Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera)
Välisehitus


Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) või pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett või taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides või pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks liiga lühikesed (Baicalina thamastoides) või puuduvad hoopis (Enoicyla pusilla emased). Tagakeha on silinderjas, mõnede liikide emastel võivad esineda lühikesed urujätked. Vastkoorunud valmikutel on mõnikord tagakeha külgedel trahheelõpuste rudimendid, mis aja jooksul kaovad. Paljud liigid eritavad enesekaitseks vastiku lõhnaga vedelikku, näiteks siis kui putukas kätte võtta.