nii koja esimese kui tagumise ava, vesi pääseb kotta vaid läbi koja seintes olevate pooride. Ehmestiivaliste nukud on vabanukud, st et nende jalad ja muud jätked ei ole surutud keha ligi, vaid on selgesti eristatavad. Nukustaadium kestab harva kauem kui kaks nädalat. Arengu lõpul närib nukk oma tugevate kääritaoliste lõugadega koja seina läbi ja ronib jalgade ning seljal paiknevate ogade abil kojast välja. Vabas vees ujub nukk kiiresti pinnale, kasutades sõudmiseks ennekõike kesk-ja vähem eesjalgu (tagajalad on nukul liikumatud). Mõnedel liikidel kooruvad valmikud varsti selle järel, kui nukk on pinnale jõudnud, enamikul liikidel aga peab nukk siiski veest välja ronima, enne kui valmik koorub.

Enamik ehmestiivalisi talvitub vastsena, muna ja nuku staadiumis talvitujaid on väga vähe.