Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida)
Selts: Skorpionilised Scorpiones)


 
Bioloogia

Skorpionilised elavad nii külma kui ka sooja kliimaga maades. Elupaigad on mitmesugused: niisked metsad, rannikud, liivakõrbed jt. (mitmeid liike on leitud ka 3000-4000 m kõrgusel üle merepinna). Eristatakse kuivalembeseid ja niiskuselembeseid liike. Skorpionilised on aktiivsed öösel ning päeval peituvad kivide all, teiste loomade urgudes või kaevuvad pinnasesse. Enamik liike on soojalembesed, kuid mõned liigid on võimelised üle elama ka külmi perioode (tõsi küll,inaktiivses seisundis). Skorpione võib leida inimelamutes, kuid tõelisi inimkaaslejaid liike pole.

Toiduks kasutavad nad üksnes elusat saaki. Enamasti langevad nende ohvriks teised lülijalgsed, kes imetakse lihtsalt tühjaks. Suuremate saakloomade surmamiseks kasutatakse mürgiastelt nii, et koolutatakse tagakeha üle selja ette. Mürki kasutatakse juhul kui sõrgade vahel olev saakloom vastupanu osutab, kuid ka enesekaitseks. Inimesele pole skorpioni torge üldjuhul surmav, kuid torkekohal tekib tugev paistetus, pistev valu ning ohvrit hakkab vaevama unisus ja külmavärinad. Paariline mürginääre asub kahes viimases segmendis ja avaneb viimase segmendi tipul, mis on muutunud mürgiastlaks.

Skorpioniliste liike on kirjeldatud 600 - 650. Välisehituse järgi jaotatakse nad kahte rühma: butoiidid ja haktoiidid. Arvatakse, et need rühmad on eristunud juba siluri ajal. Mõlemad rühmad on edaspidi omaette evolutsioneerunud.

Kõige rikkam skorpioniliste poolest on India fauna, kus leidub rohkem kui 80 liiki. Märkimisväärsemateks liikideks on pruunikaskollane tumedama mustriga kiriskorpion (Buthus eupeus), ainult Krimmis esinev krimmi skorpion (Euscorpius tauricus) ja Musta mere rannikul elav tumedalt värvunud itaalia skorpion (E. italicus).