| Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida) |
 Selts: Pikksabalised (Palpigradi) |
|
SELTS : PIKKSABALISED (PALPIGRADI). Üldiseloomustus
Pikksabalised on kääbusjad 0,65 - 2,8 millimeetrit pikad loomad, kes eelistavad niiskeid elupaiku. Need valkja värvusega pimedaid loomi leiab põhiliselt maapinnalt või pinnase seest. Ämblikulaadsete hulgas on nad ühed primitiivsemad vormid, kes niiskusega küllastunud pinnaseõhus hingavad läbi keha katete. Arvatakse, et maismaaeluviisile üleminekul kohastusid nad kohe eluks niiskes pinnases ning neil pole maismaale tulles tekkinudki kopse. Mõnel liigil on olemas ka trahheede algmed. Selle rühma primitiivsust näitab veel segmentide asetus ja suueesruumi puudumine, mis teistel ämblikulaadsetel esineb. Puuduvad ka erituselundid - Malphigi sooned ning eritusfunktsiooni kannavad koksaalnäärmed, mis on väljasopistatavad kotikesed 8. - 11. segmendil. Noortel isenditel on need paremini arenenud ning toimivad niiskust tajuvate meeleelunditena.
Palpigraadid elutsevad põhiliselt maapinna pragudes ja kivide all. Nad võvivad pikka aega ühe koha peal lebada, kus nad on poolenisti pinnasesse kaevunud. Sellistes kohtades valitseb kindel konstantne niiskus, mida need loomad vajavad. Neid liike võib leida ka koobastes, kus on pidevalt kõrge õhuniiskus. Samas on tilgaline vesi neile surmav, kuna nende õhukesed katted on kergesti märguvad.
Keha on pikksabadel piklik ja täielikult lülistunud. Lõugkobijate ja kahe esimese jalapaari segmendid on kaetud ülalt peakilbiga. Ka rinnakilp on neil liigestunud. Tagakeha on värtnakujuline ning koosneb 12-st segmendist. Tagakeha tipupoole segmentide suurus väheneb ning lõpuosas moodustavad nad pika painduva lülilise niidi. Seda sabaniiti kasutavad pikksabalised mullapragudes kompimiseks.
Ringijooksmisel kasutatakse märkimisväärselt lõugkobijaid, mis on jalataolised ja liiguvad nagu käigujalad. Esimene paar jalgu on neil palju pikemad kui teised ning lõpuosas tugevamini liigendunud. Kompimine on neil väga hästi arenenud, kogu keha ja jätked on varustatud meelekarvadega.
Pikksabade bioloogiast ei ole õieti midagi teada, ei teata isegi millest nad toituvad. Tõenäoliselt eelistavad nad toituks teiste väikeste lülijalgsete (hooghännaliste, harkhännaliste, harusabaste) mune. Sellele viitab sooltorust leitud rebu ja suuaparaadi omapärane ehitus.
Kuigi pikksabalised on pimedad, on nad ebatavaliselt valguskartlikud. Kui kivi üles tõsta, siis kaovad nad kohe pinnasepragudesse. Paremini lasevad ennast jälgida koobastes elavad loomakesed, kes on harjunud vabalt maas või seintel kõndima.
Need vähemärgatavad loomad avastati alles 1885. aastal. Praeguseks on teada 50 liiki, kes on paigutatud sugukonda Koeneniidae. Sellesse sugukonda kuulub 4 perekonda, milledest tuntuim on perekond Koenenia. Seltsi kõige iseloomulikumaks esindajaks on K. mirabilis, kes elab Vahemere saartel ja rannikualadel ning kes sigib valdavalt partenogeneetiliselt, mistõttu on siiani leitud vaid kaks selle liigi isast, kuid samas emaseid võib korraga näha kuni 500 isendit. Huvitav liik on ka K. austriaca, kes elab ka palearktikas ja on seega kõige põhjapoolsema levikuga liik sellest seltsist.
Üldiselt on nad aga levinud kuuma ja niiske kliimaga aladel. Neid võib leida troopikas ja subtroopikas kogu ulatuses.
| Kirjandus: |
| Barnes, R.S.K., Calow, P., Olive, P.J.W. 1993. The Invertebrates: a new synthesis. Blackwell Scientific Publication |
| Loomade elu. 1984 3. köide. Selgrootud III. Tallinn |
| Urania Tierreich 1969. Tiere 2. Urania-Verlag Leipzig, Jena, Berlin |
|