Krahv Alexander von Keyserlingki mälestused Puhtust

Väljavõtte isa mälestustest on teinud Krahv Alexander v Keyserlingi tütar
Eva-Maria Woltner

... Hans Wrangeli kaudu sai Thure v Uexküll teada, et ma olen vaba. Ta tuli minu juurde ja ütles, et sõitku ma temaga Puhtu saarele, tema isa, prof. Jacob v Uexküll Hamburgist olevat just omandina tagasi saanud huvitava saare Läänemeres ja vajavat hooldajat 60 ha suurusele metsaga kaetud saarele. Seal elavat üksikus hoones ainult vana metsavaht, kes ära kolivat.

Ma sõitsin 1. mail 1934 Thurega Puhtusse - saarele mis oli 2 km pikk ja 250 m lai. Eestimaa edelatipus - lõuna pool avameri, idas ja läänes laiad lahesopid, põhjas Werderi (Virtsu) poolsaar, kitsa veetriibuga mandrist eraldatud, millest üle viis kitsas puusild. Saared ümber Puhtu, nagu ka mandri rannajoon paremal ja vasakul olid üsna lagedad kiviste kallastega, ilma puudeta, ainult pilliroogu või rohtu täis kasvanud. Seevastu Puhtu oli võimsa metsaga kaetud, kõige erinevamate okas- ja lehtpuudega. Idarannikul avarad aasad ja pilliroog. Lahes palju väikesi saari, kus kasvas ainult rohi. Saare läänerannik oli järsult langev kallas peenikese kiviäärise ja üksikute suurte graniitplokkidega. Kogu loomastik, eriti linnud, keda saarel ja idalahes oli nii ohtralt ja eri liike nagu ma veel kunagi varem polnud kogenud. Lõunakaldas esilekerkivatel leetseljakutel avamerel oli näha hülgeid. Sajad kajakad ja tiirud tiirlesid väikeste parvedena. Umbes kahesaja-aastase vana männi otsas päris ladvas oli rongapesa, milles oli kuulda poegi kraaksumas, faasanid jooksid üle pargitee.

Ma jäin mõneks päevaks veel sinna, väikesesse metsavahimajja keset saart, et seda perekonnale ette valmistada ja lutikatest lahti saada. Kummalisel kombel oli üks varblase pesa täpselt ukse kohal lutikatest punane. Väljaspool elumaja pole ma varem kuskil lutikaid näinud, kuid see maja oli nii lutikaid täis, et nad olid ka pessa kolinud. Võitlesin nedega tule ja mürgi abil, enne kui pere sisse kolis. Kirjutasin Dorthele Huljelisse: "Tihti nimetatakse sellist saart paradiisiks mererannal". Vana Shlaager.

Uexküllilt sain veel kaks jahikoera dresseerimiseks ja hooldamiseks ning temperamentse anglo-araabia mära kalessiga sõitmiseks. Maja, kuhu me kolisime, oli põllukividest hoone: suur elutuba suure kaminaga, lastetuba, köök, pikk esik, mille juures veel üks tuba, kus elab meie elatanud kutsar - ta on vaimuhaige, väga tagasihoidlik ja ei näita end üldse. Revolutsiooni ajal lasti ta härra tema kõrval saanil maha, pärast seda oli tal jälitusmaania, ta muutus vaimuhaigeks, kuid polnud kuri. Tema hullus on batsillid, mida ta igal pool nägi.

Elumajal oli väljaehitamata pööning kahe aknaga, suur kelder sissepääsuga õuest, suurtest põllukividest ehitatud hobusetall, suur tõllakuur, selle peal heinalakk. Majast lõunas väike köögivilja aed. Hoov oli üsna kinnine, kuid ruumikas, ainult suur värav lääne pool ja väike värav ida pool, mis viis suure, paljude väikeste skääridega lahe äärde.

Peale nende vanade hoonete ehitas prof Uexküll endale just uue väikese villa saare lõunatippu vaatega avamerele. Saarel oli enne esimest maailmasõda veel seitse suvevillat olnud, tähekujuliselt asetatud, millest ainult vundament oli osaliselt näha. Nende seitsme villa juurest viisid seitse teed tähekujuliselt suure köögini, mille ees oli kelder. Selle söögimaja juurde tulid kõigist seitsmest majast külalised söögiaegadeks kokku.

Väljaspool Puhtut, Werderis oli kuni 1905 a revolutsioonini Werderi mõis (loss), rootsi maahärra Banehri residents, kellel oli saksa naine. Pärimise kaudu läks see parun v Uexküllide perekonnale, kes ka Puhtus oma suveresidentsi rajas. Nüüd oli see vana mõis revolutsiooni käigus hävitatud ja ainult varemed olid järel. Järel oli ka ilus vana park, kust viis sirge tee Puhtu, üle silla, mis ühendas Puhtut mandriga. Werderi läänekaldal, otse mere ääres, seisid veel vana rüütlikindluse varemed 12/13 sajandist. Kohe vastas olid Muhumaa ja Saaremaa Ahrensburgi (Kuressaare?) vana kloostriga, nende taga Rootsi rannik- tähtis meretee Läänemeres Rootsi, Soome ja Venemaale. Werderi sadamast oli laevaühendus Saaremaa ja Muhumaaga. Laevatee hoiti talvel jäälõhkujatega lahti. Werderi küla oli väike kaluriküla kahe poe, kalasadama ja raudteejaamaga, raudtee viis Revalisse (Tallinn). Meie ajal on ainult bussiühendus Revaliga, Peran`iga (Pärnu) ja Hapsal`iga (Haapsalu), raudteeühendust enam pole. Meie postiside käis ka raudteejaamast.

Mai alguses 1934 tõin oma pere Wesenbergist ära. Elu oli lihtne ja üsna üksildane. Välja arvatud paar suvekuud, kui prof Uexküll oma perekonnaga ülikoolist puhkas ja elas oma villas, 2 km meist eemal. Ma sain väikest tasu Uexkülli saare hooldamise ja valvamise eest. Selle eest tohtisin aga saart kasutada. Heina lasin teha paaril kaluril ümberkaudsetest küladest, poolheina. Ehitasin endale suure nutriakasvatuse mere kaldale, osaliselt merre. Siis võtsin igal suvel 4-5 linnukoera dresseerimiseks, need tõid head raha sisse. Nutrianahad saatsin toorelt kuivatatult Leipzigisse ühele karusnahafirmale. Need tõid mulle head raha. Tõuloomad muretses mulle Thure Uexküll Berliinist.

Saart ja väikesi skääre idalahes pidin rangelt valvama pardimunade varaste, kalurite eest. Sajad pardid haudusid Puhtu saare kallastel ja skääridel. Alguses pidin olema üsna range, et ära harjutada komme mune varastada. Lasksin lihtsalt haavlitega skääride suunas, kui korvidega munavargad paatidega randusid. Puhtu kaldal, roostikus ehitasin kunstlikud pesad ja peitsin ning maskeerisin need suurte püünisraudadega. Rauad olid nii tugevad, et vargad neid ise lahti ei saanud ja rauad käe otsas mandrile aerutasid ja pidid laskma sepal rauad ära võtta. Inimesed ümberkaudsetest küladest jutustasid mulle naerdes, et munavargad, kes kord raudadesse sattusid, ei söönud enam kunagi mune. Draakonlik meetod aitas hästi ja paari aasta pärast ei varastatud enam kajaka- ja pardimune.

Mul oli veel üsna suur jahipiirkond Werderi taga mandril, et Uexkülli poegade Thure ja Göstaga jahil käia. Majandushoone müüri taha idaküljel oli mul faasanikasvatus, ma kasvatasin faasaneid ja lasin nad Puhtusse lahti. Saarel oli ka rebaseid, kes tulid jää peal üle, samuti tuhkruid. Kord varakevadel nägin kolme suurt koera kes 4-5 kitse mandrilt saarele ajasid. Mul õnnestus kõik kolm koera veel enne saarele jõudmist maha koksata. Kitsed jäid aga saarele ja paljunesid. Kord varakevadel eksis saarele üks vana metsisekukk.

Sidusin ennast mitmete linnuvaatlustega ja rõngastamistega, alguses Rossiteni linnu-uurijate, pärast ka Tartu (Dorpat) ülikooli omadega. Viimastele kirjutasin ka artikli Puhtu linnuriigist. Tegin prof Uexküllile tööd ka keskkonnakaitse küsimustes, aga ka Lorenzile, kes need "Ornitoloogilistes kuukirjades" Berliinis ka avaldas. Tartu Ülikooli poolt anti mulle riikliku looduskaitsevoliniku aunimetus.

Tõlkis Piret Kelgo