31.05.2005
fotod
sept 2004
29.07.2004
02.07.2004
30.04.2004
27.02.2004
18.02.2004
23.01.2004
16.12.2003
01.12.2003
01.12.2003
dets 2003
04.12.2003
19.11.2003
06.11.2003
30.10.2003
28.10.2003
fotod
21.10.2003
fotod
20.06.2003
juuni 2003
22.05.2003
märts 2003
14.03.2003
10.03.2003
18.09.2002
17.09.2002
21.08.2002

30.04.200472

Pajuvõsa sööb reovett

Vitspaju on nii kuulus taim, et tal on Roomas kogunisti omanimeline - Viminalise mägi. Ta oli Vanas Roomas strateediline taim, sest painduvatest ja sitketest pajuvitstest põimiti sõjameestele kilpe. Vitspaju on seega päästnud paljude elusid ja on igati austamist väärt taim.

See, et mitmeid siinseid väikelinnu ja puhkekülasid hakkavad juba lähitulevikus ümbritsema pajuvõsad, ei tulene aga meie austusavaldustest vitspaju kunagiste vägitegude vastu. Me ootame pajult hoopistükkis uusi vägitegusid.

Katrin Heinsoo, EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi botaanika osakonna teadur: Meie katsetused vitspaju kasvatamisega algasid kümme aastat tagasi. Esimesed istandused rajasimegi selleks, et uurida, kas Eestis on võimalik teha puupõlde. Võrreldes hariliku metsaga, on paju juurdekasv väga kiire just esimestel aastatel ja oma parematelt katselappidelt me olemegi saanud 10-12 tonni absoluutselt kuiva hakkepuidu massi hektari kohta aastas.

Puupõldudel kasvavad eesti jaoks uued kultuurid, taimed toodi sisse Rootsist ja nende paljundamine käib imelihtsalt. Umbes 30cm pikkune jupp torgatakse otsapidi maasse ja ta võtab seal kähku ise juured alla ja kasvatab lehed külge.

See tundub küll imelihtne! Võiks äkki arvata, et paljud Eesti talunikud löövad kartuli ja rukki kasvatamisele käega ja istutavad oma põllumaad hoopis pajupõõsaid täis. Kuivõrd meil hakkepuidu jaoks üldse turgu on?

K.H.: Siin on veel päris palju lahtisi küsimusi. Talunikud on tõesti ilmutanud puupõllunduse vastu päris elavat huvi. Aga mitmed strateegilised otsused on meil veel tegemata, seepärast ei ole me esialgu veel julgenud talunikke väga laialt paju kasvatama innustada. Hakkepuidu hind hakkab kindlasti sõltuma sellest, kuidas me oma süsihappegaasi maksu suhtume, kuidas suhtume taastuvatesse energiaallikatesse - mida doteerime, mida mitte. Teiseks - Eestis ei ole veel ka sellist kombaini, mis iga paari aasta tagant parajaks kasvanud saagi paljupõllult kokku korjaks. Aga meil on juba katlamaju, mis töötavad hakkepuidu peal, ka meie oma instituut Tartus kasutab hakkepuitu.

Kuivõrd niisugune puupõld kasvu ajal hoolitsemist vajab? On paju vaja kasta või väetada?

K.H.: Selle väetamise koha pealt on küll nii, et nii meie kui ka Rootsi kogemused kinnitavad seda, et päris väetamata paju kasvada ei taha. Ta kasvab lihtsalt sedavõrd niru, et ei tasu ära talunikul see puupõllu pidamine. Ja just väetamine teeb kogu selle puupõllunduse eriti põnevaks, sest pajupõllu väetamiseks saab ära kasutada kõikvõimalikku jääkmuda ja reovett. Tegemist pole ju söögitaimega, teda võib rammutada ükskõik millega. Seetõttu ongi pajuistandused saanud eksperimentide ja katsetuste polügooniks paljudele erinevatele uurimisrühmadele. Pajupõllundusega tegelevad praegu keskkonnatehnoloogid, mulla- ja taimeteadlased, veemajanduse inimesed, kes kõik üheskoos töötavad meile sobiva energiavõsa- biopuhasti mudeli loomise kallal.

Kui võimas puhastaja paju on? Olete teinud katseid?

K.H.: Näiteks Aarikese hooldekodus, kus on 50 inimest ja kus senimaani puhastas reovett ainult üks septik ja kogu reovesi lasti otse maja külje all asuvasse kraavi, kust see siis voolas lähedalasuvasse jõkke. Väga odavalt rajasime pisikese, 100m2 ala, mille põhjas jookseb serpentiinina kraav ja peale istutasime pajud. Vaadates neid paljusid, siis vähemasti silma järgi tundub, et neile meeldib seal reoveekraavi kallastel kasvada isegi väga.

Analüüsid näitavad, et niisugune pisike ja väga odav biopuhasti on väga efektiivne. 90% lämmastikust, mis puhastisse sisse tuleb, puhastatakse paljude poolt ära. Fosfori ja orgaanika osas on puhastusvõime natuke väiksem.

Nii et tegelikult võiksidki maapiirkondades, kasvõi Peipsi ääres asuvad suvitusrajoonid tulevikus selle asemel, et oma reoveed puhastamata jõgedesse ja järve saata, rajada aia taha kenakese pajupuhasti ja keskkonnaprobleem olekski lahendatud. Talvine ahjuküte veel kauba peale lisaks.

K.H.: Muidugi. Võiks arvestada, et kui tahetakse pajude abil puhastada aastaringselt, peaks puhasti pindala olema 5m2 inimese kohta. Kui tahetakse rajada ainult suveks mõeldud puhastit, siis võib pind olla poole väiksem.

Kas võiks siis ette kujutada, et tulevikus heljuvad meie linnade ümber lõputud pajuväljad? Näiteks Tallinna linna heitvee puhastamiseks läheks tarvis küllap kümnete tuhandete hektarite suurust biopuhastit.

K.H.: Nii suurte linnade jaoks, nagu Tallinn või Tartu, ei ole pajupuhasti ilmselt väga mõistlik lahendus. Pindalad läheksid üleliia suureks, pajude koristamisega üksnes juba tekiks hulga probleeme. Aga väiksemates keskustes küll. Näiteks endistes kolhoosikeskustes, kus on üldse kokku paar kanalisatsiooniga maja ja kus pole võimalust muretseda kallist puhastit ja seda ka hiljem ülal pidama hakata - seal oleks pajupuhasti küll omal kohal. Ja ka suuremate alevike jaoks on biopuhasti sobiv. Meil on praegu rajamisel Kambja energiavõsa-biopuhasti, mille pindala on 15 ha.

Usun küll, et ka meie maastikus on paljuvõsaväljad niisama tavalised, nagu need praegu on mitmel pool Skandinaavia maades.

Intervjueeris Anne Lill
august 2003

Vedur.ee

www.vedur.ee

 

katrin@zbi.eetel: +372 52 95 325Tartu Riia 181Estonia