| Klass:Ämblikulaadsed (Arachnida) |
 Selts: Ebaskorpionilised (Pseudoscorpiones) |
|
Sigimine
Sigimisbioloogia ja areng on ebaskorpionitel väga omapärased. Välissuguorganid on iseäraliku keerulise ehitusega ning viljastamine ei toimu kopulatsiooniga, vaid spermatofoori abil. Isane jätab keerukalt tantsides maapinnale spermatofoori, mis on varustatud õõnsate sarvedega. Seejärel hakkab tegutsema emane, kes läheb spermatofoori juurde ning viib spermatofoori sarved seemnehoidla avasse. Nüüd raputab isane emast nii, et sperma voolab seemnereservuaaridesse. Kuu aega hiljem valmivad munad ning toimub viljastamine.
Viljastatud munasid haudub emane väljasopistatud haudetaskus. Munade arv on keskmiselt paarkümmend, kuid see varieerub liigiti.
Munadest kooruvad noored kinnituvad suuga haudetasku külge, mille kaudu jätkub toitumine rebust. Esimese kasvujärgu vastsed on palju erinevamad täiskasvanud loomadest. Pärast kestumist muutuvad nad protonümfideks, kes mingil määral juba sarnanevad valmikutele, ja lahkuvad emasorganismist. Protonümfid hakkavad ise aktiivselt toitu otsima ning peale mõnda kestumist moonduvad nad valmikuteks. Suguküpsus saabub aga alles aasta pärast. Oma pika eluea (2 - 3 aastat) jooksul munevad ebaskorpionid korduvalt.
Haudumise ajal elab emane pesas, mis on ehitatud puukoore või kivide alla. Väike kellukesekujuline pesa ehitatakse taimejäänustest, liivateradest, mullaosakestest jne., mille kokkukleepimiseks kasutatakse võrgendiniiti (võrgunääre avaneb lõugtundlate tipul). Ehitamine toimub seestpoolt ning lõpuks suletakse väljapääs. Emane jääb pessa kuni protonümfide lahkumiseni pesast. Pesas ripub loom ristiniitide otsas. Pesa kasutatakse ka kestumiseks ja talvitumiseks ning ühte pesa korduvalt ei kasutata. Väljudes kergitatakse kellukese äärt ning poetakse välja.
|