Katrin Heinsoo on sündinud 1962. aastal Tartus. Lõpetas 1980. aastal Nõo keskkooli ja 1986 Tartu ülikooli botaanika erialal. 1985–1994 töötas mitmesugustel ametikohtadel Tartu ülikooli ökosüsteemide laboris, seejärel 1994 sügisel astus Tartu ülikooli doktorantuuri. 1995. aastast praeguseni töötab Eesti põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudis. Doktoritöö kuuseokaste kutiikula ja õhulõhe eeskambrite juhtivusest kaitses 1999. Aastail 1999–2000 täiendas end Rootsi põllumajandusülikoolis. Alates 2002. aastast on ta LIFE Environment’i projekti “Säästlikud reoveepuhastid Eesti väikeasulatesse” juht.
Karmid euronõuded ootavad heitvee hoolikat puhastamist, samas pole meil piisavalt raha ega küllap ka tahtmist ehitada kalleid puhasteid. Mida teha? Ehk aitaks, kui laseme heitvee lähimasse lepikusse või roostikku ja küll loodus ise sellega hakkama saab?
Seda on ka tehtud püsiasustuse tekkimisest peale. Ja toimib päris hästi. Aga pärast linnastumist ja WCde kasutuselevõttu on ühes kohas tekkiva solgi hulk selleks liiga suur. Milline peaks küll välja nägema lepik, mis puhastaks Tartu või Kohtla-Järve solgivee? Ka väiksemates asulates ei saa lepik või roostik heitveega hakkama, sest ühel hetkel see küllastub eelkõige fosforist ning reoained jõuavad ikkagi veekogusid rikkuma. Looduslikku kraavi või lepikut on sinna ladestunud ainetest väga raske puhastada. Tehisalas, taimkattefiltris viiakse hulk reoaineid iga paari aasta tagant biomassi sees ära ja sellega pikendame filtri eluiga. Taimkattefiltris kasvatatakse põhiliselt kiirekasvulisi puuliike (näiteks pajusid) ja nende jaoks on samad reoained suurepärane väetis. Nõnda saame ühelt hektarilt hoopis suurema koguse puitu, võrreldes väetamata energiavõsaga. Nii et kas vees on reo- või toitained, oleneb vee kasutamise eesmärkidest. ... loe edasi>
Ökoloog Katrin Heinsood küsitlenud Toomas Kukk
Eesti Loodus veebruar/märts 2003
