| Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida) |
 Selts: Hämmalised (Solifugae) |
Hämmaline
|
SELTS : HÄMMALISED (SOLIFUGAE). Üldiseloomustus
Hämmalised on avatud põõsasmaastike, steppide, kõrbete ja teiste madalate piirkondade elanikud. Neid leidub kõigil troopilistel ja subtroopilistel aladel, välja arvatud Ida-Aasia, Austraalia, Polüneesia ja Sunda saared. Enamus liike elab Aafrikas, kuid palju on ka Aasias ning Ameerikas. Euroopas kohtab neid Vahemeremaades, kus esineb neid vaid 6 liiki. Mägedes on hämmalisi kindlaks tehtud isegi üle 3000 meetri kõrgusel.
Nende hammustus pole mürgine, kuid põhjustab tugevasti veritsevad haavad, mis tänu lõugtundlate juures olevatele toidujäänustele kuumas kliimas kergesti haigusi tekitada võivad. Hämmalisi kardetakse võib-olla rohkem nende hirmuäratava välimuse tõttu. Eriti silmapaistev on nende tugev lõuaaparaat. Sageli võivad nad hirmutada oma tasase ja kiire kohaleilmumisega. Nad tulevad meelsasti õhtuti ja öösiti tule peale kokku. Enamus hämmaliste liike on ööloomad, kes hilisest pärastlõunast kuni ööni jahti peavad. Ainult paaritumise ajal võib neid näha liikumas ka keskpäeval isegi + 55°C juures. Harilikult veedavad nad oma päeva maasse kaevununa või sügavates urgudes.
Enamus hämmalisi on 0,8 - 5 cm pikad, vaid suuremate isendite suurus ulatub 7 cm-ni. Nende keha pole kunagi kirjult värvunud ning harilikult on nad ühtlaselt pruunid või kollakad.
Hämmalised on võimelised hämmastava kiirusega läbima pikki vahemaid. Normaalselt kasutavad nad seejuures vaid kolme tagumist käigujalga, samas kui lühenenud esijalad nagu kombitsad pidevalt teed kobavad. Vahetevahel kasutatakse ka neid esijalgu liikumiseks. Lõugkobijatega hoiavad nad end kinni libedatel kividel, lehtedel ning isegi klaasil. Sel viisil ronivad nad nii põõsaste kui ka puude otsa ning isegi müüridel kuni nelja meetri kõrgusele. Lõugkobijad on olulised ka toidu haaramisel ning nende abil võivad nad putukaid haarata isegi lennult. Kinnijäänud putukad suunatakse kombitsate abil lõugtundlate vahele, kus ohver purustatakse. Iga üksik saagi osakene töödeldakse eraldi läbi, kuni ta täiesti seeditav on.
Hämmalised ei ole spetsialiseerunud mingile kindlale toiduobjektile, kuid siiski eelistatumad ohvrid on lülijalgsed. Nad saavad jagu isegi mõnedest tugevamate katetega mardikatest. Tihti söövad nad ka raipeid, nt. auto alla jäänud loomi või surnud madusid. Need röövliiseloomuga loomad tungivad mõnikord kallale isegi selgroogsetele loomadele, näiteks konnadele ja sisalikele. Esineb ka kannibalismi. Hämmalised on suhteliselt suured õgardid. Tihtipeale söövad nad ennast nii täis, et ei jõua isegi oma tagakeha liigutada. Selline suur söögiisu esineb neil siiski vaid teatud aastaajal. Talvel ja ka kõrgsuve kuivaperioodil on nad peidus ja magavad. Selline paastumine võib kesta kuni viis kuud. Tugevalt nälginud loomad seedivad siis iseenese vähemtähtsaid kehaosasid. Hämmalised joovad reeglipäraselt ning Galeodes arabs tegutseb selle juures nagu inimene, kes kätega vett ammutab.
Vaenlasi on hämmalistel vähe. Tegelikult on tõelised vaenlased vaid nende noorvormidel ning nendeks on põhiliselt röövputukad ja teised ämblikulaadsed.
Oma öise eluviisi tõttu on neil hästi arenenud kompimismeel. Selle tarvis on neil arenenud kehal ja jalgadel karvakesed. Puudutustele on tundlikud malleoolid, mis on taskute või haamrikujulised meeleorganid basaalsete liikmete alumistel osadel. Eri sugude kokkusaamiseks on vajalik veel haistmismeel. Isased jäävad juba mõningasel kaugusel emasest seisma ning näitavad oma kõrgele tõstetus lõugkobijatega erutust. Haistmisorganid on pudelikujulised ning asuvad pea ülaosas kombitsatel ja eesjalgadel. Meeleelunditest on veel silmad, mis on hämmalistel pole eriti hästi arenenud. Peale paari kesksilmade on otsmikul veel sageli 1 - 2 paari külgsilmi.
| Kirjandus: |
| Abrikossov, G. 1960 Selgrootute zooloogia. Tallinn |
| Barnes, R.S.K., Calow, P., Olive, P.J.W. 1993 . The Invertebrates: a new synthesis. Blackwell Scientific Publication |
| Loomade elu. 1984 3. köide. Selgrootud III. Tallinn |
| Remm, H. 1987 . Lülijalgsed. Tartu |
| Urania Tierreich. 1969 Tiere 2. . Urania-Verlag Leipzig, Jena, Berlin |
|